Laupäev, 11. juuni 2011

ELIZABETH GILBERT "Söö, palveta, armasta"

31-aastane Elizabeth Gilbert taipab, et ta ei taha veel niipeagi last ja ontlikku pereelu, kuigi oma abikaasaga 6 aastat varem abielludes oli neil plaan, et kui Liz saab 30, siis nii nad toimivad. Majagi sai hiljuti ostetud - lastekasvatamise jaoks sobiv. Soov pere-elu elada aga ei teki ja Liz palub oma mehelt lahutust. Mees on sellisest ootamatust alt ära hüppamisest väga nördinud ja venitab lahutusega hullupööra, küsides endale mitte ainult kogu nende ühist maist vara, vaid ka osa Lizi töötasudest jms. Liz tormab uude tulisse armusuhtesse, kuid seegi läheb lörri ning nüüd otsustab vahepeal 33-aastaseks saanud Elizabeth aja maha võtta ja minna ennast leidma. Neli kuud kavatseb ta mõnuleda ja kosuda Itaalias, neli Indias mediteerides ja neli Indoneesias nõidarsti õpilasena.

Elizabethi tundmused lapsesaamise osas on väga eredalt kirja pandud ja nendega on lihtne suhestuda. Ta räägib, kuidas ta käis kokteiliõhtul, mille oma kodus korraldas noor äsja emaks saanud kunstnik, et tähistada oma näituse avamist. Kuigi see oleks võinud tõestada, et on võimalik olla suurepärane kodumajandaja, ema, abikaasa ja professionaal, vaatas Elizabeth tema kurnatud tegusust õudusega ja korrutas endale: „Ära lase sellel endaga juhtuda!“
Mina valisin lapse, aga jah, mina ka ei usu, et kõike jõuab. Enamik meist mitte, mõni eriti kooskõlaline, tasakaalukas ja/või energiline inimene ilmselt küll. Kuid ma arvan, et sellesse on lihtsam uskuda neil, kes pole proovinud... ja muidugi neil, kes end 'ära rääkida' või ära petta oskavad :D

Elizabethi reisikogemused ja mõtisklused on kirja pandud humoorikalt, veidi häbelikult. Samuti kirjeldab ta huvitavalt oma raskusi mediteerimisel, oma jumalanägemust, ennast kui armastajat ja süümepiinadega võitlevat nautlejat.

Tsitaadikesi...

Mida lubas 33-aastane Elizabeth iseendale, pärast paarinädalast eraldumist tillukesele India ookeani saarele:
* Ma armastan sind, ma ei jäta sind kunagi maha, ma hoolitsen sinu eest igavesti.
Võibolla peaksime me kõik endale midagi sellist ütlema...

KODU

* Meeleheitel armastaja mõtleb oma partnerile iseloomu välja ja nõuab, et teine oleks just see, keda ta vajab, ning satub ahastusse, kui partner keeldub etendamast osa, mis on tema jaoks ette valmistatud.
Jah. Piinav on olla nii see ’meeleheitel armastaja’ kui ka see, kes sellise unistaja otsa satub. Inimene, kes oli sinust nii vaimustunud ja on sinust nii sisse võetud, ootab sinult mingeid imelikke asju, mis pole üldse sinulikud, aga ta püüab sind veenda, et just niisugune sa peaksid olema, kui sa ei taha teda kannatama panna – ja sa ju ei taha, sest sa ju armastad teda... või kuidas??? :D

ITAALIA

Tsölibaat...
* Ja üldse, olgem ausad, mõneks ajaks intiimsuhetest loobudes teen ma võib-olla inimkonnale teene. Mul pole erilist põhjust oma suhete kroonika üle uhkust tunda. Üks katastroof teise otsa! Kui mitut eri sorti meest peaksin ma veel proovima armastada ja ikka ebaõnnestuma? Mõelge ise: kui inimene on juba järjest põhjustanud kümme tõsist liiklusõnnetust, siis tal ju võetakse load ära. Ta vist lausa ise tahaks lubadest ilma jääda.

* Minu püüdlemist elu nautimise poole pärssis tõsine takistus, nimelt kaasasündinud puritaanlik süütunne. Kas ma ikka väärin seda rõõmu? Ka see on väga ameerikalik – hirm, et sa pole oma õnne ära teeninud. Kogu USA reklaamitööstus on üles ehitatud sellele, et ebakindlale ostjale üha uuesti ja uuesti kinnitada: jah, sa tõepoolest väärid midagi erilist! Kõik on sinu jaoks! Mine puhkama, sa oled selle kuhjaga ära teeninud! Sa oled seda väärt! Ja kõhklustest piinatud tarbija ütleb endale: „Jah, pagan võtaks, olen küll seda väärt! Jee! Aituma! Vaat lähen ja ostangi kuus purki korraga! Võibolla isegi kaks kuuepurgilist, tuhat ja tuline!“ See on nagu purjusolek. Veidi hiljem järgneb kahetsus. Samalaadsed reklaamikampaaniad ei oleks kuigi edukad Itaalias, kus inimesed peavad täiesti loomulikuks, et nad väärivad elus naudingut.

* Muuseas, fänn on italia keeles tifoso. Tuletatud sõnast „tüüfus“. Järelikult raskelt haige inimene.

INDIA

Meditatsiooni ’võlud’...
* Miks ometi ujub see kõik praegu pinnale?
Ma tean väga hästi, mida nad mulle selle peale räägiksid, kõik need ashram’i vanad kalad. Nad püüaksid mulle selgeks teha, et see on täiesti normaalne, et igaüks peab selle etapi läbi käima, et intensiivne mediteerimine toob vanad traumad pinnale, et ma lihtsalt tuulutan välja need alaliselt minu sees elanud deemonid. Ainult et mina oma praeguses hingelises seisundis ei talu seda ega taha kuulda mitte mingisuguseid hipiteooriaid. Jah, ma saan aru, et kõik tõuseb pinnale, tänan väga. Nagu okse tõuseb kurku.

:D

* „Vaata, see ongi sinu häda. Sa soovid liiga palju, musike. Sul on selgroo asemel sooviluu.“

BALI

Uus üürimaja...
* Siin elab kass, kes jumaldab mind iga päev pool tundi enne oma söögiaega ning kräunub kogu ülejäänud aja, nagu piinaksid teda Vietnami sõja mälestused.

* Ketut /see nõidarst/ naeris koos minuga, olgugi et nali jäi talle mõistetamatuks – tal on lihtsalt hea meel, kui inimesed viskavad nalja.
Armas!

Elizabeth on suur suhtleja - sellepärast suhtleb ta paljude huvitavate saatustega tegelastega. Niisiis on raamatus palju teel kohatud omapäraste inimeste kirjeldusi ja lugusid ja see raamat ei tegele vaid Elizabethi sisemaailma, meditatsiooni ajal ja unes ilmunud kujundite, tarkuste ja kogemustega. See on väga elus raamat ja minu meelest nutune küll mitte... Rääkimata sellest, et teda on lihtne lugeda. Siiski - Mees naeris selle raamatu juures nii mõndagi kildu, aga Inda ashrami lõpututest meditatsioonikogemustest lugemine viskas tal mingil hetkel üle, nii et tema jättis raamatu pooleli. Eks omajagu süüd ole ka minul - võtsin ma ju selle raamatu talt ära, endale lugemiseks :p

Kommentaare ei ole: