Ma tahaks, et ma saaks iga kell minema astuda, kasvõi omast kodust, ja minust ei jääks maha midagi isikupärast. Kogu aeg mõtlen, mida ma teen oma päevikutega, mida ma enam ei taha, kuid kus on võibolla midagi olulist. Võib-olla, sest ma ei taha neid üle lugeda. Oli mis oli. Paljugi oli. Suurema osa päevikutest (10-22 a & 24-26a) hävitasin niikuinii. Alles jäi rasedusaegne ja lapse sünni järgne päevik - lapse jaoks. Äkki teda huvitab kunagi...
Näen oma Mehe pealt, et minevikuta elamine ei pruugi inimest lõhkuda. Sa teed oma valikud hetkereaalsusest lähtudes, need on, ja siis on nad minevik. On uus reaalsus, uued valikud. Peamine on, et need oleksid sinuga kooskõlalised. Kuid iseennast ei saa uurida päevikutest. Kõik muutub.
Mõtlesin täna, et kirjutan oma vanadest päevikutest lapse jaoks välja selle, mis tema jaoks võib oluline olla. Ja ehk tipin muu huvitava miskisse (kinnisesse) minevikuplokki/-blogisse ja siis saan päevikud riiulist välja visata. Tahan seda teha. Et ma ei peaks esemeliselt kaasas tassima midagi, kui ma peaksin lahkuma. Et ma ei peaks midagi paaniliselt hävitama kukkuma, kui olen suremas või midagi. Et oleks võimalik visata kohvrisse olulisimad asjad ja minna. Sest see, mis olen mina, on niikuinii minuga. Tahan olla kindel, et mu omand ei defineeri mind, tagantjärele... Tahan iga hetk end uuesti luua. So ham - see ma olen. Ma olen, mis ma parasjagu olen... ei muud.
1 kommentaar:
Minu mõte! Olen enamuse oma elust päevikuid kirjutanud,kaustikusse! Ja enamuse neid siis millalgi hävitanud.Sel aastal ostsin ühe kõva,ilusa paksu raamatu moodi värgi,mida kavatsen siis pidada,kuniks teda on, ja kirjutada a i n u l t asju,mida ma ei kahetse,et nad kirjas on ,mis o n miskit pidi olulised kellelegi peale mindki.Ja kuna kindlasti tuleb uus hoog hävitada vanu,siis kirjutan kuupäevi külge pannes sealtki asjalikumad välja.
Sest surmamõtteid on minul näiteks vägagi mõelda...
Postita kommentaar