Esmaspäev, 6. juuni 2011

CHÖGJAM TRUNGPA "Meditatsioon tegutsemise maailmas"

Selles tillukeses raamatukeses on mõned Tiibeti õpetlase Chögjam Trungpa loengud, mis oma arusaadavuse ja näideterikkuse poolest meenutavad Osho omi. Budismist on võimalik rääkida ka üsna keeruliselt, kuid siin on kõik lihtne ja eluline. No see raamatuke ei keskendugi tegelikult budismile vaid meditatsioonile – miks see kasulik on ja kuidas seda teha.

Kasulik on see näiteks sellepärast, et mediteerimine rahustab ja teeb meele selgemaks. Ma ei tea, kust artiklist ma seda lugesin, aga meditatsiooni on kasutatud isegi lasteaedades ja algklassides – et vähendada laste hüperaktiivusest ja tähelepanuhäiretest tingitud probleeme. Selgus, et ühine ’aja maha võtmine’ tegi lapsed rahulikumaks ja parandas õppeedukust. No vaat, eks ta mõjub ka täiskasvanutele hästi ja nagu ma hiljuti avastasin – süvenemise sügavusest olulisem on regulaarsus ja sagedus, vähemalt alguses, sest muidu ei tekigi harjumust. Teiseks viib meditatsioon meid hetkesse ja seetõttu ainsasse tegelikkusesse. Siin öeldakse, et meditatsioon on tegelikkusega samastumine. Seda ei oska ma lahti seletada...

Kuid põhjalikke reegleid mediteerimiseks raamatuga anda ei saa. Tehnika sõltub konkreetse inimese vajadustest, rühmas mediteerima õppida ei saa. Sellepärast on inimesel vaja oma juhendajat, guru.

Meditatsioonist veel...
* Meditatsioon ei ole elu eest põgenemine, utoopilise meeleseisundi saavutamine ega usuline gümnastika. Meditatsioon on lihtsalt püüd näha, mis ON, selles aga pole midagi müstilist. Niisiis, kõik tuleb taandada sellele, millega antud hetkel tegeldakse, jättes kõrvale ootused, hinnangud ja eelarvamused.

Budistlikust heldusest...
* Kui inimesel on varandus, võib ta öelda: „No nüüd on mul võimalik heldust üles näidata, sest mul on mille abil seda teha.“ Kuid bodhisattval ei teki niisugust küsimustki; asi pole millegi omamises. Heldus on lihtsalt meelehoiak, kus ei taheta omada, et siis teistele jagada.

Tõeliselt kaastundlik inimene - bodhisattva...
* Ta räägib, mõtleb ja tegutseb spontaanselt, mõtlemata kellegi aitamisele või mingi kindla sihi saavutamisele. Ta ei tegutse üldse „religioossetel“ või „heategevuslikel“ ajenditel. Ta toimib üksnes kooskõlas tegeliku käesoleva hetkega, misläbi arendabki sooja suhtumist. Ning sellises teadlikkuses peitub suur soojus ja suur loovus. Miski ei piira ta tegutsemist ja mitmesugused loovuseimpulsid, mis on antud hetkel täpselt õiged, kerkivad temas lihtsalt esile. Sündmused toimuvad iseenesest ja tema libiseb neist lihtsalt läbi, seetõttu on tas ka pidev tohutu loomejõud.
Taevake, milline rõõm kuulda. Ma olen arvanud, et religiooni sees on heategevus kohustus - tuleb heateo-ühikuid lugeda. Kuid selgub, mis on ka mulle äärmiselt omane ja arusaadav vaatepunkt, et sa ei pea ühtegi tegu tegema ja sa võid ikkagi olla pidevas headsoovivas seisundis. Sa reageerid alles siis, kui sa kohtud vajadusega – sul pole mingit vajadust endal neid abivajajaid otsimas käia. Jah, nii on inimene ka minu arust loomulik ja kulgev.

Kannatlikkus...
* Niisiis on asja tuum see, et kogu aeg tuleb olla keskel, mitte oodata, et mõni teine inimene või olukord toimiks teie eest. Teisisõnu, see, kes arendab endas ülimat arukat kaastunnet, ei oota iial kelleltki midagi, mitte sellepärast, et ta oleks umbusklik, vaid ta teab, kuidas keskpunktis olla – ja ta ongi keskpunktis. Seega ei peleta te vaikuse saamiseks lärmavaid linde minema; te ei peata õhu ega tormleva jõe liikumist, et oleks vaikne, vaid lepite sellega ja märkate ise vaikust.
/.../
Kannatlikkuse mõte on, et ei oodata midagi ega püüta endast väljapool asetsevat muuta. See on ainus viis tuua maailma rahu.
/.../
Seega, kuni te ootate, et väline olukord muutuks, pöördub kõik tagurpidi ja te leiate, et igalt poolt tõugatakse teid eemale ja heidetakse alla. See on nagu jää peal kõndimine. Mõnikord võib muidugi teatud inimeste puhul olukorda muuta – see võib olla aga piinarikas ja aeganõudev, näiteks kui kurta või pikalt-laialt seletada, et see-ja-see häirib mind või nii-ja-niisugune asi on mulle vastuvõetamatu. Kuid seks ajaks, kui niisugune pikk tee on läbi käidud, on eesmärk, mida püüti saavutada – nimelt rahu ja vaikus, - ammu silmist kadunud ja mitte midagi pole saavutatud. Nii muutub kõik lõputuks rabelemiseks.
Jah, see viimane lõik on täpselt minu kogemus.

Kloostrile annetamine...
* Idas annab inimene mingi asja ära sellepärast, et ta armastab seda asja kõige enam, ta annab selle ära, kuna see sümboliseerib ta südant. Väga kummalisi asju juhtub mõnikord selliste inimestega nagu mina, kes ma olen kloostriülemana mitmel pool Tiibetis käinud. Neile kingitakse igasuguseid asju, näiteks peakatteid, ehteid, naistepõlli ja naistekingi, sõrmuseid ja nii edasi. Mitte, et kinkija arvaks, et neid asju on tõesti vaja, vaid need esemed olid nende jaoks väärtuslikud, nad sümboliseerisid inimesi endid.

Selline 'rahulik' raamat oli, läbinisti meeldiv.

Kommentaare ei ole: