Reede, 24. juuni 2011

Pendel

Plusspoolus

Eile ütles Väike Tüdruk midagi sellist, et midagi nii head ei looda ma enam kogu ülejäänud elu kuulda.

Justustasin talle ümber ühte Tiibeti laama eluraamatut, sellega seoses rääkisime eelmistest eludest ja tema ütles, et ta tahaks teada, kui hästi tema siis oma eelmise elu elas, et ta teenis ära sünni sellisesse perre nagu tal praegu on...

Ja veel ütles ta, et tema arvates on tema elu täiesti täiuslik igast aspektist ja kui ta nuriseb, siis on see tema enda viga.

Huvitav on veel see, et me oleme ühe sõbrannaga viimastel päevadel vahetatud kirjades puudutanud ka lastekasvatuse teemat: tema muretseb, ega tema täiskasvanud lapsel pole talle mingeid selliseid etteheiteid, millest ta ei saa rääkidagi ja mis nooruki edu ja õnnelikkust pärsivad.
Mina vastasin, et mina selle peale küll ei mõtle, et ega Väikesel Tüdrukul mulle suurena mingeid ränki etteheiteid pole - kindlasti on, sest ma olen ju tema ema! :p
Ma ei kavatse hakata üldse üllatumagi, kui ta mulle mingil perioodil teatab, et ta vihkab mind...

Ja Väike Tüdruk vastas minu mõtetele ootamatult hoopis niimoodi!
Nii ootamatu ja teretulnud ja armas mõtteavaldus... :)


Miinuspoolus

Mul said paar nädalat tagasi antidepressandid otsa ja kuna ma olen neid ikkagi üle kolme aasta kasutanud, pausidega, siis juurde ma neid ei muretsenud, alatises lootuses, et pole vaja. Ja täna tunnen jälle, et hingan valesti, krambiga, kõrvad lukku, kui kaela ei siruta hingates või suud pidevalt ammuli ei hoia, brrrr! ( või trrrrrrr! - nagu mu sõbranna ütleb :D)

Need hingamise-jamad algasid mul juba teismeeas ja olid alguses seotud ainult unetute öödega, siis hommikul süda puperdas ja iga asendimuutus võttis hingeldama. Kui uni oli hea, siis sellist jama polnud. Hiljem, kui püüdsin lasteaias pidevalt haigestuva väikelapse kõrvalt koolis ja hiljem tööl käia, siis tuli see tagasi, igapäevaselt - no magamisraskused tulid ka, tegelikult. Ja aastal 2007, mis oli tohutult muutusterikas, muutus seegi igapäevaseks. 2008. aastal sain selle antidepressantidega maha, aga sealtmaalt ongi nii olnud, et kui tabletid ära jätan, siis kõige varem nädala pärast ja kõige hiljem 5 nädala pärast on hingamisraskused tagasi. No brrrrrr-trrrrrrrr ja need teised 'sõnad'...

Ah, vahet pole, ma vaatan sellest mööda, ise teab... :D

Mida ütleb teooria:



Pealegi, ma lähen juuli keskel hoopis teistmoodi teraapiasse neljaks päevaks :)
Ehk saab sealt kasvõi mõneks ajaks 'teise hingamise', we shall see...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

soovitan tagasihoidlikult nõelravi. kauni jätku ja kerget hingamist, armas Karikate Emand!

Anonüümne ütles ...

(karikate emand olen)

Tänan heade soovide eest :)

Nõelravi on mulle mitut puhku soovitatud...
Võibolla tasub tõesti veelkord proovida. Nimelt varasemate katsetuste ajal elasin ju edasi neis tingimustes, mis stressi pidevalt taas-tekitasid, nüüd enam mitte.