Kolmapäev, 29. juuni 2011

T. LOBSANG RAMPA "Kolmas silm"

Seda raamatut tahaks jälle umbes pooles mahus tsiteerida, sest see oli lihtsalt nii põnev ja hoogne ja lahe. Tahaks, et mulle jääks meelde seda kord aastas raamatukogust võtta, aga niikuinii ei jää... Usun, et jõuan seda siiski paar korda elus veel lugeda.

Lobsang kirjeldab siin oma elu Tiibetis, ma arvan, et kusagil 1920ndatel aastatel - igatahes oli 13. dalai-laama siis veel elu ja tervise juures ja jälle Tiibetis tagasi. Ta räägib ülimalt haaravalt tiibetlaste igapäevaelust. Kuna Lobsang oli nö prints, väga rikaste vanemate laps, siis arvas tema traditsioone austav isa, et tal peab olema karm kasvatus. Isa arvamus oli, et vaeste lastel on terve elu aega puudust ja kannatusi taluda - olgu neil siis vähemalt lapsepõlv rõõmus, seevastu rikaste lapsed saavad täiskasvanuna tõenäoliselt hüve-elu nautida, nii et olgu nende lapsepõlv karm, et nad täiskasvanuna teaksid, mis on kannatus ja ilmaolek ja oskaksid 'endast vähemate' vastu kaastundlikud olla. Lobsangi vend ei pidanud sellisele kohtlemisele vastu ja suri enne seitsme aastaseks saamist.

Rangete ja pikkade õppetundide - mitte ainult tuupimine vaid ka ratsutamine, vibulaskmine, võitluskunst - vahel said lapsed siiski ka õues joosta ja mängida. Üks levinud harrastus oli tuulelohede lennutamine. Tehti ka suuri lohesid, mis - kui tuule alla said - lapse jaki seljast 3 meetri kõrgusele õhku tõstsid. Kord lendas Lobsang sellise suurema lohega nii kõrgele, et maandus eemal majakatusel. Lame katus oli valmistatud savitellistest ja sinna oli kuivama laotud kütteks kasutatav jakisõnnik. Lohe lohistas Lobsangi mööda katust edasi, katus muidugi vastu ei pidanud ja mööda Lobsangi lohisemiserada robises alla tuppa katkisi katusekive ja sõnnikut. Muidugi sai väike prints kohemaid korralikult nüpeldatud, misjärel veeti ta isa ette, kes udjas teda veel nii, et vaene poiss pidi kaks päeva kõhuli magama. Lobsang oli siis viiene.

Seitsme aastaselt saadeti ta kloostrisse õppima, nagu tema astroloogiline kaart oli ette näinud. Ema temaga hüvasti ei jätnud. Isa aga ütles, et kui klooster teda oma õpilaseks ei võta, siis koju pole tal mõtet tagasi pöörduda - tal pole enam kodu. Pärast kolmepäevast ukse taga hoidmist anti Lobsangile siiski luba kloostrisse õppima asuda.

Õpingutes oli ta edukas ja tal oli mentor, kes teda igati soosis ja aitas, kuna nad olid juba eelmistes eludes sõbrad olnud. Et ta kiiremini õpiks, avati omapärase, põhjalikult kirjeldatud operatsiooniga Lobsangi kolmas silm, kui ta oli alles kaheksane. Oli vaja, et ta hakkaks ruttu aurasid nägema, et olla osavam ravitseja ja inimeste läbi nägija.

Autor kirjeldab hästi põhjalikult ja detailselt mitmesuguseid argiseid toiminguid, näiteks võitee keetmist tervele kloostrile 600 liitrit vett mahutavas pajas, kuhu raiuti teed lahti 6-7 kiloste teekangide küljest, ja tuult, mis lõi mingitel aasta-aegadel väikesed kivikesed maast lahti, nii et need nahka sisse lõikasid, mistõttu reisivad naised kandsid näo ees pakse nahast maske. Koolitundides oli nii, et kui õpetaja rääkis, olid lapsed tema poole näoga, aga kui lapsed tegid iseseisvat tööd, siis seljaga - nii ei teadnud nad, keda õpetaja parasjagu silmas pidas, see tagas pideva usina töötegemise. Õpetajatel-munkadel oli täielik voli lapsi nüpeldada ja enamik neist tegi seda meelsasti, kui võimalus avanes. Lisaks oli majas palju töötegijaid-politsei-munki, kes polnud pea üldse õpetust saanud ja ei soovinud midagi muud, kui kloostrikatuse varju ja igapäevast odrajahukörti (tsampat) ja võiteed - vastutasuks tegid nad kloostritöid.

Muide, söögi osas on Tiibet ikka ka hämmastav maa. Vaat, kuidas meil siin räägitakse, et tuleb ikka süüa natuke punast liha ja veel valget liha, natuke punast kala ja siis muidugi täisteratooteid, mitmesuguseid köögivilju ja puuvilju viis korda päevas, palju vett ja piimatooteid ikka ka. Tiibetis joovad inimesed energiat ja sooja andvat soolast jakivõiga teed ning söögiks segavad vett või sedasama teed röstitud odrajahuga just nii paksuks või vedelaks massiks nagu parasjagu isu on. Vahel harva anti kloostris lisatoiduks keedetud naerist ja ükskord isegi marineeritud pähkleid... tõsi küll - Lobsangi klooster oli see kõige rangem olnud... Ja näe - elavad puha, hambad säravad suus. Keha on kohastunud elama kliimas, kus midagi ei kasva. Huvitav, kas ja kuidas muutuks tiibetlaste toitainevajadus mägedest alla meite sekka kebides?

Õpingute edenedes kohtus Lobsang ka 13. dalai-laamaga ning lõpuks saadeti ta laia maailma.

Jäin mõtisklema eessõna üle, kus Lobsang kurtis, et teda on valetajaks sõimatud, aga kogu tema jutt olevat tõsi.

Guugeldamise peale selgus, et Lobsang sündis Inglismaal ja oli enne nime vahetamist ....., oh, ma ei viitsi vaadata, guugeldage ise, kui huvi on. Tema ütles, et see on küll tõsi, kuid selles kehas elab nüüd tema hing. Et ta kohtas selle keha endist omanikku ja küsis, kas ta ei annaks oma keha tema hingele, sest ta enda keha oli juba kulunud. Kehaomanik, see inglane oli nõus, sest ta ei nautinud elamist. Ja nii elavat nüüd tolle inglase kehas Lobsang Rampa hing. Nujaa... daaahh...

Ja mina uskusin raamatut lugedes iga sõna :D
Kõik tundus täiesti tõepärane, kui ootamatult lustakas, hoogne ja argine jutustamislaad välja jätta - see viimane küll üllatas suti, kuid mungad ja laamad on ka inimesed ja nemadki võivad huumorimeelsed ja nutikad olla.

Muide, on palju asju, mille võimalikkusesse ma usun küll, aga nii kui mingi üksikjuhtumiga kokku puutun - ei usu.
Näiteks aasias on täiesti tavaline selline uskumus, et kui õpetaja tunneb, et ta pole jõudnud maa peal oma missiooni veel ellu viia, siis ta küsib, kas tema õpilane ei annaks oma keha talle. Niisiis elab guru õpilase noores kehas edasi.
Aga näe, nii kui konkreetne juhtum ette juhtub, siis ma igaks juhuks eriti ei usu :)

Sellegipoolest, iga kell soovitan lugeda! :)
Jube lahe raamat! :)

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Mina olin ka üdini üllatunud,kui lõpuks kogu tõe teada sain guugeldades ja ees- või tagasõnas,ei mäleta.See vist on see erakordne inimene,keda on miljonist üks! Kes paneb ennast uskuma,saab,oskab,tahab.Ja kõik ongi nii nagu tema otsustab.Imetlesin üht petist,algharidusega Iirimaa kaaki,kes oskas ennast pururikkaks mõelda,kasutas lennukeid,kulda ja karda igas eluelemendis,oskas olla erudeeritud,tark ja karismaatiline,oskas raha saada...Läks aastaid,kuni kätte saadi.Mõistusevastane.Aga doku menteeritud lugu.