Reede, 17. juuni 2011

Joondu! Valvel! Pasem pool!

No kuidas on - kas teie saite parema ja vasaku poole juba ilusasti lasteaias selgeks?

Mina ilmselgelt ei saa elu lõpuni. Pean alati mõlemat kätt õhus viibutama ja kirjutamise peale mõtlema, enne kui ma oskan öelda (või minna), kas paremale või vasakule. Taksos on see paras nuhtlus, kui taksojuht küsib, kas paremale või vasakule, ja mina vehin tal selja taga kätega, siis jätan ühe käe püsti ja ütlen, et 'siiapoole'. Mõnikord, kui on kiire, siis ma riskin ja ütlen midagi ära, et ehk läheb märki ja kui ei lähe, siis eks ma vabandan ja parandan ennast. Mõnikord ma parandan ennast poole sõna pealt ja ütlen, et pöörata tuleb "varemale" või "pasemale". Täna läksime Väikese Tüdrukuga poodi ja et me kogu aeg pööramiskohtade peal teineteist ei müksiks, ütlesin talle foori taga: "Kui üle läheme, keerame pasemale!" Üks vanatädi minu kõrval vaatas mind õige masendunult, arvas vist, et 'rebin kildu' omast arust :p

Ostsin täna Väikesele Tüdrukule Rapuntseli-filmi, mis oli tegelikult mõeldud 'kingifondi', aga uhh, kui mul natukegi raha on, siis tahan talle kohe osta neid asju, mis teda rõõmustavad. Välja arvatud mänguasjad - need ei mahu tal enam tuppa ära ja ma keeldun talle elu lõpuni mänguasju kinkimast... välja arvatud 'funktsionaalseid' nagu näiteks ehted :D - praegu ta mängib nendega, kui terveks jäävad, siis kunagi võibolla ka kannab :D

Ma näen, kuidas ma Väikest Tüdrukut rikun, jättes talle mulje, et on normaalne saada kohe kätte kõik, mis tahad... sest kuigi ma räägin, et ei saa kõike ja ei saa kohe ja blaa-blaa, ma käitun ilmselgelt ikka nii, et kui on 12 vaba eurot, siis ostan midagi Väikesele, ja kui on 3 vaba eurot, siis ka, midagi pisemat ja mõttetumat, otsekohe. Ma ise vabandan end taoistliku kihuga tühjuse järele - noh, see ju käib ka rahakoti kohta: parem tühi kui tüütult täis, et pead mõtlema, mida selle rahaga teha. Ma ei tea, mida taoistid tühjast kõhust küll arvavad... :p

Aga see uus Rapuntseli-multikas oli nii armas... uhh... täpselt minu vaimsele tasemele mõeldud, hihii :)... Küll tuli mul pisar silma, küll ma ägasin ärevusest ja korra ka piuksatasin, et "ma kardan!" Mõned barbie-printsessid on kuidagi üheülbalised (oo jaa, ma olen Pisikuga - Väike Tüdruk on mõnikord ka Pisike ehk Pisik - tohutupalju printsessifilme vaadanud), aga see Rapuntseli-preili oli nii inimlik ja sümpaatne :)
Ka ajasid laulud-tantsud vaimustusest naeratama :)




Ja eile vaatasin ma ka tohutult lahedat filmi "I 'heart' Huckabees", mis on 'filosoofiline komöödia' selliste võrratute näitlejatega nagu Jude Law, Naomi Watts, Lily Tomlin jt - näiteks Dustin Hoffman oli selles filmis nii lahe, et ma arvasin, et selle filmi on teinud Woody Allen, mu suur lemmik. Aga ei. Tont teab, kes selle filmi tegi. Minule tundmatud nimed olid Mark Wahlberg ja Jason Schwartzman (peategelane Albert) - kes olid ka fan-tas-ti-li-sed!!! Sündmustikku ma kirjeldada ei viitsi, aga inimesed pöörduvad seal 'eksistentsiaalsete detektiivide' poole, et need välja selgitaksid, mis neid vaevab või miks neil viltu kisub. Detektiivid jutlustavad kõige seotusest ja sellest, kuidas kõik on tegelikult üks ja seesama; neil on konkurent, nende kunagine õpilane (mängib Isabelle Huppert), kes neilt kliente üle lööb ja räägib neile omakorda maailma absurdsusest, suvalisusest ja julmusest - on selline küünik ja nihilist. Kamba peale ajavad nad oma kliendid omadega täitsa sassi, kuni miski selgimine mõne jaoks siiski koidab :)




Ma olin selle filmi endale juba nii ammu üles märkinud, aga alles eile õnnestus ära näha :)

'Pasemal' on 'eksitentsiaalsed detektiivid', all õnnetu peategelane Albert.

Käisime jälle ka loomapoes ja tuttav müüja küsis, kuidas kassile ronimispuu siis meeldis ka :)
No väga meeldib!
Aga... Mul oli kunagi rott (Titi), kes oli nii elav ja armas ja nutikas, istus muudkui mul kaela peal, juuste all, kui mina lugesin ja vahepeal jalutas mul pluusi sisemuses ringi või istus õlale ja pani käpad prillisangale :) Kuid viimastel aastatel olen ma poodides näinud vaid jube suuri ja igava välimusega kodurotte (või 'dekoratiivrotte', nagu neid vanasti kutsuti). Täna aga nägin nii kauneid helebeeži-valgekirjusid. Auuuuuu! Nii tahaks omale - ja kassile silmailuks, hehee :) -, aga mul on ees üks põnev projekt, kuhu läheb minu jaoks suur summa raha ja praegu ma põhimõtteliselt ei osta endale miiiiiiiiite midagi, milleta ma päriselt ka hakkama ei saa. Rott ise on ju odav aga puur, redelid, jooksurattad, urud, erisöök ja 'liiv' põrandale - sealt juba koguneb üht teist. Aga kunagi ma tahan ikka rotikest ka, loodan, et neist kassuga saavad head sõbrad.......

Nii...
Mida põnevat veel...
Näiteks, et täna hommikul ärkasin ma täiesti uskumatu asja peale - omaenda pideva neelatamise peale. Nimelt voolas mul keele alt kiiresti sülge :D Täiesti sürr värk! Õnneks kestis see veel mingi 3 minutit veel ja lõppes siis ära. Mis imeasi see küll oli??? Guugeldamine pakkus mürgistusi :D Aga ma olen nii puhast värki söönud viimasel ajal, isegi õlu on vaba inimese õlu - alkovaba... Ülimalt veider!




Muidu on kõik ilus :)

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Minul ei ole siiani (keskmistes kahekümnendates) parem ja vasak selgeks saanud. Markantsemate näidetena ähvardati mind autokoolis läbi kukutada, kuna mh pöörasin eksamineerija poolt öeldud parema poole asemel vasakule. Aga praegu lahendan ma autos, nt taksos olukordi sellega, et ütlen "teie poole", ehk siis juhi poole või siis... nojah, sinna teisele poole. Ja muidugi on tihti selliseid olukordi, et ma ütlen et pöörame nüüd paremale ja siis taibates korrigeerin ennast, et eiiii, teisele poole paremale :)

Huvitav, millest see parema ja vasaku mitteomandamine küll tuleb? Ma ei ole just kehvade võimetega omaarust. Lisaks ei ole mul selged kella ütlemise puhul veerand ja kolmveerand.

T.

Anonüümne ütles ...

See 'teine parem pool' on küll hea nimetus :)

Anonüümne ütles ...

Mina pole ka siiani selgeks saanud ja olen üle 30. Ilmselt pole enam lootust ka :) Välja vabandanud olen ennast vasakukäelisusega... Ja teine asi, mis minu jaoks endiselt on müstika, on kellaaegadel veerandi ja kolmveerandi kasutamine. Kui keegi seletab, siis jääb umbes pooleks tunniks meelde, mis loogika seal on. Pärast pean jälle täpsustama... Kristi

Anonüümne ütles ...

(karikate emand olen - endiselt ei saa end kommenteerimiseks sisse logida; teine kommentaar oli ka minult :) )

Huvitav kuulda ka teiste kogemusi, eriti kellaga!, sest mina olen kannatamatult oodanud, millal Väike Tüdruk aru saama hakkab, et pool seitse on 6.30 mitte 7.30 - nüüd taipan, et see on samasugune segadus nagu mul endal parema ja vasaku poolega ja võib jääda eluks ajaks, nii et pole mõtet kärsitu olla :)

Oudekki ütles ...

Mina ei tee ka nendel kahel poolel vahet (ja ega mul ei ole ka suurt vahet, kas asju teha parema või vasaku käega, ju selle pärast)

Mu tuttavad on ära õppinud millegi järgi eristama, et kunas minu "vasak" on teiste arvates ka vasak, ja kunas ta on parem. Ma olen hädaga õppinud selle, et mu süda on vasakul ja siis selle järgi ratsionaalselt mõtlen. Autos on "rooli pool" ja see teine, õnneks olen enamjaolt kohtades, kus rool on vasakul (on ju, eks?).

Anonüümne ütles ...

(karikate emand olen)

Hahaa :), lugesin huvi, arusaamise ja kaasaelamisega, kuni Sa lõpus küsisid: "On ju, eks?". Siis läks mul peas kõik pauhti segi ja ma enam ei saanud aru, kuspool see rool siis õieti on, ja kui rool on seal, kuhupoole see auto siis sõidab :D

Tõepoolest, mõlemakäelistel on vist sootuks raske...
Ma ka mõtlesin vanasti, et kuspool mul süda on, seal on vasak. Kuid kuna sattusin mõnikord piinlikkust tundma, mõlema käega oma ribisid kobades ja 'biiti' taga otsides, siis õppisin ümber, pastapliiatsile mõtlema :D