Laupäev, 18. juuni 2011

Halb kasvatus

Kirjutasin eile, kuidas ma Väikest Tüdrukut ära rikun, ostes talle nidi-nodi esimesel võimalusel ära ja ei anna neid talle kätte mitte sünnipäeval ja jõulude ajal vaid ikka kohe, et teda kohemaid rõõmustada. Kuna meie pere laua ääres istuda ei armasta ja külalisi ei kutsu, siis jõulud ja sünnipäevad polegi mitte miskit moodi erilised päevad. Jah, kinke on suti rohkem ja tort on sünnipäeval, mängime rohkem, aga see on vast kõik. /Aga - Väike Tüdruk pole iial olnud laps, kes poes jonnib, et ta tahab midagi./

Psühholoogid ütlevad, et liiga leebe vanem ostab lapselt populaarsust - ta tahab lapsele meeldida ja siis ei käsuta, ei nõua, lubab kõike, ostab kõike. Selline vanem on liiga ebaküps, et taluda lapse vihastumist, jonnimist ja kurvastust. Nii ta siis laseb lapse parem raisku, et aga oleksid head suhted. Laps aga vajab piire, ta vajab lapsevanemat, kes teab 'oma kohta' ja püsib ilusasti alati võimupositsioonil. Kuigi see piirab, annab see ka turvatunde.

Küllap ma tõesti pingutan üle, lootes Väikese Tüdrukuga kokkuleppele jõuda, samas kui mõningaid asju tuleks lihtsalt nõuda, punkt. Mulle endale küll tundub, et ma nõuan neid asju, mille tegemata jätmine võib last kahjustada - näiteks hammaste pesemine - samas on palju asju, mis mind häirivad, kuid last ei kahjusta - näiteks lohakus ja pisikeste paberist meisterdatud esemete hoidmine IGAL POOL. Ma mõtlen nii, et kui ta suuremaks saab, võib talle endale sassis tuba vastu hakata ja temast võib saada väga korralik tüdruk. Ja kui see pole tema loomuses, mis ma siis asjatult pingutan :D, see on lootusetu ja pinnapealne niikuinii. Nii siis käiski Väike Tüdruk kevadel koolis õpilaspäevikuga, mille lehekülgede vahel olid kirjad, kleepsud, pildikesed, volditud asjad, ümber kirjutatud luuletused jpm, mis aasta jooksul sinna kogunesid... Jah, ma nurisen ja oigan iga kord, kui päevikut lehitsen, ja teen ettepanekuid oma 'pahn' koju jätta, kuid kui Väike Tüdruk vedu ei võta, siis nii see jääb.

On ka juhtunud, et nõuan midagi väga kategooriliselt, kuid nähes, kuidas Väike Tüdruk muutub vaikseks ja kurvaks, ei kannata seda välja ja ütlen, et ohhhhh, olgu-olgu-olgu-olgu...! Päevikuga näiteks juhtus nii...

Kunagi käisime me läbi ühe perekonnaga, kus lapsed olid ka väga ära hellitatud. Teismeeas saatsid nad oma ema igasugustesse kohtadesse ja kuigi mulle seal peres viibida meeldis (olin selle pere lastega sama vana), tundus see mulle liig, suhtusin neisse kõigisse kuidagi üleolevalt, aga huvi ja põnevusega - ise kasvasin väga autoritaarse vanemaga peres, kus kõik käisid nööri mööda.

Nüüd on need lapsed suured (kõik kolm on 30-kandis) ja nö 'korralikku inimest' pole vist seni ühestki saanud. Poisil on vist 5 last kolme erineva naisega, tüdrukutel ka 'isata' lapsed ja veidrad suhted. Lihtsad, ajutised töökohad jne... Kuid selle perekonna liikmed helistavad igal hommikul üksteist läbi, et tunda üksteise olemasolu. Nad on kuidagi NII koos. Kui on mingi pobleem, siis arutavad nad seda koos. See on vapustav ja nii eriline. Nad elavad võimalikult lähestikku, lippavad pidevalt üksteise poolt läbi, nad on seotud. Ja ma olen kindel, et nad 'võitleksid' üksteise eest, oleksid üksteise toeks, koonduksid ühiselt 'välise vaenlase' vastu jne :) Midagi on selles imelist - nagu paljus, mida me ei mõista. Kui mina oma vanematest kuu aega ei midagi kuule, siis ma ei pane seda tähelegi. Ma ei tulnud selle pealegi, et peaksin Meest enne pulmi neile tutvustama - ja siis olin ma ju ainult 21.

Oh, ma arvan, et kõige parem on ikka teha nii nagu süda ütleb, isegi kui sa rängalt puusse paned mõne asjaga. Tarku teoreetikuid kuulates võib ka rängalt puusse panna - nagu mina, Väikest Tüdrukut 1 aasta ja 9 kuuselt lasteaeda sundides, kuna hiljem pidi veel raskem olema kohaneda - ja siis pole justkui õigustust. Mina ei saa endale öelda, et ma tahtsin parimat... mis tähendab 'tahtsin parimat' kui su laps hirmust nutab ja sa lähed ära, ise ka nuttes? Ütlen lihtsalt: olin loll ja ei tea, kas saan selle endale kunagi andestatud. See ongi Elu, jeah, beibi!

Kui lollusi teha, siis parem juba pimedast kiindumusest kui ükskõik millest muust...

2 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Lasteaias 18 aastat töötades mõistan väga hästi neid emasid, kes jättes oma nutva lapse võõrasse kohta ka ise kurvana lahkuvad. Tegelikult näitab aga minu kogemus, et väga tihti kaob see nutt just kohe pärast vanema lahkumist. Mida pikem on hüvastijätu aeg, seda valusam on lahkumine.Olen ka sõimerühmas mitu aastat töötanud ja just nende kõige tillematega.Meil on olnud isegi selliseid juhtumeid, kui laps ei taha õhtul koju minna ja nutab.

Anonüümne ütles ...

(karikate emand olen)

Jah, eks meie toonase lasteaia kasvatajad julgustasid mind ka last tooma/jätma oma kogemustest lähtudes. Isegi teiste rühmade kasvatajad lohutasid mind ja rääkisid, et lapsed on lihtsalt mugavad, kui neid lastakse - et: minu laps ka röökis üle Annelinna, kui ma teda kättpidi mööda treppe alla lohistasin, et lasteaeda minna, aga nii peab.

Enne lasteaeda oli Väike Tüdruk väga seltsiv ja söakas laps, kes kättpidi võõraste, igas vanuses ja suuruses laste ja ka suurte koertega tutvuma ronis - ükskord paterdas ta pargimurul istuva 14-15 aastase poisi juurde, sirutas käed välja ja kallistas teda, poiss kallistas vastu, mina vaatasin 5 meetrit eemal, suu ammuli! :D, poiss ei teinud minust väljagi ja kallistas võõrast titat - nii et ma ei osanud mingeid probleeme oodata, arvasin, et ta on rõõmus meie vaiksest kodust välja saades.

Väike Tüdruk siiski jäi tervelt kaheks kuuks probleemseks lapseks, kes ängistusest nuttis, kuni ma talle lõuna ajal järele tulin. Siis hakkas ka pidev haigestumine ja lõpuks ma saatsin oma pooliku kooli kuu peale ja olin temaga väga palju kodus, kuid me jalutasime lasteaia õuest läbi pea iga päev :), see oli kodust ühe maja kaugusel... Juba teisel aastal olid tal lasteaias väga kallid sõbrad ja väga hellad kasvatajad. Sellegipoolest Väike Tüdruk väsis seal kergesti ja kui ma püüdsin tööle minna, siis avastasin, et Väike Tüdruk oli viimasel ajal nii terve olnud sellepärast, et ma jätsin ta juba väsimuse peale koju ja haigust me ära ootama ei hakanud - siis see ei tulnud ka. Kui ma aga teda nii suvalt enam koju jätta ei saanud, siis hakkas ta jälle sageli haigestuma. Liiga palju lärmi, närvilisust ja sagimist on lasteaias.

Siis me kolisime ja vahetasime lasteaeda, kus ta ei kohanenud ja sealt võtsin ma ta lõpuks ära, kuna ta ei tahtnud minna. Mõnele lapsele vist ei sobi lasteaed nii hästi. Samas võib olla, et just see lasteaed või kasvatajad ei sobi. Väikese Tüdruku teise lasteaia ühte kasvatajat kartsid paljud lapsed ja paljud lapsed ei tahtnud tema päevadel lasteaeda tulla.

Aga mulle ka lasteaias meeldis. Ma käisin veel öö-rühmas, kuhu tulin esmaspäeva hommikul ja läksin reede õhtul. Ükskord veensin oma sõbrannat ööseks jääma (enamik lastest ei jäänud kunagi ööseks, mõnigi kord jäin mina ainsana), kinnitades, et nii tore on... Ma olin totaalselt nõutu, kui ta tund aega pärast emme ära saatmist nutma ja koju igatsema hakkas... :/