"Vikerkaar" 1988/2

MAURICE BEDEL „Eestlannad“
Prantsuse kirjanik külastas Eestit 1933. aastal. Tema mulje eesti naistest pole sugugi selline, et siin elavad maailma kõige ilusamad ja ’lahkemad’ naised – tema leiab, et eesti naised on prullakad, energiast, tervisest ja isamaalisest tarmust pakatavad laulutädid. Mulle ka ei meeldi hall nahk ja lillad silmaalused, kuid Bedeli kirjeldus hakkas ka kõvasti vastu.
* Need kaunid neiud, pigem šatäänid kui blondid, loomulike punahuulte ja loomuldasa roosade põskedega, pisut laiaõlgsed ja kitsapuusalised, sihvakate tugevate säärte ning kõrge ja vabalt kütkendatud rinnaga – säärased nad olid, need üliõpilasneiud, keda ma igal hommikul miinus kahekümne kraadise pakasega kohtasin jäistel tänavatel, mis viisid ülikooli ringauditooriumide ja laboratooriumide poole.
/.../ Lähtudes nende kõnnakust, nende hingamise rütmist, mida markeeris huulte vahelt paiskuv aurujuga, jõudsin ma arusaamisele, et oma harmoonilistes, spordiharrastustest nõtketes kehades hoiavad nad alal vereringe tasakaalu, mis võimaldab neil püsida parimas vormis imemaks endasse Kanti ja Spinozat, Descartes’i ja David Hume’i, astumaks võitlusse diferentsiaalarvutuse ja määratud integraaliga.
/.../ Ah, neid armsaid olevusi, nii vabu oma maneerides, nii siiraid pilgult!
Ühesõnaga – eesti naine on nagu mingi vene vägilane: tugev ja heasüdamlik. Valmis võitlema isegi integraalidega.

LEV GUMILJOV „Mõtteid etnosest II“
See on kirega kirjutatud tekst ja seetõttu huvitav. Kuid veidi kummastav on veidrate võõraste sõnade kasutamine, nt revolutsiooni eestvedaja on passionaar. Üks kole näide:
* Aeg-ajalt täheldatakse etnogeneesi lahvatusi. Et tekiks ekstsess, mis deformeeriks inimese käitumise stereotüüpi, on tarvis tõuget. Selleks võib olla üksnes x-faktor.
No kellele sellist teksti vaja on?

Nüüd huvitavamaid lõike :):
* Passionaarsus on võime ja püüe muuta ümbrust. Passionaarne impulss võib olla nii tugev, et selle tunnuse kandjad – passionaarid – ei suuda end sundida oma tegude tagajärgedest aru andma. See on väga tähtis asjaolu, mis viitab sellele, et passionaarsus ei peitu mitte inimese teadvuses, vaid alateadvuse stiihias. Ta on bioloogiline tunnus.

* Passionaarsuse surve on tugevam kui enesealalhoiuinstinkt ja seaduseaustus.

* Passionaarsusel on äärmiselt tähtis omadus: ta on nakkav. Passionaaride lähedal hakkavad harmoonilised inimesed, iseäranis aga impulsiivsed loomused end ülal pidama, otsekui oleksid nemadki passionaarid. Sõjaväljal tõstavad passionaarid masside võitlusvaimu; passionaaridest moodustatakse valitud löögijõude. Polgu passionaarsus seisneb selles, et võitu hinnatakse rohkem kui elu.

* Passionaarne induktsioon ei kandu sadade kilomeetrite taha, ta nõuab teatud lähedust.

* Passionaaride arv etnoses on alati tühiselt väike.
Enamikule inimestest on passionaaride ohjeldamatu põlemine võõras ja antipaatne. Tõepoolest ongi võimalikud „ülekuumenemised“, mil passionaarsus väljub otstarbekuse kontrolli alt ja loovad jõud muutuvad purustavaks. Neil puhkudel osutuvad tavalised, nö harmoonilised inimesed oma tasakaalukusega etnose päästjaiks.
Harmoonilised inimesed on äärmiselt tähtis etnose element. Nemad reprodutseerivad teda, tempereerivad passionaarsusepuhanguid, rohkendavad juba loodud näidiste järgi materiaalseid väärtusi. Nad võivad hakkama saada ka täiesti ilma passionaarideta. Kuni puudub välisvaenlane...

* Etnoses on peaaegu alati ka negatiivse passionaarsusega inimesi. Roomas nõudsid nad valitsuselt „leiba ja tsirkust“ ja seda tuli anda, sest nende nn subpassionaarsed jõugud olid valmis toetama ükskõik millise passionaarse avantüristi riigipööret, kui too vaid lubanuks lisaportsu leiba või uhkemat tsirkuseetendust. Aga vaenlase eest kaitsta subpassionaarid end ei osanud ega tahtnudki osata, sest sõjaasjandust õppida oli raske. Subpassionaaride loosung „Elada endale!“ on kerge tee musta hukku.

* Kui kustuvas etnoses sünnib juhuslikult passionaarne isik, ei otsi ta enesele rakendust mitte kodumaal, vaid naabrite juures.

* Kui mingi etnilise rütmi (välja) kandja kohtab muulast, siis selle rütmi tajutakse kui midagi võõrast, mis sel või teisel määral disharmoneerib temale orgaaniliselt omase rütmiga. Uus rütm võib mõnikord isegi meeldida, ometi teadvustatakse tema erinevust „omast“ kui kaheldamatut fakti.

* Et luua üht kogu planeeti hõlmavat etnost, on vaja hävitada planeedi tsonaalsus, atmosfääri tsüklilised liikumised, erinevused metsa ja stepi vahel, tasandada mäed ja orud. Õnneks pole see võimalik.

* Monotoonsetel maastikel on inimesed sarnasemad, seotud ühtsete traditsioonidega; siin on etnosel suur inerts – teda on raske mõjutada. Maastike ühinemisaladel on elu mitmekesisem, inimtegevuse alad erinevad, inimrühmadel erinevad traditsioonid, inimesed on ise erinevamad. Siin on passionaaridel suurem šanss mõtte- ja tundekaaslasi leida. Seepärast sünnivadki etnosed keerulistes maastikuoludes.
Üldse, igasugune olude mitmekesisus soodustab uue etnose teket.

* Tähistades sünnipärase enesealalhoiuinstinkti impulsi tähega ’I’ ja passionaarsuse impulsi tähega ’P’, võib inimesi rühmitada nii:
passionaarid P > I,
harmoonilised P = I,
subpassionaarid P <>
Kahtlemata on enamik inimeste tegudest dikteeritud kas isiklikust või liigilisest alalhoiuinstinktist. Viimane ilmneb püüdes paljuneda ja järglasi kasvatada. Passionaarsusel on vastupidine vektor; passionaarsus on nagu antiinstinkt, kuna sunnib end ja oma järglasi ohverdama.

ASTRID REINLA märkmeid Armeenia diasporaast

Päris huvitav lugu Armeenia pagulastest ja pagulaskirjanikest. Ka Eesti elanikke on piisavalt rõhutud, kuid sellist massilist sunnitud põgenemist pole eriti olnud, noh, II maailmasõja ajal küll, ja siis veel need siberissesaatmised...

* Ellujäänud kadestasid surnuid, kirjutab keskaegne armeenia kroonik; paraku ulatub tapatalgute rida välja kahekümnendasse sajandisse, kulmineerudes 1915. aastal Türgis, kus sai teoks käesoleva sajandi esimene genotsiid (Türgi valitsus otsustas armeenia-probleemi ühe hoobiga lahendada): miljon tapetud armeenlast, kuussada tuhat sundasumisele saadetut, kellest paljud teel surid, kolmsada tuhat põgenikku. /.../ Aga põgeneti ka sajandeid tagasi pärslaste, araablaste, seldžukkide, mongolite, ja ikka ja jälle türklaste eest. Veresauna ja orjusse müümise eest. Armeenia pagulaskond on niisama vana kui armeenia rahvaski.

Veider lugu

Väikesel Tüdrukul on pikad ja paksud juuksed, mistõttu tal ujumas käies on muidugi ujumismüts peas, nagu ka soovitatud. Olen talle selgitanud, et ka duši all tuleb käia ujumismütsiga, sest kui ta enne õue minekut märgade juuste peale mütsi paneb, saab müts märjaks, ja kui õues on tuuline ilm (nagu täna!), siis pole see tervisele sugugi hea.

Täna aga napsas ujumisõpetaja Väikesel Tüdrukul basseinis mütsi peast ära – ilma selgituseta. Väike Tüdruk oli parajasti õpetaja käel seliliujumist harjutamas, ning ta katsus imestunult oma pead. Õpetaja lihtsalt ütles: „Ära katsu oma pead, küll sa pärast saad /mütsi/ tagasi.“

Mingi osa täiskasvanutest ei selgita oma otsuseid või nõudmisi lastele. Mina olen harjunud juba ette selgitama, aga kui pole mahti, siis lapse üllatust nähes selgitan tagant järele ilmtingimata. Põhjendust „Sest mina ütlen nii!“ ei kuule meie peres kunagi. See mütsi äravõtmise hoomamatu põjus huvitaks ka mind: mis eesmärgil see küll võis toimuda?

Võibolla on Väike Tüdruk nii ebameeldiv õpilane, et õpetaja otsustas ta pea märjaks teha, et ta koju minnes haigeks jääks ja enam oma nägu basseinis ei näitaks :D

*
Pärast basseini käisime Comarketis (või kuskil) ühtesid multikatega DVD’sid otsimas – polnud, kuigi oli reklaamlehel lubatud... :(
Aga mina leidsin DVD-kasti kõrvalt endale õrnroosa vihmavarju – 50 krooni :D Ma pole aastaid poes ilusaid vihmavarje näinud, rääkimata sellest, et need rohekaspruunid pläkerdised maksavad 360 – 600 krooni, mida niukeste eest maksta ei taha. Pealegi kipuvad vihmavarjud maha ununema... nagu päikeseprillidki... Mustad varjud on muidugi ka - mul ongi olnud ainult mustad. Kuid nüüd olin otsustanud oodata, kuni näen midagi ilusat. Kahjuks on kõik senised odavad varjud, mida ma katsunud olen, olnud kohutavalt pehmete ’kodaratega’ - see roosa aga oli täitsa norm :) Nüüd hakkan roosa vihmavarjuga mööda linna purjetama, nagu Kunksmoor :)

Jagatud maailm :)

"Õues on vist väga soe," räägin mina Mehele. "Ma magasin terve öö ilma teise tekita, kuigi rõduaken oli lahti ja uks irvakil, ning täna hommikul pole ma veel elektriradiaatorit sisse lülitanudki, kuigi rõdu on ikka lahti."

"Äkki on kütma hakatud?" mõtiskleb Mees.

"No ei," tõrjun mina, "esimesel oktoobril ju hakatakse alles. Ja all pole kirja olnud, ja radiaatorid pole kolisenud..."

"Mnjah..." ütleb Mees ja katsub igaks juhuks radiaatorit. "Aga kuule... - soe on!"

Mina jooksen kilgates kogu maja läbi ja katsun radikaid - kõik on soojad!
Ilma 'hoiatava' kirjata ja veesolinata!
Mõelda vaid: ka teised ei jaksanud kauem oodata, ka teised on juba 'liiga pikalt' külmetanud!!!
Ma olen nii rõõmus - ma olen 'niiiiii kaua' külmast poolsurnud olnud, hambad kokku jäätunud, vaikne ja kartlik.
Aga tuleb välja, et teised ka ei kannata seda rohkem välja, ma pole täiesti üksi oma külmaõuduses, ma polegi totaalne kärnas kärsaga viripill...
Soojust!, kõigile!, kirssadega :)

Emad ja isad

Huvitav artikkel, jälle ajakirjas Psychology Today.

Siin püütakse näidata, kuidas isa ikkagi väikese lapse arengus oluline on.
Leiud on siis järgmised...

*
Emad ja isad tegelevad oma lastega erinevalt: emad lohutavad lapsi, leevendavad nende hädasid ja on tõsisemad – isad naljatavad, intrigeerivad, on mängulisemad, pakuvad rohkem vaheldust, uusi väljakutseid. Isad suhtlevad oma lastega füüsilisemalt ja vähem intiimselt, tekitades põnevust ja tehes nalja, isad maadlevad, mängivad tagaajamist jms. Isade mänguline suhtlusviis aitab lapsel õppida ennast vaos hoidma ning samuti reageerima viisil, mis teeb mängu jätkamise võimalikuks – kui laps oma panust ei anna, siis tüdinevad isad kiiremini. Muide, sama kehtib ka vastupidi – ka isa õpib märkama, kas ta ise on igav/tüütu, või liiga äkiline, või lausa hirmutav. Isade mängud ajavad lapsi rohkem elevile, tekitavad emotsioone, on need siis head (lust, põnevus) või halvad (ärevus, hirm), mis jällegi õpetab lapsi oma emotsioone reguleerima.

Huvitav leid on veel see, et ema madal enesehinnang mõjutab last vähem kui isa madal enesehinnang. Kuidas mõjutab - sellest paraku ei räägita, mainitakse ainult seda, et mõjutab 'negatiivselt' :)

Ka pole ma mõelnudki sellele, et enne tööstusrevolutsiooni olid väga paljud isad koduga tihedamini seotud – kuni 18. sajandi keskpaigani töötasid isad ju kas kodus või kodu lähedal. Ja tollal peeti hoopis isasid kompetentsemateks lapsevanemateks. Kui laps läks pätiks kätte, siis peeti isa selle eest vastutavamaks. Kasvatusalaseid raamatuid kirjutasid mehed. Ka abielulahutuste puhul oli täiesti tavaline, et lapsed jäid isale. Niisiis tõi alles tööstusrevolutsioon kaasa selle, et majapidamine muutus naise alaks ja isad muutusid laste kasvatamisel vähem oluliseks.

Isad kalduvad aktiivsema ja vähem intiimse tegevuse poole ning sageli õpib laps instinktiivselt ema poole pöörduma abi saamiseks ja mitmesuguste vajaduste rahuldamiseks, ning isa poole mängusooviga.

Näib, et isad on eelisseisus – neile jääb lapsevanemaks olemise mänguline, lustlik pool - emadele jääb ’must töö’. Kuid aja edasi kulgedes asjalood muutuvad. Kui emade intiimne, vajadustest lähtuv kasvatustegevus loob pinna hilisemaks tugevaks seotuseks ja läheduseks lastega, kaotab isade naljatamine ja stimuleeriv tegevus mingil hetkel oma võlu. 8-9 aastane laps võib oma isa pidevast ’kiusamisest’ või muutumatutest ’ma-saan-su-kätte-mängudest’ juba täiesti tüdinenud olla.

Ka on isad endiselt vähem tundlikud ja mõistvad ning nõuavad lastelt rohkem ’karmi reaalsusega’ kohanemist.

Veel üks huvitav uurimustulemus.
Selgub, et isade kasvatusstiili mõjutab tugevalt nende töö.
Need isad, kes on oma töös autonoomsed, sõltumatud (ülemused, loovtegelased), panevad suuremat rõhku lapse kavatsusele ( - kui otseselt ei tahtnud katki teha, siis loeme selle asja õnnetusjuhtumiks) ning nad rakendavad harva füüsilist karistust.
Kuid need isad, kelle töös on vähe otsustamisvabadust ja kes töötavad ’kontrolliva pilgu all’, ootavad oma lastelt eelkõige kuulekust. Ka kipuvad nad karistama tagajärje eest ( - mis siis, et kogemata juhtus) ning kasutavad suurema sagedusega kehalist karistust.

*

Tjah, see kõik on üsna huvitav.
Mulle siiski tundub, et kui isade rolliks on põnevuse tekitamine, oma tunnete välja näitamise ja teise tunnete märkamise õpetamine (sotsiaalne interaktsioon) ja karmi reaalsuse tutvustamine, siis isade rolliga tulevad toime ka lapsed õue peal, lasteaias, koolis. Aga kui tuju on paha või kurb, siis kalli ja sülle ei saa lastelt ega isalt, ega üldse kelleltki teiselt peale ema. Sageli. Kui sealtki.

Laps olla muretuna veel
ma sooviks šoti mägiteel...

:)

CONNY LARSSON "Klouni maski taga"

Ma arvasin, et see on puhtalt ’Sai Baba paljastamise raamat’, ning et Sai Baba on see kloun. Tegelikult on see pigem autobiograafia või kujunemise lugu, kus näitlejaks õppinud Larsson, kellest praeguseks on saanud mõtlusõpetaja, räägib oma lapsepõlvest ja kultuurilistest ja sotsiaalsetest mõjutajatest, ning kloun on pigem autor ise, kes pisaraid ja valu klouni maskiga varjas.

Larssoni lapsepõlv oli üsna heidutav: alkohoolikust isa klobis ema tema ja ta lastehalvatuse tõttu ratastooli jäänud venna ees, mispeale Conny endasse sulgus ja rääkimise asemel kokutas. Tema algastme õpetaja oli kibestunud tädi, kes teda puhtast õelusest peetis.
* Koolis ootas mind 61-aastane algastme õpetaja Elsa, just saabunud misjonitöölt Etioopias. Kodumaale oli ta naasnud tervislikel põhjustel. /.../ Elsa oli vallaline õnnetu hing, seda lausa kiirgas temast välja.
Tjah, pole alati nii, et misjonitööle lähevad head inimesed, ega ka nii, et misjonitöö teeb/muudab inimese heaks.

Conny kokutamine ja söömishäired olid põhjustatud ka sellest, et isa sõber ahistas teda kuus aastat seksuaalselt, suhu.

* Laste headust olen elus harva tunda saanud, pigem vastupidi. Täiskasvanuna olen mõistnud, et laste poolt nii tihti välja näidatud alatus ja piinu nautiv julmus on neile kodust külge jäänud. Lapsed lihtsalt peavad erinevaid käitumismalle üksteise peal katsetama, veendumaks, mis on nende jaoks õige, mis vale. Samal ajal pole lastel suuremat aimu, milliseid sisemisi kannatusi nad üksteisele põhjustavad.
Heh, siis olen ma ju väga 'osav' ema – minu laps on päris inglike. Ma ei tea, et ta üldse kunagi kedagi narrinud või löönud oleks. Samas isegi toredaimad tüdrukud tema klassis narrivad paksu poissi (kes on Väikese Tüdruku hea sõber), löövad, ja nimetavad üksteist idiootideks ja lollakateks. See on väga imelik ja tekitab minus kooli suhtes umbusku. Ma mõtlen nii, et võibolla see ongi täiesti normaalne, et lapsed üksteist narrivad ja kiusavad. Väike Tüdruk ütleb, et isegi lõbus ja vallatu H-H (tüdruk) lööb teda mõnikord, mööda minnes. Ilma, et nad ’vaenlased’ oleksid, ilma et H-H mingi kurjam oleks – lapsed lihtsalt suhtlevad nii. Ma mõtlen, kas meie pere on ebanormaalne oma kurjuse ja vägivalla ilmingute sallimatuses? Kas Väike Tüdruk peaks nägema, ’kuidas elu tegelikult KÄIB’? Või on ebanormaalne pigem see pidev ärplemine ja teiste maha tegemine, et ise tugevam paista?

Muide, mina polnud üldsegi heasüdamlik laps. Olin täiesti salakaval, kahjurõõmus, võistlev, ahne. Midagi õnneks siiski muutus, ning praegu olen ma oma suhtumisega inimestesse üsna rahul – ma ei tunne neid tundmusi enam, üldse. Kuidagimoodi olen ma aru saanud, et vastiku käitumisega (minu jaoks, minu elus, nüüd veel põhiliselt teiste inimeste pealetükkivus) üritatakse end kaitsta, endale oma väärtust tõestada jne jne... Mul ei saa tekkida soovi kellelegi selle eest kätta maksta või neile kannatusi juurde soovida. Lihtsalt, ma tahaks, et nad oleksid minust kaugemal. Samas ma usun, et olen ’ära teeninud’ kogu selle jama, mis ma kaela saan. Paistab, et minu jaoks on lahenduseks lihtsalt eemale hoidmine. Lausa imelik mõelda, et umbes neli aastat tagasi tehtud tobedas interneti-testis tuli minu tarot’-kaardiks „eremiit“. Sel ajal polnud ma veel sugugi nii eraklik – nüüd ma lausa püüdlen sinnapoole selles mõttes, et kui ma varem sundisin ennast kirju kirjutama ja külla minema, siis nüüd ma vastupidi sunnin ennast mitte järele andma survele kirjutada ja suhelda ainult selle pärast, et ’normaalne’ olla. Sunnin ennast loomulikku varjumis-instinkti järgima ja mitte tegema social call’e, kuigi see ilmselt solvab sõpru-sugulasi. Tegelikult kulub ju ka neile endile ära vihje võimalusele, et tehes seda, mis neid ennast huvitab, on nad õnnelikumad kui tehes igasuguseid asju, mida ’normaalsed inimesed’ teevad.

Aga tagasi laste õpitud julmuse juurde tulles – kui mina olen olnud hea ema, siis on maailm tõesti hukas ja inimkonnal pole mingit lootust.
On siiski võimalik, et Väikese Tüdruku headus ja kaastundlikkus ei ole pärit 'meie kodust' vaid otse ’kosmosest’.
Nii tahaks, et see säiliks võimalikult kaua.

Samas pole ma Väikesele Tüdrukule osanud õpetada muid olulisi omadusi: soovi Midagi Teha, ja eelkõige – soovi elada.

13-aastane Conny saab endale toreda mentori – endast 17 aastat vanema näitlejanna Ineze.
* Inezel oli hämmastav märkamisvõime, mida esineb ainult sügavalt oma tundeid läbi elavate inimeste puhul.
Huvitav, kas see on tõsi?

Hiljuti lugesin blogist OKLAHOMA järgmist katkendit:

Psühhiaater V. Tšiž ükskõiksusest ja hoolimatusest:

"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).
Vaimuhaiglates midagi niisugust ei ole; maniakid tantsivad ja laulavad surija kõrval, melanhoolikud on oma kurbusest niivõrd haaratud, et nad ei märka naabri kannatusi, paranoikud ei pööra oma saatusekaaslaste kannatustele mingit tähelepanu. Haige surm ei huvita üldse kedagi. (…) Varem ma imestasin, missuguse südametusega suhtuvad neurasteenikud ümbritsevatesse inimestesse, kuidas nad ei pööra tähelepanu oma lähedaste soovidele."

Mina olen seda samuti märganud – nii enda kui ka teiste puhul. Ja ma pidasin selle põhjuseks lihtsalt õnnetu olemist – mõtlesin, et õnnetu inimene on oma õnnetuolemisega nii ametis, et ta teiste õnnetust ei märka või peab seda loomulikuks või isegi püüab teisi õnnetuks teha, nende lustlikkust ja optimismi alla suruda, et tema ’sisekliima’ vastaks ’väliskliimale’. Kuid ehk on asi tõesti pigem vaimselt haige olemises, mitte lihtsalt pessimismis või masenduses.

Veel Inezest:
* Need olid imelised põhjatud silmad, millesse täielikult ära uppusin, need olid täis soojust, õrnust ja uudishimu. Minu jaoks õhkus temast seletamatut salajõudu. Hiljem kogesin, et tema tunnusmärgiks oli tarkus. Kogu tema olemus sai minu jaoks headuse ja tarkuse võrdkujuks.

* Olin tema kolmetoalises korteris Ringvägen 2, viiendal korrusel. Seal oli külm vesi, solgipang kööginurgas, sooja andis elutoas petrooleumiga köetav kamin, kummaski magamistoas oli kahhelahi, esiku-ubriku WC-s võis ülalt alla rippuva marmorkäepidemega vett peale tõmmata.
Kõige selle keskel imetlesin kunsti ülevat ilu. Seinad olid täis raamatuid ja pilte. Keset tuba seisis nelja õllekasti peale toetuvast suurest vineertahvlist moodustuv lai magamisase, kuhu peale oli pandud vahtkummimadrats, mida kattis idamaises mustris kootud voodikate. Kõigesse oli viirukilõhn sisse imbunud.
Minu jaoks oli see kui tuhande ja ühe öö muinasjutus. Kuidagi ei tahtnud ma sellest taevasest elupaigast lahkuda.

Inezega sõbrustas Conny mitu ilusat aastat. Siis tuli esimene armastus – noormehe vastu. Teatrikool, uued armastused – nii meessoost kui ka naissoost. Kanepikatsetused, biitlite guru Maharishi teenimine, sinna vahele teatritööd ja filmid, Maharishis pettumine (raha-ahnus!), eneseleidmiskatsed üksi, investeeringud, lõpuks enesetapusoov. Kui Conny ennast hoovustesse heitma valmistus, viipas üks mees ta enda juurde ja saatis avataar Sai Babat otsima, kes pidi olema elav jumal. Conny läks, täis usku, mida ei kõigutanud ka Sai Baba huvi tema suguliikme vastu (kundalini energiate avamine :D). Kui aga selgus, et Baba iga päev end väikeste poistega rõõmustab, tekkis Connyl asja suhtes tõrge. Ta leidis mõttekaaslasi, kellega nad Babat paljastama asusid.

Pean tunnistama, et mina oma naiivsuses olen uskunud babaliku materialiseerimise võimalikkusesse: olen lugenud, kuidas ta püha tuhka ja ehteid-kingitusi materialiseerib, kahtlustanud küll mustkunsti, kuid pidanud seda siiski võimalikuks. Larsson aga on näinud, kuidas Baba oma istme peidikust asju napsab ja taskurätiku alla peidab, et neid siis mõne hetke pärast ’materialiseerida’. Kui Larsson ja co asjad hiljem kullasseppade kätte viisid, siis need kinnitasid, et tegemist on vuhvlitega – kalliskivide asemel on tsirkoonid ja kulda pole. Kui sa juba materialiseerid, siis võid sama hästi ehtsat kraami luua.

Samamoodi osutusid vaid näiliselt väärtuslikuks ja sidusaks Baba õpetused.

Conny teab:
* Kui ma tervituseks ta /ühe telereporteri/ käe haarasin, tundsin tõelist südamlikkust. Mul oli kombeks käe abil katsuda, mis inimene minu ees seisab. Käsi näitas ära, kas inimese sõnad olid tema tegelike kavatsustega kooskõlas. Seepärast usaldasin eelkõige kättpidi tervitamise muljet.
Jah, ma ka katsun käega järele, kui huvitab :)
„Peopesaga tunned inimest kõige selgemini,“ ütles kord ka mu ammune tuttav, kes paraku minu peopesale ei meeldinud – jättis külmaks...
Aga jah, midagi selles kättpidi-tervitamise kombes on, mis olulist infot annab.

Hinduistlikud usutalitused:
* Jutustati, et kui inimene kümbleb õigel ajahetkel kolme jõe – Gangese, Jamuna ja Sarasvati – ühinemiskohas siis pole tal tarvis enam maailma taassündida.
/.../
Paatidest eemaldumine oli kiire voolu tõttu ohtlik. Nägime mitmeid kordi, kuidas kiire vetevool inimesi endaga kaasa kiskus, ent keegi ei hoolinud sellest. Vastupidi, Indias arvati, et õnnelikumat elu lõppu, kui saada tol aulikul hetkel veevoolust äraviidud kolme püha jõe ühinemiskohas, ei saagi ühe inimese elus olla. Mõtlesin, et küllap mitmedki lõpetasid täie teadmisega oma elu sel viisil, tagamaks endale igavese kosmilise elujärje.
Huvitav maa - enesetapud on taunitud, kuid kui keegi ennast püha jõe rüppe annab või surnuks 'askeeditseb', on sellega kõik korras. Ehk sellepärast, et sa vähemalt uppudes või surnuks nälgides kannatad, nagu inimene peabki :D, mitte ei võta unerohukest, et siis muretult tuttu jääda. Põhimõtteliselt saaksid jumalad saata sulle enne surma veel paar krokodilli kallale, või siis miskid metsikud pühvlid sinust üle jooksma, kui nad tahavad...

Nii et selline raamatuke, kus inimene soovib ennast kellelegi/millelegi pühendada, et seeläbi suuremaks saada, aga peab pettuma ja on siis kole mossis ja õnnetu.

Tõlkijaid oli tervelt kolm, kuid toimetajaid mitte ühtegi ja see annab tunda. Noh, õnneks polnudki tegemist ilukirjandusega.

Vaadake nüüd kõik siiapoole ja öelge: "Praad!"

Palusin Mehel osta kõige odavama saia ja läksin Väikesele Tüdrukule kooli juurde vastu, et temaga parte söötma minna.
Ootan ja ootan...
Näen kahte Väikese Tüdruku klassiõde, aga teda mitte.
Mõtlen, et äkki läks minust mööda - lähen vaatan garderoobi, aga jope on alles.
Ootan.
Lõpuks näen punapäist R'i ja küsin, mida lapsed nii kaua klassis teevad?
"Tüdrukutel on lastekoor!"

Eh? Eelmistel kolmapäevadel küll polnud!
Mis ma nüüd selle Säästusaiaga siin peale hakkan, mõlgutan ma kurvalt...

Siis küsin R'lt:
"A kuule, kas see muusikaklass on teiega sama koridori peal või? Mis sa arvad, kas ma leian 'Väikese Tüdruku' üles?"
R vastab: "Jah, see on sealsamas. Kindlasti leiad!"

Mina kappan üles, piilun siia-sinna, kargan süntesaatoriga klassi sisse, vahin lapsi ( - justkui võõraste klasside omad), heliseb kell!, mina näen Väikest Tüdrukut.

"Nonii..." alustab õpetaja klassi ette tulemist.
"'Väike Tüdruk', su ema!" Ütleb M Väikese Tüdruku kõrval.
Väike Tüdruk jookseb koos seljakotiga minu juurde ja enne kui õpetaja klassi ette jõuab, oleme me uksest väljas.

Ma mõtlesin, et kui nad neljandal koolinädalal järsku tunni teise kohta lükkavad, siis nad ei saa niisama lihtsalt eeldada, et kõigile see sobib. Kui tund polnud nii oluline, et tunniplaani muutusest lapsevanemale teatada, siis pole ta ka nii oluline, et me parte söötma ei tohiks minna selle asemel.

*
Tahtsin julgelt peost söövat parti pildistada, kuid tegin endast pea täispika autoportree: sallist varvasteni :P - ainult pea ja käed jäid pildilt välja, hahaa :D
Muide, need mustad kinnised kingad on mul juba 10 aastat kasutusel igal sügisel, kevadel ja suvel. Ja näib, et kusagile auku veel tekkimas pole - jälle üks tubli jalatsipaar :)




*
Üks onu: "Ma näen, et te söödate parte. Tubli-tubli! Nad on nüüd kindlasti vähemalt pool kilo raskemad."
Mina: "Ma väga loodan - eks me tuleme jõulude ajal linnuvõrguga tagasi..."

Asotsialiseerumislainel

Olen mitu päeva, peaaegu terve nädala olnud kuidagi endale keskendunum ja vähem hajali. Hull lugu küll, kuid hirmus mõnus on. Kui keegi suudab hulluks minemata elada aasta aega tühjas valges kuubikus, siis mina, ilmselt.

*
Eile saabus Väike Tüdruk poole kahe ajal õhinaga koju, kuigi pidin temaga alles poole viie paiku Auras kohtuma. Lootusrikkalt vaatas ta minu poole ja küsis, kas ta saaks basseinist vabastuse.
"Oot, oot, mis vabastuse?" imestasin mina.
Tema seletab rõõmsalt, täis usku, et M-A, kes ka basseinis kogu aeg nutab, läks koju vabastust saama. Mina ütlen imestunult ja külmalt: "Ei!!! Pole ühtegi põhjust, miks sa peaksid ujumistundidest vabastuse saama... Ujumistunnid on ette nähtud ja nagu teistegi tundide puhul, saad sa vabastuse ainult siis, kui sa oled haige."

Väga õudne on vaadata, kuidas laps on lootustest pinevil, elevil, silmad pärani - ja siis murdub nutma...

No minu süda sellele pildile vastu ei pidanud. Enne kui ma midagi mõelda jõudsin, kuulsin end ütlemas: "Ainult see üks kord võid sa koju jääda, teha poppi emme teadmisel ja loal. Edaspidi - kui nutad, siis lähed nuttes, aga lähed."

Hoidsin teda natuke aega süles, ja eks tal läks varsti tuju taas heaks...

Pole kerge alati õigeid otsuseid teha. Teed mingi otsuse ja lepid tagajärgedega. Ongi kõik.

*
Kuna ujumine jäi ära, siis et midagigi tervislikku teha, viisin ta jalutama. Käisime parditiigi juures vaatamas, kas parte on. Oli, väga palju... Tegime plaani täna koos saiaga tagasi tulla.

*
Täna viilin mina lapsevanemate koosolekult. Ma kolm nädalat tagasi alles käisin ühel! Ja mina olen niikuinii alati nõus kõige sellega, mida häälekam enamus otsustab, olen ma kohal või pole.

Ja pärast lõunasööki käisimegi parte toitmas :)
Armas taevas, küll neid oli ikka palju ja küll nad olid aplad! Lõpuks sõid isegi käest. Eelmine pala pole veel allagi neelatud, paistab noka vahelt välja, aga ikka tuleb järgmise järele tormata! Ja kuidas nad veel üksteist kannikast näpistama sööstavad... :D
See kõik oli nii tore, et otsustasime iga päev seal käima hakata, kuni pardid veel kohal on.

Niikuinii kõpitsesin hiljuti oma päevaplaanist Interneti-aega tublisti vähemaks, just eelkõige selleks, et saaks iga päev õues käia. Nüüd panen arvuti alati käima alles õhtupoolikul ja päevad on palju rahulikumad ja ise olen selle tõttu tugevam kuidagi, ei rabise laiali. Väikese Tüdruku jaoks on enne tuttu minekut nüüd ka terve tund - ta ise otsustab, kas loeme, räägime, või ma tõlgin talle filmi... saab ka mitut asja teha, see on ju tema tund. Aga tema lemmik-ettevõtmine on ikkagi rääkimine, kuigi me teeme seda ju ka lõunasöögi valmistamise ja söömise ajal, õues käimise ajal ja natuke alati ka õppimise ajal ja...

Aina räägime, kuigi ka elada oleks vaja osata... :)
(Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid, ent ka elada on vaja...
Doris Kareva, võibolla vigaselt tsiteeritud, aga umbes nii...)

ENN LOO "Võimle terviseks"

Aastal 1985 välja antud jooga-raamat :)
Ka mu isa ostis tollal selle raamatu, kuid tema oma vist kapsastus olematuks - see nunnu 'kapsik' pildil kuulus mu Mehe emale.
Memokleepsudest järjehoidjad on miskist vanast ajast. Sain ainult nii palju aru, et lillad on peavaluvastaste harjutuste tähiseks, aga mis seob kollaseid kleepse ja miks rohelisega tähistatud harjutus oluline oli - seda enam arvata ei oska.

Mul on päris palju raamatuid jooga-harjutustega, aga selles on neid vist küll kõige rohkem. Lugesin ilusasti kõik sadakond harjutust läbi. Tegelen joogaga juba 12 aastat, kuid väga mõnus on aeg-ajalt pilte uurida ja teooria hoolikalt läbi lugeda - ikka selgub, et mingil harjutusel hingan valepidi sisse-välja, hoian pead või jalga lohakamalt jne. Ka leidsin (taas! - kipun seda unustama), et viimast, puhkeasendit on tõepoolest kergem teha tavaliste lõõgastumiseks ette nähtud autosugestioonikäskude abil (mu vasak käsi muutub raskeks/soojaks jne), muidu lendab mõte ikkagi eesolevatele asjatoimetustele, loetule, kirjadele jne...

Hea raamat ka selles mõttes, et taga on loetletud mitmete terviseprobleemide puhul tõhusad harjutuste-seeriad, et võid harjutusi valida oma probleemist lähtudes, mitte hea õnne peale kõiki vehkida (milleks pole niikuinii aegagi).

KNUT HAMSUN "Victoria"

Järjekordne lugu komplitseeritud armuloost.
Möldripoeg Johannes on lapsepõlvest saadik olnud armunud lossipreili Victoriasse, ja kui noormees linnas haridust omandamas käib ja luuletusi hakkab avaldama, selgub, et ka Victoria on temasse armunud. Siis selgub, et Victoria on kihlatud ning käitub nüüd väga vastuoluliselt. Siis, et ta kihlatu sai surma. Siis, et Victoria on alati Johannest armastanud, kuid kuna ta isa oli laostunud, tuli tal abielluda rikka mehega, kes paraku enne pulmi küll suri. Nüüd aga ei laseks Victoria ennast takistada ja armastaks Johannest. Paraku on Johannes omakorda vahepeal kihlunud. Johannese kihlatu armub lõpuks teise mehesse ja Johannes saab uudise Victoria surmast tuberkuloosi, ning Victoria vahetult enne surma kirjutatud kirja, kus noor daam räägib, et on tegelikult ka lapsest peale, alati ja väga Johannest armastanud.

Kas saab olla nii, et sa armastad kedagi, aga arvad, et see keegi pole väärt kuulma tõde (- et sa armastad teda)? Kas saab?

KNUT HAMSUN "Paan"

Mõisa jahimajakesse asub elama leitnant Glahn. Lesestunud mõisnik kutsub teda aeg-ajalt mõisasse pidudele ja väljasõitudele. Glahnile hakkab külge lööma mõisapreili Edvarda. Algul see jahmatab Glahni ja paneb kohmetuma, siis haarab tedagi kirg. Kui see on juhtunud, hakkab Edvarda pirtsutama ja segaseid signaale saatma: kord, et ta elab ja mõtleb vaid Glahnile, siis jälle, et ta meest ei märkagi. Armunud ja kibestunud Glahn võtab ette tasase Eeva, kes salakesi ja mitte pealetükkivalt Glahni armastab. Glahn muudkui räägib, kui hea on Eeva ja kui väga ta teda armastab, aga ise mõtleb vaid Edvardale, kes temas mõnikord taas lootusi äratab, siis aga tema suhtes avalikult oma põlastust ja ükskõiksust välja näitab.

Lõpuks sõidab Glahn Indiasse, kus ta jälle teise mehe väljavalitut 'kasutab', mispeale Teine Mees ta maha laseb.

Ja mõelda vaid, et ma mäletan neid mängukesi... Vaatad, kas ja kui armukadedaks sa teist teha suudad ja mis käkke ta on valmis sulle veel andeks andma... nuhid piirid välja... Küll on hea, et mängude aeg on minu jaoks möödas.

Jälle ilus, paeluv raamat, aga omamoodi jäle ka.

KNUT HAMSUN "Müsteeriumid"

Väikelinna saabus kummaline võõras mees kollase ülikonnaga ja viiulikastiga, milles oli must pesu. Asus elama võõrastemajja, oli ise mõnikord lausa ebaviisakalt uudishimulik ja elav, siis jälle hajameelne, akontaktne. Kui temalt midagi tema tausta kohta küsiti, siis hakkas ta keerutama, mõnikord aga kukkus selliseid monolooge pidama, et teised üldse suud lahti ei saanud. Raha näis tal olevat ja seda jagas ta küla väetimatele hingedele, aga ikka salaja. Ehk siis hea justkui. Tasapisi tutvus ta ärksamate linnaelanikega, kelle jaoks ta oli põnev - kes ta on, mis ta siin teeb, kui kauaks ta jääb? Linnakese vaimuelu muutus kohe ärksamaks - algasid poliitika, kirjanduse ja sotsiaal-teemade alased vaidlused. Mees rääkis kummalisi, lummavaid kuid veidraid jutte nähtust (mõnikord unes nähtust), kuuldust, kogetust. Ta oli terava vaistuga olude ja inimeste suhtes, kuid ennast ta pidurdada ei suutnud - kui ta kellegi suhtes pealetükkiv ja hirmutav oli, siis tegi ta asja ainult hullemaks ja hullemaks, minnes ise sellest meeleheitele. Eks vist on raske aru saada, et sa ei saa midagi head teha inimesele, kelle ainus soov on sinust lahti saada...

Lugeda oli põnev, intrigeeriv, aga ise sellise inimesega kohtuda ei tahaks - oot, siiski, sellise tüdrukuga - miks mitte, ehk oleks huvitav. Kuid 'kirglikult' kokutav ja nuttev, samas järeleandmatu ja pealetükkiv mees... võeh, olen näinud; alguses on ju huvitav, aga kui hakkad juba mõtlema, et laseks õige kellelgi ta maha lüüa, saaks oma elu tagasi, siis pole enam nii põnev. Keegi kes su käsi rebib ja ise nutab, nagu teeksid sina temale liiga,... nagu sa juba kuuluksid tervenisti talle ja kui sa oma kätt tagasi tahad, siis sa justkui rebid selle temast lahti, tekitades haava... - oh ei! Väga õudne peategelane minu meelest, seega. Paeluv lugu, aga puhas õudusjutt minu jaoks.

Valguses ja varjus

Väike Tüdruk küsis, et mis mulle rohkem meeldiks, kas et kogu aeg on päikeseline päev, või et kogu aeg on öö. Ma hakkasin rääkima, mis võib maakera ja inimestega juhtuda, kui päike paistaks kogu aeg ainult ühele poole, ja et mingites maades oleks siis pidev hämarus. Aga tema ütles, et kui ma just väga tahan, võin ma sellest kõigest kunagi hiljem rääkida, kuid kas ma nüüd ei vastaks tema küsimusele :D

Valgus mõjutab mind väga tugevalt, nii et huvitav küsimus, tegelikult.

Päikeseline päev teeb mind rõõmsaks ja rahulikuks. Imelikul kombel aga ei kutsu see mind välja, nurmedele, vaid ma tahaks hoopis voodisse pugeda ja koheva kerge teki all mõnuleda, varbad päiksekiiri haaramas. Võibolla selle pärast, et muremõtteid 'ei saa olla' heledal päeval, aga mulle meeldib nimelt päikese käes tukastada. Tegelikult meeldib mulle päikese käes ka liigutada - joogat teha, põrandaid pesta... Päikesevalgus teeb mu õnnelikuks ja rahulikuks - niisiis ma valiks päeva.

Ka pimedus meeldib mulle - eelkõige lugemiseks ja kirjutamiseks. Igasuguseid stiimuleid - kuuldavat ja nähtavat - on vähem. Pimedas on justkui loomulik vaikselt nokitseda, mitte tolmuimejat välja tirida või kapsast ja sibulat hakkima kukkuda. Kui ma ilmtingimata peaks välja minema, siis parema meelega samuti pimedas. Armastan mõnede tänavavalgustite oranžikat kunstvalgust, eriti kui see lumele paistab. Pimeduse varjus tehtavat süngeid asju, kuid mul sellist tunnet ei teki. Pigem annab pimedus nagu mingi kaitsva keebi, tundub mulle. Veel: kui ma päise päeva ajal mööda linna käin, tundub mulle, et ma jään kuidagi väljapoole, teised on maailmas sees - pimedas aga tundub, et kõik on väljapool :D, see pole ainult mina, ka teised on millestki olulisest lahus, me kõik hulgume ringi nagu uudishimulikud kummitused, keegi meist ei näe selgelt. See lõbustab mind väga :)

Veel on mul eriline armastus pisikeste lambikeste vastu. Ma ei paneks kunagi laetulesid põlema, kuid terves korteris süütaks igas ruumis vähemalt ühe pisikese valgusallika, mulle see pidev tulede plõksimine ei meeldi. Minu poolest võiksid laelambid täielikult olemata olla, nende valgus tundub ähvardav ja mõnikord lausa lõikav. Mehele jällegi meeldib võimalikult palju valgust, ta käib mulle ikka tulesid süütamas, kui ma 'väikese valgusega' süüa teen või koristan. Ta ütleb ikka: "Sa ju ei näegi, mida sa teed! Tuld, rohkem tuld!" Mina laulan: "Käsikaudu kobades ma tolmu kätte sain..."

Mõnikord unistan, et vahetaks öö ja päeva ära: oleks öösel üleval, kuni laps kooli läheb ja siis magaks kuni ta tuleb. Kuid tegelikult nii ei saa, sest ma tean, et kui ma lõunal ärkan, ei tahaks ma kohe duši, pannide, triikraua ja tolmulapiga vehkima kukkuda, vaid hoopis paar tundi lõunapäikese käes maigutada... ja nii jääks see päev väga lohisema, sest siis on varsti õhtu juba käes ja mis mõtet siis üldse on voodist välja ronida?

Aga videviku ja õue-hämarusega on küll kurvad lood - pole ühtegi asja, mida ma hämaruses teha tahaks. Lihtsalt ootan, et see mööda saaks. Sügist ma lausa kardan.

Tagasi-astumine

Mul on iidamast-aadamast salvestatud artikleid, mida kohe polnud aega lugeda. Mõned neist ei huvita enam üldse, mõnede puhul tuleb ennast 'subscribeda', et tervet artiklit lugeda - seda ma ei tee ja need jäävad ka lugemata, aga mõned on siiani väga huvitavad.

Täna võtsin lahti järjekorras järgmise artikli, mille pealkiri oli "The day feminist icon Alice Walker resigned as my mother", tõlkes siis umbes "Päev, mil feministlik liider Alice Walker loobus olemast minu ema".

Oma eelmises blogis rääkisin ma sageli, et minu jaoks on asjad väga valesti, kui naine ja ema sõidab kusagile Somaaliasse näljastele lastele toitlustamist korraldama, haavu siduma ja kärbseid kärnadelt peletama, ja omaenda lapsed jätab kellegi teise hoolde. See on oma päriskohustuste eest põgenemine. Oma lastele sa PEAD ema olema, võõraste laste hoolitsemine on valik, mida sa võid muuta - ja ilmselt see valiku võimatus ongi, mis selliseid emasid liigselt koormab. See tingimatu kohustus - olla kohal, kuulata, olla tark, tugev, olla eeskujuks. Keegi ei kiida sind selle eest, sest selline sa peadki olema, kui raske see ka pole. Sa annad oma parima ja näed, et sellest on vähe - jaksu, osavust ja tarkust on vähe, see mis sa teed, on puudulik. Võõraid lapsi putitades aga on see vähene ka suur tegu, hea-tegu, justkui, sest sa võiks muudki teha.

Siin räägib Alice Walkeri tütar Rebecca nimelt neist asjust, mida ma olen kahtlustanud.

- Et kommuunides kasvatatakse üles täielikult tuksikeeratud psüühikaga lapsed.

- Et oma ideid kuulutav ema ei osanud ka lapse jaoks olla muud kui feministlik ideoloog. Rebecca pidi sageli omapäi olema, tema järele pidi naaber küll valvama, kuid eks ta ikka jõudis narkootikumide ja raseduseni. Rebecca rasedus jättis ema külmaks, kuna ta ju pooldas naiste õigust teha oma kehaga mida nad ise tahavad, ning rahulikult pani ta oma 14-aastasele tütrele kinni aja abordikliinikusse. Ei kriimugi ehmatust, et äkki laps vajab lähedust ja otsib seda oma ea kohta valedest kohtadest.

- Et 'tähtsat tööd' tegeva ema ümber peab laps kikivarvul käima, hoolitsedes ema emotsionaalse tasakaalu eest, mitte vastupidi, nagu oleks loomulik.

Ikka tilgub minu ette artikleid, mis kinnitavad mu arvamust, et iga emaks saav või saada sooviv naine peaks arvestama sellega, et temast saab väikese lapse maailm - nii nagu on suhe emaga, on hiljem suhe ülejäänud maailmaga. Last ei saa paigutada märkmikulahtrisse, see ei käi nii. Kui juba on laps, siis olgu see prioriteet. Ma tean, et on andekaid, oma töö suhtes kirglikke naisi, kes ei peaks oma andele selga pöörama. Aga last ei peaks nad saama, kui nad just ei võta oma või mehe ema enda juurde elama. Ja loomulikult ei tohiks neid tööle pühendunud naisi hiljem kibestada või solvata fakt, et ükskõik, kui suurepärased professionaalid nad oma töö/hobi vms hinge-asjas olid - emana olid nad läbi kukkunud, lapse armastus kuulub vanaemale või nanny'le. Nii see lihtsalt läheb. See on kurb, kuid sellega on võimalik leppida. Ma arvan, et ka täiskasvanud lapsel on emaga hiljem palju lihtsam suhelda, kui ema teadvustab, et ta on olnud hülgav ja isekas - eba-ema.

Rebecca on avaldanud arutlusi sellest, kas ja kuidas see ideoloogia/teooria tegelikus elus/praktikas toimib ja tema on väga lähedalt näinud, et ei toimi. Mitte perekonna kui rakukese tasandil. Ja tuleb arvestada, et sellest rakumaterjalist tuleb kunagi hiljem uus perekond.

Lapse saanud naine peab hakkama emaks või ennast viisakalt maha kandma. Kahjutunne pole kohustuslik - kui ei tunne, siis ei tunne, mis sinna parata. Aga kurb võiks olla. Ja võiks olla arusaamine sellest, et kui praktikas asi läbi kukub, siis võibolla tuleks eeldusi või hüpoteese reaalsusega vastavamaks kohendada, mitte nina püsti ajada ja kuulutada, et nii see peab olema ja kui me kõik punnitame, siis ka hakkab olema.

Kui asi/ema/usk ei toimi, siis ta ei toimi.
Ja see peaks tegema kuidagi... alandlikumaks? pehmemaks? - selle mõistmine, et oled isiklikult maailma ka kannatusi juurde toonud, mis ehk tähendab seda, et - sa polegi nii tark. Teisele inimesele põhjustatud kannatused ei kao pelgalt sellest, et sa ise neid - oma teooriast kinni hoides - eitad.

Ema rumalad mured...

Mõnikord tundub Väike Tüdruk mulle uskumatult minu moodi oleva, siis jälle täiesti imelik... õnneks see tema imelikkus ja teistmoodi olek pole täiesti vastuvõetamatu ja mõnikord on isegi heas mõttes üllatav.

Hea poole pealt.
Kuigi Väike Tüdruk muretseb teiste inimeste enesetunde pärast ja ei taha kellelegi midagi halba öelda, ei hooli ta kõigile meeldimisest. Ta võib küll kurta, et toredaid sõbrannasid ei leia just igalt poolt, kuid kui keegi ütleb, et ta neile midagi annaks või nende heaks midagi teeks, et nende sõprust 'võita', siis ütleb Väike Tüdruk täiesti ehtsa ükskõiksuse ja tõrjuvusega, et ta ei tahagi, ärgu oldagi tema sõbrad. Ta ise räägib, et ilmselt pole see kuigi sage vastus, sest teda vahitakse hetkeks suukesed ammuli. Me mõlemad hirnume alati naerda neid ammuli suid meenutades või siis ette kujutades :) Väike Tüdruk räägib, et koolis ostavad lapsed pidevalt üksteisele midagi. Tema suhtub ükskõiksusega nii andmisse kui ka saamisesse ja kuigi ma olen talle korduvalt pakkunud, et ta võib ka raha või kommikoti kooli kaasa võtta, ütleb tema, et ta soovib, et jääks nii nagu on praegu - ta võib kindel olla, et oma sõpru pole ta 'ostnud'. Ja kui mõni sõber mõnel päeval ei soovi ta sõber olla, siis tema poolest olgu nii. Üldiselt on tema parimad sõbrad poisid - nemad olevat vähem pirtsakad, samas lõbusamad ja ustavamad. Ta ütleb, et kui ta oma sünnipäeva peaks, kutsuks ta sinna 4 poissi ja mitte ühtegi tüdrukut.

Aga sünnipäeva me ei pea, sest ma ei suuda nende emmedega jahuda, nagu on selgunud... Ilmselgelt peetakse loomulikuks, et omavahel sõbrustavate laste emmed saavad ka sõpradeks. Ma näriks pigem oma kõri läbi kui võtaks ellu suvalisi inimesi, kellega smalltalki puhuda. Ka Väike Tüdruk ei taha lapsi meile koju - et nad tema asju ei kisuks. Mis tähendab, et mina peaks neile meelelahutust pakkuma. Tänan väga, ei tule kõne allagi.

Eelmisel aastal oli alguses tegelikult jutt, et peame sünnipäeva. Ja siis, nädal aega enne sünnipäeva teatasin mina järsku, et mul on väga kahju, aga emme ei suuda seda asja ajama hakata. Ostsin talle 10 kingitust, kompenseerimaks max 7 tulemata jäänud lapse kingitusi; meie poolt on alati 3 kinki: DVD, mäng või mänguasi ja raamat (ja tavaliselt mingid üllatuspudinad ikka ka).

Kahtlase poole pealt.
Väike Tüdruk on klassis küllaltki populaarne. Kui lapsed summas mängivad, siis tema on ikka kuninganna, teised on kurjad või head haljad, kes vastavalt kuningannale paha soovivad või teda kaitsevad. Mõnikord on kuningannal ka ema või mees, aga keskmes on ikkagi tema. Eelmisel aastal kutsuti teda üsna palju ka sünnipäevadele, kuid tema läks lõpuks ainult ühele. Ta ütleb, et ta ei taha, teda ei huvita, talle ei meeldi need lapsed nii palju. See on veider ja teeb mu murelikuks, kuigi Jumal teab, et mina ka ei taha nende emmede uste taga tilbendada ja sissekutsumisi tõrjuda. Ma ikka ütlen talle, et ükskord ei kutsugi keegi sind enam sünnipäevale ja siis sa oled kurb ja nutad... Ta mõtleb natuke ja küsib: "Kas sa tõesti tahad, et ma läheks sellise tüdruku sünnipäevale, kes lööb teisi jalaga / varastab / kasutab inetuid sõnu?" Ehh, nohh, mis nüüd mina...? Ta ise peaks tahtma... või kas ikka 'peaks'!... Nii need jutud jäävadki ja Väike Tüdruk ei näitagi mulle mõnikord kutseid. Näiteks vähem kui nädal tagasi nägin tal sünnipäevakutset koolikotis, kui panin talle sinna taskurätipaki. Sünnipäev oli muidugi möödas juba. Ohh, jahh...

Kehva poole pealt.
Ma vaatan murega, et temast tuleb mingi mikroobi-foobik nagu mr. Monk. Ta palub, et ma tema linki ei vajutaks, vaid pärast koputamist ootaksin, kuni ta ise ukse avab. Ta usub, et mul on kindlasti mustad käed. Omaenda ukselinki peseb ta vähemalt kümme korda päevas, bussis on ta nõus pigem pikali kukkumisega riskima, kui kusagilt kinni võtma, ja aeg-ajalt ta nutab suure häälega, kui talle tuleb meelde, et tema nahapinnal, voodis, kehas ja üldse igal pool ronivad ringi nähtamatud pisilased.

Aga hea poole pealt veel.
Väike Tüdruk on arukas kuid võõristab uusi kohti. Ja ta on märganud, et kui teised lapsed midagi ei tea või ei oska, siis suhtutakse sellesse parastavalt või põlastavalt, aga kui tema midagi ei tea või ei oska, siis võisteldakse selle pärast, kes saab talle 'näidata'. Et kuhu ja kuidas. Näiteks Aura veekeskuses ei teadnud tema, kust uksest kuhu pääseb ja mida millal tegema peab, siis alati taheti talle näidata ja teda julgustada.
See on muidugi kena... kuigi mul pole õrna aimugi, miks see nii on.

Küll mul on ikka kummaline laps...

Ülemisel pildil - Väike Tüdruk piraadina :)
Alumisel - tibina :)

"Vikerkaar" 1990/3

Ma mõtlen, et ma panen pigem ikka ainult need tekstid kirja, mis mingil moel muljet avaldasid. Muidu vaesed eesti sõnelejad guugeldavad ennast ja loevad: Äh? misasi see veel oli? kas need on luuletused? oi, see oli nii igav jutt, ei viitsinud üldse lugedagi lõpuni... Jne :)


***

*
Riho Laanemäe poolt poola keelest tõlgitud ZBIGNIEW HERBERTi luuletused härra Cogitost olid päris toredad, mõjusid kuidagi ulakalt ja samas nukralt. Eks ole loomulik olla ähmis ja segaduses, aga ikkagi innukalt ja peaaegu tähtsalt elu üle juurdelda nagu naljakas härra Cogito, kes kurdab, et unenäod muutuvad üha tühisemaks :)
Natu näiteid:

*
Kõik katsed nihutada eemale
niinimetatud kibedusekarikas
kaudu reflektsiooni
meeleheitliku aktsiooni kodutute kasside heaks
religiooni
sügava hinguse
on pettus

tuleb nõustuda
malbelt langetada pea
mitte murda käsi
kannatust pruukida malbelt
nagu proteesi
ilma võltshäbita
aga ka kohatu kõrkuseta

mitte vehkida köndiga
teiste pea kohal
mitte kloppida valge kepiga
täissöönute aknale
/.../

(Luuletusest "Härra Cogito mõtiskleb kannatuse üle")

*
/.../
taas kord
tõdeb ta hämmeldunult
et eksisteerib veel keegi peale tema
mõistetamatu
nagu kivi
kelle piirid
avanevad
vaid viivuks
hiljem heidab meri
kaljusele rannale

kellel on veri
võõrad unenäod
relvastatud oma nahka

Härra Cogito asetab
magava pea
ettevaatlikult eemale
et palgeile
ei jääks
sõrmejälgi

ja läheb
üksildasena
lubivalgesse sängi.

(Luuletusest "Härra Cogito võõrandumised")

*
Härra Cogito püüab
jõuda puhta mõtteni
enamasti enne magamajäämist

ent juba püüdluses endas
on eos lüüasaamine

saavutanud seisundi
kus mõte on nagu vesi
suur ja puhas vesi
ükskõikse kalda ääres

lööb vesi äkitselt virdama
ja laine toob kaasa
plekkpurke
puutükke
kellegi juuksekihara

/.../

kunagi
kunagi hiljem
kui ta maha jahtub
saavutab ta satori seisundi

ja on nagu soovitavad õpetajad
tühi ja
üllatav

(Luuletusest "Härra Cogito ja puhas mõte")

*
AARNE RUBENi "Ateistlik reekviem" oli veelgi lustakam, ja ilma nukruseta.
/.../
Vaglad lootsid kirstust hubast pelgupaika
siis tuli jumal oma veidra tahtega
et tema vana laibakontsu jälle välja aitab
et see saaks veel kord elada ja uneleda
Nõnda vana iidol raipeid ahnitseb ja riisub
uue usu väed on ühte huultepaari viidud
/.../

*
MARE TROPP "Minekud 1984. aasta sügises"
Ülimalt paljusõnaline jutuke sellest, kuidas ülikooli minnes oli kõik nii uus ja võõrastav, ja muidu üldse ka, aga kui kogemused on kogunenud ja stressitekitav kogemuste-eelne aeg läbi saab, algab vananemine.
Mõnikord mõjuvad sellised ühetoonilised ja üheplaanilised palad hällitavalt.
* /.../ ma otsisin seda ühikat võõras linnas, miskipärast ei osanud ma millelegi muule mõelda kui edasiminemisele, ainult temale, sest ma võõrastasin seda linna ja see võõrastus oli piisav, et mitte märgata midagi muud peale võõrastuse.

*
MART KIVASTIK "Semm"
Hoogne ja haarav lugu sellest, kuidas pisike poiss on armunud teismelisse tüdrukusse ja üritab end tema jaoks märgatavaks rääkida ja teha. Esimesed tatised armukadedusnutud on ikka liigutavad :)

*
Kujutava kunsti rubriigis oli seekord klaasikunsti näitus "Belvedere", kus oma töid esitasid kolm erinevat autorit. Näitust oli kirjeldatud kaunisti kui "harmoonia otsinguid geomeetria kaudu". Noo, harmoonia mulle meeldib... Klaas kui materjal meeldib ka täitsa väga, eriti tarbekunstis: klaasist vaasid, küünlajalad, vaagnad, liuad, lauad, uksed, oh, ma armastan läbipaistvust ja selle varjundeid. Nüüd vaatasin huviga neid kobakaid taieseid ja mõtlesin kogu aeg, et kui see oleks zhelatiinist, siis ma ei suudaks vastu panna ja hammustaks seda... Nagu kunagi väikese lapsena käisin mingis maaperes külas - ei mina tea, kes need seal olid ja elasid - ja hammustasin seal salaja ühel vanal kõval martsipanist jänesel saba tagant ära. Veel on mul meeles siniliiliad, mida seal oli tohutult palju, ja see, et peretütar (kelle toas oli ka too tolmune ja kõva martsipanijänes) näitas mulle, et ristpistetikandit ei pea tegema ainult lõngaga - on olemas ka selline asi nagu 'mulinee'.

*
KUULO KUTSARI "Presidendi elu viimane lehekülg"
Aasta on 1990, nii et jutt käib Pätsist. Kuidas ta 1940. aastal koduaresti pandi ja siis Venemaale, Ufaasse pagendati. Tollal kurtis ta jalavaevuste üle ja diabeetikule sobiva dieedi
puudumise üle. Kui Stalin suri, saadeti kõik varem asumisele saadetud invaliidid ja vangid kodukohta tagasi. Siiski ei saadetud Pätsi koju vaid Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse, diagnoosiks "raukusnõdrameelsus". Saabumisel olnud Päts väga kõhn ja kurnatud, muidugi ei tohtinud keegi rääkida, et tema seal on. Jutud pääsesid muidugi liikuma ja inimesed tulid teda külastama, pakke tooma. Niisiis viidi ta 1955. aastal sarnasesse haiglasse Buraševos, kus ta viibis umbes 1 aasta ja 1 kuu - kuni surmani. Mälu oli tal nõrgenenud ja esines pahurushoogusid, kuid muidugi ei midagi sellist, mille tõttu ta eluga hakkama poleks saanud. Ta oli tavaline vananev inimene.

Huvitavat psühholoogia vallast:
* /.../ tal esinesid mälulüngad, mille täitmiseks tema teadvus reprodutseeris hoopis teisel ajal ja kohas asetleidnud sündmused. Sellised mälupetted on tuntud kui konfabulatsioonid. /.../ võib oletada, et tegemist oli afektiivse iseloomuga mälulünkadega. Nimelt puudutavad mälulüngad just seda aega, mil temast püüti teha vaimuhaiget ning sattumine afektiseisundisse oli üsna tõenäoline. Tugeva afekti seisundis on inimese tähelepanu äärmiselt kitsas, ta tajub vaid neid tegureid, mis on seotud afektogeense olukorraga, kõrvalised ärritajad tema teadvusesse ei jõua ning jäävad seetõttu tajumata. Seega afekt pärsib mälujälgede talletamist ning sellest tulenevalt jääb teatud sündmustik mälupildist välja - tekib mälulünk.

*
TOOMAS PÜVI "Ühe tähtsusetu sündmuse kroonika"
Jutt käib NLiidu ja Soome vahel 1939-40 aastatel aset leidnud Talvesõjast. Pealkiri on irooniline - on öeldud, et selle sõjaga ei võitnud kumbki pool midagi, kui tegelikult võitis Soome sellega ju iseseisvuse. Eesti poliitikud aga leidsid Soome rahva kannatusi nähes põhjuse näpuga viibutamiseks - näete, mis võib juhtuda, kui te liiga suure vennaga kaklema hakkate, sest palju soomlasi sai surma, sealjuures palju tsiviilkodanikke, kuna pommitati ka strateegiliselt ebaolulisi asulaid, lihtsalt viha pärast.
* Suutmata murda soomlaste vastupanu ausas võitluses alustas N. Liit juba sõja esimestel päevadel barbaarseid massilisi pommirünnakuid Soome linnadele ja asustatud punktidele, millest enamikul ei olnud mitte mingisugust sõjalist tähtsust. Saanud kohe tunda Soome õhukaitse tugevust (alla tulistati peaaegu iga neljas Soome põhjamaiselt kargesse taevasse ilmunud punatäheline lennuk), keskendus punalennuvägi halvasti kaitstud väiksemate rannikulinnade ja kaitsetute Sise-Soome linnade purustamisele, rikkudes sellega igasugust sõjapidamise eetikat ja olemasolevaid rahvusvahelisi kokkuleppeid. Üsna tavaline oli, et nõukogude lendurid tulistasid tsiviilelanikke kuulipildujatest. Oli päevi, mil Soome kohal loetleti üle poole tuhande surmatoova lastiga Nõukogude lennuki. Kogu maailma ajakirjanduses, sh ka Eesti päevalehtedes avaldati kümnete kaupa fotosid purustatud ja põlevatest Soome linnadest. Seda küünilisemad tunduvad TASSi samaaegsed avaldused, kus mõnitatakse sadade süütult hukkunud laste ja naiste mälestust ning teatati, et jutud tsiviilelanikkonna ja linnade pommitamisest on vaid lääneriikide käsilaste väljamõeldis. Samas väideti ka, et N. Liidul olevat Soomega kõige paremad ja sõbralikumad suhted, sest N. Liidu rahuarmastav rahvas ei ole kellelegi sõda kuulutanud.

See on üsna emotsionaalne tekst - ja see on põhjus, miks minusugune ajaloohuvitu tuhkam selle loo huviga läbi luges. Näiteks:
* Väärib meenutamist, et N. Liidu poolt teostatud Soome rannikublokaadi esimeste ohvrite seas oli süütu ja kaitsetu Eesti aurik "Kassari", mis uputati erakordse julmusega /.../.
Inetu lugu küll, aga naljakas on see emotsionaalsus siin... :)

*
MICHEL FOUCAULT "Seksuaalsus ja üksindus"
Huvitav oli, et monogaamsuse ja seksuaalse enesepiiramise kasuks rääkisid juba vanad Rooma ja hellenistlikud tekstid - me oleme seda mõttemalli ju kristluse poolt sissetooduks pidanud. Inimestele on juba iidamast-aadamast eeskujuks toodud elevante, kes on monogaamsed ja paarituvad vaid iga kolme aasta tagant, pärast mida läheb (isa?)elevant end pesema, enne kui taas oma kaaslaste ette ilmub.

Veel oli huvitav arvamus, et kui Aadam oli paradiisis, siis suutis ta oma seksuaaltegevust kontrollida. Kuid pärast 'pattulangemist' ei suutnud ta oma erektsiooni kontrollida ja varjas oma suguorganeid hoopis häbi tõttu kontrolli kaotamise pärast oma keha üle.
* Erektsioon on Jumala vastu tõusnud inimese võrdkuju.

*
ANDRES LEPIK "Teisitimõtleja päevikust II"
Mees on siis psühhiaatrilises vanglas.
* Auni-silmne 'doktor' püüdis mulle tõestada, et kirjanduse lugemine, grafomaania harrastamine ja lauatennise mängimine värskes õhus viib mind vaimse ja füüsilise mandumiseni. Süstlakuuriga ähvardades nõudis ta, et ma rohkem oma tervisele mõtleksin ja kohe homsest päevast läheksin riidetolmusesse töökotta õmblusmasina taha küürutama. Vahetuses tuleks kuus-seitse tundi jutti tööd rabada, mille eest saaks koguni palkagi, tervelt kolm rubla kuus. Mina kui meditsiiniliselt harimatu niisuguse ravi tõhusust ei tunnistanud ja võib arvata, et kehtima pannakse trahviravi.
Njaa... Õudne olukord, kus sa räägid inimesega, kes ajab hullu juttu ja samas kinnitab, et sa ise oled hull. Ütlen jälle, et see on üks õudsemaid asju, mis ma ette võin kujutada ja karta osata. Mina hakkangi uskuma, et olen hull. Alles hiljem imestan hoopis selle üle, et kuidas ma võisin nii loll olla ja hullu (2. välde) hullu (3. välde) juttu uskuma jääda. Piisab sellest, et inimene, kes on mulle ilmselgelt valetanud, ütleb mulle täiesti siiralt ja avalalt otsa vaadates: "Ma ei valetaks sulle kunagi!" ja ongi minul ajukesel sussid püsti. Zups ja valmis! Viimati/hiljuti juhtus see Vanaema ja Väikese Tüdruku vahel ja mul hakkab siiamaani sees päriselt keerama, kui ma sellele mõtlen.

***

Muu kas ei huvitanud piisavalt, et lugeda, või ei tekkinud mul selle kohta/sellest lähtuvalt mingeid mõtteid ega arvamusi.

KNUT HAMSUN "Nälg"

Vist minu lemmikraamat Hamsunilt!

Mu Mees ütleb, et see olevat 'autobiograafiliste sugemetega' lugu - päris jube lugu siis ju!
Nagu Charles Bukowski, kirjutab ka Hamsun mehest, kes üritab end kirjutamisega ära elatada. Kui Bukowski istus odavas üüritoas ja toitus ühest šokolaaditahvlist ja ühest pudelist viskist päevas, siis Hamsuni peategelasel pole niigi palju hinge taga, rääkimata sellest, et Bukowskil oli suures laias Ameerikas võimalik valida osariik, kus surnukskülmumise tõenäosus oli oluliselt väiksem kui vaesel Nälgijal Norras.

Nälgija esimene üürituba on nii vilets, et ta parem veedab päeva õues - lõputult külmetades ja nälgides. Nii uhke on ta siiski, et püüab tuttavatele jätta muljet, nagu läheks tal täitsa hästi - selle asemel, et paluda, kuule, ole hea, osta mulle üks leib. Kõige enam haavab teda see, et keegi teda armetuks ja viletsaks peab. Siis hakkab ta kohe tähtsat meest mängima, mis tal sõnaosava inimesena mõnikord ka õnnestub. See näitlemine kestab ka veel siis, kui ta magab mingi hobusetalli peal, kuhu lumi sisse sajab, ja kui ta jääb üürimaja perenaise ühetoalise korteri nurka tõredalt antud võileibu sööma, kuna üüritoast tõsteti ta kolm nädalat maksmata üüri tõttu välja.

Sageli on ta mitu päeva söömata, teinekord närb ta nälja peletamiseks höövlilaaste või mälub pargis istudes hajameelselt oma eest rebitud kuuetaskut. Nälja ja külma tõttu on ta pidevalt deliiriumilaadses seisundis, kus ta ei märka enda ümber midagi; kui ta sellisest seisundist väljub näeb ta aga kõike teravdatult - sellist tajude teravnemist ja tähelepanu kontsentreerimist on kirjeldanud ka paastujad, see tundub väga ahvatlev ja tahaks ise ka proovida, kuid ma ei julge juba ainult selle tõttu, et paljudel paneb paast pea valutama, ja muidugi kaal on mul piisavalt madal niigi, äkki kukuvad veel juuksed peast ära või midagi, kui ma ei söö... :)

Selles segaduses käitub Nälgija täiesti hullumeelselt - ta räägib iseendaga, nutab ja peksab seinu, teeb täiesti seosetut juttu rahulike ja ontlike kodanikega, nii et need teda kartma hakkavad ja üldse käitub pidevalt nagu mingi narkomaan.

Näiteks näeb ta tänaval kaht naist, käib neil kannul ja hakkab heast peast jaurama: "Preili, te kaotate oma raamatu ära!" Naine teab, et pole tal miskit raamatut kuskil, aga igaks juhuks ikka vaatab järele - jah, pole tema küljes tilpnemas mingit raamatut. Aga mees muudkui käib kannul või kõrval, köhatab, ajab end puhevile ja korrutab: "Preili, te kaotate oma raamatu ära!" Miks ta selliseid asju teeb, ei tea ta isegi.

Tollal ei teatud veel vist midagi sissesöödud kalorite ja kulutatud energia suhtest - Nälgija hulgub hommikust ööni külmas õues ringi, selle asemel, et vaikselt teki all püsida ja oma viimaseid rasvarakke 'homseks' hoida. Kuid eks ta vist lootis, et kohtab väljas oma Lahket Fortuunat või vähemalt kirjutamiseks vajalikku Inspiratsiooni...

* Ma lugesin jälle oma raha; pool sulenuga, võtmekimp, aga mitte ühtegi ööri. Korraga ajasin käe tasku ja tõmbasin sealt jälle paberid välja. See oli mehaaniline liigutus, ebateadlik närvitõmme. Otsisin välja valge täiskirjutamata lehe ja - jumal teab, kust ma sellise idee sain - tegin tuutu, keerasin pealt hoolikalt kinni, et näeks välja nagu oleks ta täis, ja viskasin kaugele sillutisele; tuul viis ta veel natuke kaugemale, siis jäi ta paigale.
Nüüd oli nälg mind pigistama hakanud. Ma silmitsesin seda valget tuutut, mis oli kui pungil täis läikivaid hõberahasid, ja õhutasin ennast uskuma, et seal tõepoolest midagi sees on. Mul oli päris hea meel ja ma ahvatlesin ennast summat ära arvama - kui ma õigesti ära arvan, saan ta endale! Kujutasin ette väikesi nägusaid kümneöörilisi, mis on põhjas, ja tüsedaid rihveldatud ühekroonilisi seal peal - kogu tuutu oli raha täis! Ma vahtisin seda pärani silmi ja sundisin end teda ära näppama minema.

* Mu õlad olid alla, väljapoole täiesti viltu vajunud, ja mul oli harjumuseks saanud ettepoole kaldus käia, et oma rinda vähegi säästa. Paar päeva tagasi, lõunaajal, olin ma oma toas oma keha uurinud, ja olin kogu aeg tema pärast vahetpidamata nutnud. Palju nädalaid ei olnud ma särki vahetanud, see oli kuivanud higist kõvaks läinud ja mu naba ära hõõrunud; haavast tuli natuke verist vett, aga ta ei valutanud, kuigi meele tegi nii kurvaks, et keset kõhtu säärane haav on. Ma ei osanud temaga midagi peale hakata ja iseenesest ta kinni kasvada ei tahtnud; ma pesin ta puhtaks, kuivatasin hoolikalt ära ja tõmbasin sama särgi jälle selga. Polnud midagi parata...

Vaimustav ja kibe lugu!

Tasakaal

Eile olin nii agar ja tubli, aga täna on silmad nii sügaval augus, et isegi kõige paksem möks, mis mul on, ei kata seda ära. Peavalust ja palavikust rääkimata.

Mmm, it's nice to be me, haha.

Tasakaalust jääb puudu, aga mida aasta edasi, seda enam mulle tundub, et ma nagu ei tohikski midagi teha, kui ma end 'liialt' väsitada ei taha. Ainult vaikust ja rahu paluks mulle. Ilmselt ma pean end juba surnuks :)

Luuletus

Courage

It is in the small things we see it.
The child's first step,
as awesome as an earthquake.
The first time you rode a bike,
wallowing up the sidewalk.
The first spanking when your heart
went on a journey all alone.
When they called you crybaby
or poor or fatty or crazy
and made you into an alien,
you drank their acid
and concealed it.

Later,
if you faced the death of bombs and bullets
you did not do it with a banner,
you did it with only a hat to
cover your heart.
You did not fondle the weakness inside you
though it was there.
Your courage was a small coal
that you kept swallowing.
If your buddy saved you
and died himself in so doing,
then his courage was not courage,
it was love; love as simple as shaving soap.

Later,
if you have endured a great despair,
then you did it alone,
getting a transfusion from the fire,
picking the scabs off your heart,
then wringing it out like a sock.
Next, my kinsman, you powdered your sorrow,
you gave it a back rub
and then you covered it with a blanket
and after it had slept a while
it woke to the wings of the roses
and was transformed.

Later,
when you face old age and its natural conclusion
your courage will still be shown in the little ways,
each spring will be a sword you'll sharpen,
those you love will live in a fever of love,
and you'll bargain with the calendar
and at the last moment
when death opens the back door
you'll put on your carpet slippers
and stride out.

ANNE SEXTON

Hälbinud

No kuhu need päevad lipsavad...?
Lugeda ka pole jõudnud, vanu National Geographic'uid olen lugenud :D

Reedel ma tegelesin hallutsineerimise ja naermisega.
Laupäeval vaatasin 10 tundi seriaali Battlestar Galactica esimest hooaega, mis Mees mulle öösel tõi, kui ta mingilt musta ülikonda nõudvalt juubelilt saabus - mina jätsin minemata, lõppude lõpuks mul polegi musta ülikonda! :D
Terveks pühapäevaks lubasin ennast siis Väikesele Tüdrukule - istusime minu voodis ja lobisesime, vahepeal vaatasime telekat, siis jälle lobisesime.
Ja täna tegin ma terve hommiku vahepeal tegemata jäänud majapidamistöid, siis oli aeg lõunat süüa ning kihutada linna, et Väike Tüdruk basseinist ära tuua. Seejärel läksime rämpstoitu sööma, õppisime ja nüüd olen üle kolme päeva jälle arvuti taga. Huh! Vastamata kirju on terve kuhi, paar neist tahaksid pikemat vastust, hm, hm.
Sõbranna küsis laenu - talle ma sain küll kohe vastata, et tegin arve kuu alguses täiesti tühjaks, nii et minult enam laenu ei saa. Mulle tuleb nüüd 300 krooni lapsetoetust, millest lähevad minu ja Väikese Tüdruku telefonid, nii et enam-vähem null-olukord on seal kogu aeg, võiksin oma deebetkaardi rahus minema visata.

Aga Tiigrikesele ostsin veepritsi... Kui mul on aega teda 'karistada', siis ma võtan ta sülle ja külvan ta - paraku ilmselgelt soovimatute - hellitustega üle, ja kui ta siis kaeblikult mäuguma hakkab, võdistan ma tema tagumentot, nii et tema suust tuleb ÄÄäÄÄäÄÄäÄÄää. See on väga naljakas, eriti kuidas me samal ajal räägime: "No mis on, linnupojakene? Kas sa tahad musi? Noooo, muhh muhh muhh muhh. Jaa, me armastame sind, hoiame sind õrnakest... Kas sul on paha tuju? Vaene väike 'oskar'..." Aga kui ma parasjagu süüa teen, või midagi muud sama eluliselt tähtsat, siis tahaks teda lihtsalt veega pritsida, surts-surts, et tema kannatamatust, nõudlikkust ja aplust hetkekski pärssida. Oh, selle pritsiga saab veel nalja, usun ma :)

Väike Tüdruk väidab, et basseinis oli ikka väga hirmus, sest nad olid ainult mingi aja lastebasseinis (Limpa basseinis), kuid madistada tuli ka suurte basseini madalamas osas, kus jalad ulatusid põhja küll, aga pea enam välja ei ulatunud, haha :P Ta ütles, et oli seal hirmust nutnud, aga kõike seda rääkis ta näost särades, hihii... Nii et ma arvan, et ta saab seal hakkama küll :)

Mees aga veetis eilse päeva, õhtu ja ööhaku laeval, mistõttu ta täna hullumoodi köhib ja ragiseb... Mina jätsin jälle targu minemata :) Well done!

Killud II

*
Anyone who isn't confused really doesn't understand the situation. Edward R. Murrow

*
If I want your opinion, I'll give it to you. Samuel Goldwyn

*
If trees could scream, would we be so cavalier about cutting them down? We might, if they screamed all the time, for no good reason. Jack Handey

*
Oh great! First I get stabbed and now I'm bleeding! Anon

*
Relationships don't last anymore. When I meet a guy, the first question I ask myself is, 'Is this the man I want my children to spend their weekends with?'
Rita Rudner

*
Have you ever noticed? Anybody going slower than you is an idiot, and anyone going faster than you is a maniac.
George Carlin

*
Politics is derived from two words: poly meaning many, and tics meaning small blood-sucking insects.
Chris Clayton

*
The big difference between sex for money and sex for free is that sex for money usually costs a lot less.
Brendan Behan

*
Patriotism is a pernicious, psychopathic form of idiocy. George Bernard Shaw

Koolihoolik

Täna saatsin Väikese Tüdruku ikka kooli, kuigi ta on üsna nohune veel ja eile pärastlõunal oli ka pisike palavik. Aga kaua ma teda siin kodus õpetan?... Selline nohuke võib ju kaks nädalat kesta.

Siiski läksin kell üks nohurohu ja kraadiklaasiga koolimajja, et Väike Tüdruk üle vaadata - on ta basseinikõlbulik või mitte?
Tundus et pole ja kui Väike Tüdruk tagasi üles oma seljakoti järele läks, siis ütles õpetaja, et see on väga õige otsus :), et Väike Tüdruk oleks võinud alles esmaspäeval kooli tulla.
Ja mina muretsen kogu aeg, et meid simulantideks peetakse!

Niisiis tulime rõõmsasti koju tagasi, päike paistis, hundid ulusid, oi, see tähendab - linnud laulsid. Vist. :)

Väike Tüdruk rääkis asjalikult, kuidas nad viimastes tundides tegelesid värviliste paberitega, ja et tema saab vist viie, sest õpetaja tõi teda teistele eeskujuks ja kutsus ühe poisi lausa vaatama, et äkki oskab poiss nähtut oma töös ära kasutada. Poiss oli kohale läinud ja Väike Tüdruk kuulis tema sosinat: "*Väikesel Tüdrukul* oli NII ilus!"
Üks teine poiss aga oli talle öelnud, et Väike Tüdruk meeldib talle nende klassi tüdrukutest kõige rohkem...
Ja üldse olnud täna koolis lõbus ja 'palju sõpru'.

Nüüd nägi ta ka oma inglise keele õpetaja ära. Olnud väga armas ja meeldiv noor naine (26 aastane, pakkus Väike Tüdruk), kes ei oska tunnis sugugi korda hoida: lapsed kisasid kogu aeg ja loopisid paberlennukeid.

Aga koju tuli ta meelsasti, sest issi ostis eile talle uue pärlitekomplekti ja ta tahtis kohe meisterdama hakata. Esimene valmis saanud kaelakee on juuresoleval pildil :)

Ma arvan ka, et nohuga on jube kole basseini minna. Nii et süümekaid vist pole. Kuigi pahasti ju, et ta kahes esimeses ujumistunnis olla pole saanud... Kuid vahva, et ta jälle koolis käib ja et tal nii palju toredat rääkida on :)

WALTER BENJAMIN "Ühesuunaline tänav"

LR 2007/25-26
Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.

Tegemist on filosoofiliste fragmentide kogumikuga.
Sisutihedad ja küllaltki lakoonilised arvamusavaldused, mis mõnikord mõjusid torisevalt, kuid kuna see oli ilusti kontsentreeritud, mitte kümnetele lehekülgedele laiali valatud, siis see ei häirinud - torkas silma lihtsalt. Kuid ega kõikjal külluslikult õilmitseva õnne kirjeldamisest häid 'teravaid' nupukesi ja aforisme saagi... Õnneks ei karda autor kasutada omadussõnu :) - nii on valminud tekstikesed ikkagi kaunid. Ja nähtu/läbinähtu ning ettekujutatu kõrval pakutakse lugejale ka unenäomaailma, mis teeb raamatu veel haaravamaks ja mitmekesisemaks.

* EINELAUD
Rahvapärimus hoiatab unenägude jutustamise eest hommikul tüja kõhuga. Selles seisundis viibib ärganu tegelikult veel unenäo lummuses. Pesemine toob päevavalgele vaid keha pealispinna ja tema silmnähtavad motoorsed funktsioonid, sügavamates kihtides valitseb seevastu valitseb ka hommikuse tualeti ajal udune unenäohämarus, see pigem kinnistub esimeste ärkveloleku tundide üksinduses. Kes kardab kokkupuudet uue päevaga, kas siis inimpelgusest või sisemisest tarvidusest end pisut koguda, see ei taha süüa ja põlgab ära hommikueine. Sel moel väldib ta öö- ja päevailma kokkupõrget. Niisugust ettevaatlikkust õigustab küll unenäo tuhaks põlemine hommikustes keskendunud toimingutes, samuti palves, teisalt toob see aga kaasa elurütmi sassimineku. Selles seisundis on unenägudest rääkimine saatuslik, sest inimene, pooleldi veel unenäoilma kiindunud, reedab selle oma sõnadega ja tal tuleks valmis olla kättemaksuks. Uuema aja kõnepruugis: ta reedab end ise. Inimene on unenäo naiivse kaitse alt väljunud, ja puudutades mõtlematult oma unenäolugu, annab end saatuse hooleks. Sest unenägu võib kõnetada üksnes teiselt kaldalt, päise päeva poolelt, meenutades teda rahuliku üleolekuga. See unenäo teispoolsus on saavutatav vaid puhastuse läbi, mis on küll pesemisega võrreldav, end siiski midagi hoopis muud. See käib kõhu kaudu. Tühja kõhuga inimene räägib unenäost nii, nagu räägiks ta läbi une.
Kas pole huvitav ja kummaline võimalus, et sa pead ennast unenäomaailmast välja pesema ja sööma? Ja kaunilt kirja pandud. See oli üks peatükk tervikuna.

* Surnupealuu iseäralik keel: täieliku ilmetuse - silmakoobaste musta tühjuse - ühendab ta kõige metsikuma ilmega: irvitava hammastereaga.

* See, kes päikesetõusu nähes on juba üles ärganud ja riides, näiteks mingil rännakul, säilitab terveks päevaks otsekui nähtamatult kroonitu suveräänsuse kõigi teiste suhtes, ning tollel, kelle päev koitis keset töötegemist, on lõunaks tunne, nagu oleks ta endale ise krooni pähe pannud.

* Mis tahes vastikustunne on oma algupäralt vastikus puudutuse vastu.

* Õnnelik olla tähendab olla võimeline iseennast kohkumata tajuma.

* Kui varem oli inimeste omavahelistes vestlustes iseenesestmõistetav keskenduda partnerile, siis tänapäeval asendatakse see küsimusega tema kingade või vihmavarju hinna kohta.
Ehk siis - kas ka mina võiksin selle saada? Teised inimesed näitavad meile meie võimalusi?
Isegi minu psühhiaater ütles, et kui ma nii palju vestluskaaslasele ei keskenduks, väsitaks suhtlemine mind vähem. Miks ma üldse suhtlen siis, ma ei saa aru? Millele ma siis veel keskenduma peaks? Vaikusele meie vahe? Meie vahelisele kaugusele? Ma ei oska suhelda ilma otsimata kohta, kuhu 'pai' teha. Kas ma peaksin?

Huvitavaid, omapäraseid fragmente on palju. Kena raamatuke!

Optik

Kosimise põhireegel: muuta end seitsmekordseks; keerata end seitse korda ümber selle, keda ihaldatakse.

See oli 'filosoofiline fragment' Walter Benjamini raamatust "Ühesuunaline tänav".

Kui sõna-sõnalt tema seda mõtleb, ma ei tea, aga mulle tõi see kaugest minevikust meelde ühe tegelase, kes päriselt alles kuramaaži ajal end ümber minu keerata üritas, kui ma leti ees oma kohvi või kokteili või mida iganes ootasin. Kuid - see ei tulnud tal loomulikult, vaid oli planeeritud, ette võetud. Nii kukkus see välja kohmakalt ja sobimatult ja ma arvasin alguses, et ta püüab mind põlveõnnaldesse müksates kukkuma panna :D Pidin temalt küsima, mida ta oma arust asjatab?

Nagu nii paljude tema füüsiliste kiindumusavalduste puhul hiljem, leidsin ka siis, et see on nunnu, kuid 'ei tule välja' ja on seega vale. Elus, käega katsutav vale. On justkui küll, ja seega tegelikkus, aga vale.

Kuid ka ilmne sobivus võib tekitada küsimusi. Näiteks Mees sobis minuga silmapilk - alati leidsime silmapilkselt ühise sammu ja sobiva käe- või peade hoidmise viisi/nurga, sobiva läheduse-kauguse... Ja mida ma sellest järeldasin? Eks ikka seda, et ta teeb kõigiga kogu aeg nii :-)

Kusjuures 'hoor' oli hoopis see 'kobelev' mees.
Ju ta kartis mind nii, et kaotas enesekindluse ja hakkas mingit elukunstilist liini ajama..., tavaline asi.
:D

Köhh-köhh!

Tjah, seesamunegiet... Väikesel Tüdrukul oli eile kurguvalu ja täna sellele lisaks veel palavik 37,5. Mõtlesin, et luiskan talle, et pole mingit palavikku - sest täna pidi olema esimene ujumistrenn ja ka tema elu esimene inglise keele tund. Saatsin ta hambaid pesema ja juukseid kammima... ise piilusin kõrvalt: põsed punased, huuled kuivad ja katki, silmad läigivad... - ehh, ei saatnud ikka kooli igaks juhuks...

Tal on palavik või pisike haigestumine alati varuks, kui mida erilist ja väsitavat ees on. Nagu mulgi. Mina olen lihtsalt oma palavikke ignoreerinud, et kui on alla 38 kraadi, siis ilmselt mu nõder psüühika üritab mind lihtsalt sekeldustest säästa ja kruttis palaviku üles... kahju küll, aga ma alles näitan talle, mõtlen ma, ei tee temast väljagi, vaat siis!

Aga võibolla ongi mingi tõbi, sest mina jäin öösel suurde nohusse, kuigi magan salliga! ja nüüd on lisandunud väike kurguvalu ja samuti palavik.

Algul ma olin nii teotahteline - tegin 1,5 tundi joogat, võtsin tolmu, pesin põrandaid, viksisin kingi ja saapaid, mõtlesin ka uhti-uhti-uhkesti linna kablutada ja Väikesele Tüdrukule ujumismütsi ja pärlitekomplekti ikka ära osta, aga siis jäin uimaseks ja suutsin suurivaevu lõunasöögi valmis teha, mille maitset ma otseloomulikult ise üldse ei tundnud - isegi kohvi maitset ei tundnud.

Ja Mees ütles, et ta läheb ostab ise lapsele pärlikomplekti ja ujumismütsi, kui ta kolmapäeval linna asju ajama läheb... et haiget emmet ei tohi oma mänguasjade järgi poodi saata. Nii armas temast, ma poleks kunagi tulnud selle peale, et paluda Mehel pärlikomplekti otsima minna Kaubamaja lasteosakonnast, ja veel ujumismütsi tont teab kust... Ta on mul ikka nii lahke ja hea ('nii pehme ja soe, nii pehme ja soe...') :D

Dying

Dying
Is an art, like everything else,
I do it exceptionally well.

SYLVIA PLATH

Jah,
nobody, not even the rain, has such small hands.

Täna oli kaunis päev.

TšÕNGÕZ AJTMATOV "Ja sajandist on pikem päev"

See oli üks äraütlemata kaunis raamatuke, mida lugesin rahulikult ja mõnuga.

Loo keskmes on ühe raudteepunkti elanikud, kelle külake asub keset stepikõrbe ääretuid lagendikke. Suved on palavad, talved kibekülmad, tööd tuleb teha iga ilmaga ja ajuti rohkem, kui külakese kaheksas majas elavad raudteelased seda teha jaksavad.

Sureb külakese hingeline/moraalne tugi - vana raudteelane Kazankap. Teda matusteks ette valmistades ja muistsele hauaplatsile viies mõlgutab elust ja inimestest mõtteid Tormituul Jedigei, kelle Kazankap kunagi ammu Teisest maailmasõjast klohmituna endaga külla kaasa tõi, et nad naisega ei peaks juhutöödest elama ja lageda taeva all oma saatust ootama.

* Kazankap veenis neid lihtsalt koos temaga Boranlõsse sõitma, et seal elada ja tööd teha. On olemas teatud laadi inimesi, kes kohe esimesest tutvumise silmapilgust peale poolehoidu äratavad. Kazankapis ei olnud midagi erilist, otse vastupidi, tema lihtsus ise andis märku inimesest, kelle elutarkuse allikaks on rängad õppetunnid.

Stepielu kirjeldused olid melanhoolsed ja lüürilised - eluolujutukeste kõrval elasid muistsed legendid ja kuulsad kasahhide laulud.

Stepiolud:
* Et mõnes sarõ-özekkide pooljaamas elada, peab inimesel meelekindlust olema, muidu saab ta otsa. Stepp on suur ja lai ja inimene väike. Stepp on osavõtmatu, tal on ükskõik, kas sul on hea või halb, sa pead teda võtma niisugusena, nagu ta on, aga inimesel ei saa olla ükskõik, kuidas ilmaasjad on, ta vaevleb ja piinleb, talle paistab, et kuskil mujal, teiste inimeste seas, oleks tal ehk vedanud ja et siia on ta sattunud vaid saatuse eksituse tõttu... Ja siis kaotabki ta iseenda suure ja armuheitmatu stepi palge ees, tema meelekindlus saab otsa ja ta on tühi nagu Šaimerdeni kolmerattalise mootorratta aku. /.../ Mõned, kes mööda sõites vaguniaknast välja vaatavad, haaravad kahe käega peast kinni: taevane aeg, kuidas inimesed siin ometi elada saavad?! Ümberringi muud ei ole kui stepp ja kaamelid! Aga ometi elatakse, niikaua kui kellelgi kannatust jätkub. Kolm aastat, heal juhul neli paneb inimene vastu, siis on kriips peal: võtab lõpparve ja kaob siit võimalikult kaugele...

* Ükskord tuisu ajal rügasid nad kaks ööpäeva vahetpidamata, et tee umbe ei jääks. Ööseks toodi tuledega vedur, et oleks valgust. Ja lund muudkui tuli ja tuul keerutas. Ühelt poolt said lagedaks, teisel pool hang ees. Külm oli - see pole õige sõnagi, nägu ja käed läksid paiste. Pugesid vedurisse viieks minutiks sooja - ja kühvelda jälle seda neetud sarõ-özekkide lund. Vedur ise oli juba üle rataste lume sees. Kolm uustulnukast töölist läksid tolsamal päeval vastu ööd minema, vandudes sarõ-özekkide elu ropult maapõhja. Ütlesid, et ega me pole arestandid, vanglas kah antakse vähemalt uneaega!

* Maailmas olid olemas ainult need kaks - ääretu laotus ja ääretu stepp. Kaugel eespool sulasid nad heledatena teineteisesse ja sinna ruttaski kiirrong.

* Asi algas sellest, et Kutõbajevid tahtsid lastele nääripuu teha. Aga kust võtta kuuske sarõ-özekkides, seal on lihtsam väljasurnud dinsauruste mune leida.
Haha :)

Inimesed:
* Abutalipi ütlemisi tähele pannes oli Jedigei järeldusele jõudnud, et parim, mis inimene teiste heaks teha võib, on kasvatada oma perekonnas väärt lapsed. Ja mitte kellegi abiga, vaid päevast päeva, samm sammult ennast tervenisti sellele pühendades, alati nii palju kui võimalik, nii kaua kui võimalik nendega koos olles.

* Saabus selline hetk, kui pererahva vastuvõtuaskeldused said läbi, külaliste pinevus lahtus ja võis ruttamata, pisiasjade pärast muretsemata nautida hingele üsna harva osaks langevat lõbu - suhtlemist inimestega, keda sa küll iga päev kohtad ja hästi tunned, kuid ometi uues valguses näed, sest peomeeleolu teeb inimese teiseks.
Tõesti teeb! ja kunagi ma arvasin, et peaks Mehega lausa põhimõtte pärast väljas käima, et teineteist uue pilguga näha, kuid siis ma märkasin, et me saame pidutsemisega suurepäraselt ka omaenda kodus hakkama ja tihti juhtub nii, et oleme mõned päevad vaikselt oma tubades nohistanud ja kui siis peokeseks läheb, lobiseme kasvõi 12 tundi järjest ja hirmus lõbus ja huvitav on :)

Kaamelid, jooksuaeg ja (minu jaoks seni 'müstiline') roheline ila:
* Aasta otsa kogub loom rammu, aasta otsa korjab ja mälub päevast päeva toitu, tema vägevad lõuapärad jahvatavad seda vahetpidamata, tema magu on niimoodi ehitatud, et see esiteks kõik heina ja rohu vastu võtab ja siis jälle mäletsemiseks tagasi annab, ja seda kaamel kogu aeg teebki, ta mäletseb käigu peal ja isegi unes - ikka selle tarvis, et tema küürud jõudu ja rammu koguksid, ja mida vägevamad, turskemad, kõvemad on küürud, mida tihkem on nendes rasv, seda kangem on kaamelitäkk talvisel jooksuajal.


Selle kõige kõrval aga jooksis asjalik kosmoseteema :D. Nimelt uuriti võimalust X planeedilt leitud maavarasid meie armsa Maa jaoks ümber töödelda ja kasutusele võtta. Kosmoses oli jaam Pariteet, kus istusid lähetusel kaks kosmonauti. Nad avastasid kosmosest signaali ja sellele vastates said teada, et on olemas planeet 'Metsarind', mille humanoidsed elanikud teavad maalastest juba ammugi ning soovivad astuda nendega mõlemit rikastavasse kontakti. Tehniliselt on nad meist ees, ning kosmonaudid otsustavad nende planeeti külastada. Kui Pariteet enam raporteid ei saada, saadetakse sinna rahvusvaheline uurimiskomisjon - üks laev startis Nevadast, teine Venemaalt, raamatu raudteejaama lähedusest stepist. Kui komisjon saab teada, kuhu kosmonaudid kadusid, saatsid nad neile sõnumi, et kontakte ei soovita ja ka neid ei taheta tagasi. Kosmosejaam viidi orbiidilt ära, nii et kosmonautide keelitused neid ikka tagasi võtta ja veelkord mõelda suhtlemise üle toredate metsarindlastega, ei jõudnud enam pärale. Autor ütleb, et soovis selle kosmose-teemaga meenutada inimestele potentsiaalse ohu võimalust kogu inimkonna jaoks. Et me ikka hoiaksime üksteist. Burannõi jaama inimesi puudutas see nii palju, et kui nad Kazankapi surnukeha muistsele surnuaiale viia soovisid, oli läbipääs sinna piiratud vinge okastraataiaga - matusepaik jäi kosmodroomi piirkonda ja Kazankap tuli matta mujale steppi.

Autor on ise kirgiis ja oskab kasahhide elu väga usutavalt kirjeldada, põgusalt on juttu isegi muhameedlusest - Kazankapi matusetalituse juures. See, kuidas mehed seisavad, pead longus, pihupesad taeva poole ja räägivad oma ainsa jumaga keset lagedat steppi, lageda taeva all, oli tõesti kaunis ja liigutav.

Hea, hästi kirjutatud ja tõlgitud 'rahulik' raamat.
Tõlkinud Maiga Varik.

Ainult autori järelsõna esimene lause oli jube:
"On tuntud tõde: tööarmastus on inimese väärikuse ilmselgemaid mõõdupuid."
Mina loen ja naudin, aga siis tuleb välja, et ma olen täiega vääritu, võibolla lausa väärakas, ja polnud ehk väärtki seda raamatut lugema või mis?
Meenutan ühe blogiprofiili hobide rubriiki, kus esimesena oli märgitud: "ükskõik mislaadi töö vältimine" - see kõlas palju vahvamalt, hehe :)

Luuletus

Kuulus luuletus, mille minu teada tõlkis eesti keelde Ants Oras. Püüdsin selle kohta infot leida, kuid ei leidnud :(
Olen alati imestanud, kas tõesti ka Poe ise trillatas ja trallatas nende sõnalõppudega niimoodi, nagu eestikeelses tõlkes. Ja näed - ei trallatanud ta midagi, selges inglise keeles on see luuletus. Orase (?) tõlget on ülistatud, kuid mulle pole see mitte kunagi meeldinud. Mitte kuidagi ei saa selles sõnade trallipallis õudus tärgata, kuid ilmselgelt pidi see olema kõhedusttekitav, sünge, halva eelaimdusega luuletus - vähemalt mina jäin tolle mitte-suupärase luule-keele otsa koperdama ja muutusin pigem pahuraks kui süngeks :D

Aga siin siis Poe enda versioon, puhas ja selge.

The Raven

Once upon a midnight dreary, while I pondered, weak and weary,
Over many a quaint and curious volume of forgotten lore,
While I nodded, nearly napping, suddenly there came a tapping,
As of some one gently rapping, rapping at my chamber door.
"'Tis some visitor," I muttered, "tapping at my chamber door -
Only this, and nothing more."

Ah, distinctly I remember it was in the bleak December,
And each separate dying ember wrought its ghost upon the floor.
Eagerly I wished the morrow; - vainly I had sought to borrow
From my books surcease of sorrow - sorrow for the lost Lenore -
For the rare and radiant maiden whom the angels name Lenore -
Nameless here for evermore.

And the silken sad uncertain rustling of each purple curtain
Thrilled me - filled me with fantastic terrors never felt before;
So that now, to still the beating of my heart, I stood repeating,
"'Tis some visitor entreating entrance at my chamber door -
Some late visitor entreating entrance at my chamber door; -
This it is, and nothing more."

Presently my soul grew stronger; hesitating then no longer,
"Sir," said I, "or Madam, truly your forgiveness I implore;
But the fact is I was napping, and so gently you came rapping,
And so faintly you came tapping, tapping at my chamber door,
That I scarce was sure I heard you"- here I opened wide the door; -
Darkness there, and nothing more.

Deep into that darkness peering, long I stood there wondering, fearing,
Doubting, dreaming dreams no mortals ever dared to dream before;
But the silence was unbroken, and the stillness gave no token,
And the only word there spoken was the whispered word, "Lenore?"
This I whispered, and an echo murmured back the word, "Lenore!" -
Merely this, and nothing more.

Back into the chamber turning, all my soul within me burning,
Soon again I heard a tapping somewhat louder than before.
"Surely," said I, "surely that is something at my window lattice:
Let me see, then, what thereat is, and this mystery explore -
Let my heart be still a moment and this mystery explore; -
'Tis the wind and nothing more."

Open here I flung the shutter, when, with many a flirt and flutter,
In there stepped a stately raven of the saintly days of yore;
Not the least obeisance made he; not a minute stopped or stayed he;
But, with mien of lord or lady, perched above my chamber door -
Perched upon a bust of Pallas just above my chamber door -
Perched, and sat, and nothing more.

Then this ebony bird beguiling my sad fancy into smiling,
By the grave and stern decorum of the countenance it wore.
"Though thy crest be shorn and shaven, thou," I said, "art sure no craven,
Ghastly grim and ancient raven wandering from the Nightly shore -
Tell me what thy lordly name is on the Night's Plutonian shore!"
Quoth the Raven, "Nevermore."

Much I marvelled this ungainly fowl to hear discourse so plainly,
Though its answer little meaning- little relevancy bore;
For we cannot help agreeing that no living human being
Ever yet was blest with seeing bird above his chamber door -
Bird or beast upon the sculptured bust above his chamber door,
With such name as "Nevermore."

But the raven, sitting lonely on the placid bust, spoke only
That one word, as if his soul in that one word he did outpour.
Nothing further then he uttered- not a feather then he fluttered -
Till I scarcely more than muttered, "other friends have flown before -
On the morrow he will leave me, as my hopes have flown before."
Then the bird said, "Nevermore."

Startled at the stillness broken by reply so aptly spoken,
"Doubtless," said I, "what it utters is its only stock and store,
Caught from some unhappy master whom unmerciful Disaster
Followed fast and followed faster till his songs one burden bore -
Till the dirges of his Hope that melancholy burden bore
Of 'Never - nevermore'."

But the Raven still beguiling all my fancy into smiling,
Straight I wheeled a cushioned seat in front of bird, and bust and door;
Then upon the velvet sinking, I betook myself to linking
Fancy unto fancy, thinking what this ominous bird of yore -
What this grim, ungainly, ghastly, gaunt and ominous bird of yore
Meant in croaking "Nevermore."

This I sat engaged in guessing, but no syllable expressing
To the fowl whose fiery eyes now burned into my bosom's core;
This and more I sat divining, with my head at ease reclining
On the cushion's velvet lining that the lamplight gloated o'er,
But whose velvet violet lining with the lamplight gloating o'er,
She shall press, ah, nevermore!

Then methought the air grew denser, perfumed from an unseen censer
Swung by Seraphim whose footfalls tinkled on the tufted floor.
"Wretch," I cried, "thy God hath lent thee - by these angels he hath sent thee
Respite - respite and nepenthe, from thy memories of Lenore:
Quaff, oh quaff this kind nepenthe and forget this lost Lenore!"
Quoth the Raven, "Nevermore."

"Prophet!" said I, "thing of evil! - prophet still, if bird or devil! -
Whether Tempter sent, or whether tempest tossed thee here ashore,
Desolate yet all undaunted, on this desert land enchanted -
On this home by horror haunted- tell me truly, I implore -
Is there - is there balm in Gilead? - tell me - tell me, I implore!"
Quoth the Raven, "Nevermore."

"Prophet!" said I, "thing of evil - prophet still, if bird or devil!
By that Heaven that bends above us - by that God we both adore -
Tell this soul with sorrow laden if, within the distant Aidenn,
It shall clasp a sainted maiden whom the angels name Lenore -
Clasp a rare and radiant maiden whom the angels name Lenore."
Quoth the Raven, "Nevermore."

"Be that word our sign in parting, bird or fiend," I shrieked, upstarting -
"Get thee back into the tempest and the Night's Plutonian shore!
Leave no black plume as a token of that lie thy soul hath spoken!
Leave my loneliness unbroken!- quit the bust above my door!
Take thy beak from out my heart, and take thy form from off my door!"
Quoth the Raven, "Nevermore."

And the Raven, never flitting, still is sitting, still is sitting
On the pallid bust of Pallas just above my chamber door;
And his eyes have all the seeming of a demon's that is dreaming,
And the lamplight o'er him streaming throws his shadow on the floor;
And my soul from out that shadow that lies floating on the floor
Shall be lifted - nevermore!

EDGAR ALLAN POE

Hõa!

Kuidagi veidralt palju on siblimist olnud. Ma hakkasin lausa imestama, mis lahti on: kuidas mul pole enam üldse mahti maha istuda ja molutada? Üks mõte tuli - olen viimasel ajal teinud kogu aeg selliseid sööke, mis kohe, ühe söögikorraga ära süüakse.

Muidu on ikka nii, et mõnda suppi sööd kolm söögikorda ja ongi kohe üle tunni aja vaba aega, mis muidu söögitegemise peale kuluks. Täna siis tegin jälle pitsat, lootusega, et seda jätkub ka kolmeks söögikorraks. Teen alati kaks plaaditäit.

Ja mina ei viitsi järele vaadata, kas ma olen sellest juba rääkinud või ei, aga letšost saab suurepärase pitsakatte: tuleb see lihtsalt väiksemaks purustada ja tomatipasta asemel pitsapõhjale määrida (1. pilt). Isegi kui midagi muud pole, peale vorsti ja juustu - nagu mul täna -, siis tuleb tänu paprikale ikka väga maitsev pitsa (2. pilt, hehe). Ma ei tea, kas pitsatainast tehakse teisiti, pole viitsinud üldse uurida - mina teen sellesama taigna mis pirukatele: 1,5 kl piima, võid, pärm ja siis nii palju jahu, et noh, oleks korralik tainas :D Nagu võib näha 3. pildilt, on saiaosa päris tublisti - aga meile niimoodi meeldibki.

Viimasel pildil on meie pikkade jalgade ja tugeva jämeda sabajuurikaga 'kängurukass' Tiiger :)