Tahaks veidi laiendada mõne päeva tagust kommentaari, kus ütlesin järgmist:
Ma tahaks kogu "peaksin-peaksid-peaksite-pidin" sõnavara ära kaotada.
Rohkem vastutust "tahan" osas.
"Ma kannatan, aga ma ju pean tegema seda-toda" - on liiga turvaline ja elujõuetu mõtteviis, aga AINULT seda meile õpetatakse.
Seda, mida tahad ja mis sind õnnelikuks teeb, tohib inimene teha alles siis, kui "pean" asjadest jõudu ja aega üle jääb, aga ei jää.
"Õhtumaa allakäik" ei toimu vabadusest ja armastusest jutustavate lillelaste tõttu, vaid nende tõttu, keda kannatused, puudus, allajäämised ja alandused on muutnud vaenulikuks, destruktiivseks ja süüdimatuks. Ja praegu on neid märkimisväärselt rohkem kui vabu, kirglikke ja õnnelikke hingi.
Meid õpetatakse lapsest peale vastutama iiiigasuguste asjade eest ning et me peame soovima teiste heakskiitu, mille pälvimiseks peame vastama teatud standarditele, aga ei õpetata vastutama oma igapäevase rõõmu eest. Me usume, et peame tegema igasuguseid asju, mida me meelsamini ei teeks, ja mis paraku võtavad meilt vabaduse ja rõõmu.
Kõige ilusam kingitus, mida me saame oma partneri jaoks teha, on mitte iial käituda nagu ta peaks meie heakskiidu ära teenima.
Ma tõesti usun, et meie loomulik seisund on olla vaba ja tulvil rõõmu elamisest ja olemisest ja avardumisest.
Võibolla on asi kevades ja päikeses, aga tunnen kuidas rõõm minus igal hetkel lausa plahvatab.
Ja sellesse seisundisse ei saanud ma distsipliini, koputamiste, mantrate, mudrade, mõtete kontrollimise ja muu sellise 'enesehoiu' teel vaid lihtsalt 'ennast lubades' ja teistele mõistetav olemise soovist loobudes. Me püüame ennast nii mitmel moel aidata, kuid meid aitaks lihtsalt see, kui me ennast esikohale seaksime. Ja kuigi see tundub täiesti vastuoluline - just nii aitaksime me ka teisi kõige paremini. Mõistmine ja kaastunne on võtmeks, ja alustada tuleb iseendast.
Tean, et see pole enamikule lihtsalt kättesaadav, aga usun ikkagi, et see on meie loomulik seisund.
Et me ei pea vastutama mitte millegi muu, kui oma enda rõõmu ja elusolemisetunde/ärksuse eest.
Saan aru, et see näib vastutustundetu, kuid tunnen, et see on just kõige vastutustundlikum eluviis.
Meditatsioon ja jooga on siiski minu sõbrad :), aga ka neid ei tee ma enam distsipliinist ja lootusest end paremini tunda vaid - need lihtsalt tunduvad nii-nii head kehale ja meelele :)
Mõnes mõttes tunnen ennast praegu hästi targana ja teises mõttes täiesti aju-vabana, naerva lapsena.
Ma ei juurdle ega püüdle, lihtsalt olen ja rõõm ka - lihtsalt on.
See on müstiku viis elada.
Ja paistab, et seda ei saa eriti selgitada ... aga natuke vist ikka saab, sest tean nii paljusid müstikuid, kelle jutus kogu sellesama kogemuse ära tunnen. (Aga palju aastaid ei tundnud - lugesin ja leidsin, et nii ikka tegelikult ei saa!)
Ükspäev rääkisime Mehega ümbersünnist ja mina ütlesin - nagu olen juba mituteist aastat öelnud -, et olen kindel, et me kohtume veel mingis rollis ja vahekorras. Mees, kes ka enam-vähem usub ümbersündi, millegipärast on veendunud, et õnn on piiratud ja tema arvab, et selline kokkusaamine nagu meil, on nii haruldane, et ei kordu, ei saa korduda - see on liiga eriline.
(Muide, mul tuli järsku pähe, et kohtusime, kui olin 20 ja nüüd olen 40! Olen temaga pool elu koos olnud, ja rohkem kui kellegi teisega iial.)
Psühholoogid aga ütlevad, et just need inimesed, kes on kogenud ilusat, puhast ja tugevat armastust, kogevad seda tõenäoliselt veel (nemad peavad ikka sama elu silmas :D)! Kõik inimesed pole suutelised intiimsuseks ja usalduseks, mis on armastuse eelduseks.
Veel tuli välja, et ma polegi Mehele rääkinud, et lugesin end ühel hetkel asotsiaaliks ja sealtmaalt läks eneseleidmine ja -armastus niipalju kergemaks!
Rääkisin nüüd, et mõnikord, kui ma pikemalt kõhklen, kas midagi teha või mitte, küsin ma endalt ühe küsimuse: "Kas asotsiaal teeks seda?"
Ja see aitab! Reeglina ma vastan, et ei teeks! Ja kuna ma olen asotsiaal, siis ma ei helista oma superägedatele poolvendadele, et sünnipäevaõnne soovida, ma ei paranda enam Mehe riideid, mida ta kogu aeg samadest kohtadest katki käristab, kuna ei taju osalise halvatuse tõttu oma keha liigutuste suunda ja tugevust nii hästi...
Ja asotsiaalina mulle mälu pole oluline, aeg pole oluline, teadmised pole olulised - ainult hetkesolemine ja teadvelolek on olulised.
Mees ütles, et ta on minu pärast tohutult õnnelik, ja tal oleks hea meel, kui ta ka ise julgeks niimoodi elada, ilma kompromissideta. Veider on see, et tegelikult on just tema see, kes on mulle kogu aeg rääkinud, et me ei pea mitte midagi tegema ainult selle pärast, et teised seda meilt ootavad. On ilmselt tõsi, et me anname teistele nõuandeid, mida me sooviksime ise saada või oleksime soovinud mineviku rasketel hetkedel saada.
Möödunud suvel (või millalgi) rääkisin siin oma erilisest vaimsest kogemusest mina-kaotamisega ja ütlesin nukralt, et me arendame ja kasvatame ennast, lootes oma tavaelus paremini hakkama saada, kuid kui see avardumine tegelikult juhtub, siis see lükkab või viskab meid kõigile inimestele mõistetavast elusüsteemist välja. See tegi mu kurvaks, ma ei oodanud seda.
Aga enam ma pole kurb.
See süsteemis-olek on meie endi jaoks mõttetu ja sandistav kompromiss.
Usun, et hakkame inimkonnana valmis saama selleks, et süsteemid hakkavad kaduma ja ühiskond jääb siiski püsima seetõttu, et indiviidid ise soovivad olla õiglased ja head, silmad ei vila selles suunas, kuidas kedagi või midagi ära kasutades endale paremat platsi hankida. Parem-halvem hinnang kaob, võidelda ja võistelda pole vaja, jääb puhas olemine ja puhas rõõm.
Lots of (self)love, mu mumpsikud! 😘💚😘
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar