Call me a Death Angel

Mul oli siin Üks Inimene paar päeva külas.
Kuidagi sain aru, et tal on asja ka, nii et üritasin talle pakkuda alkohoolseid jooke võimalusi ennast piisavalt mugavalt tunda ja end avada.

Asi, mis Ühel Inimesel südame oli oli järgmine: ta palus, et ma hakkaksin oma varudest tema jaoks iga kuu ühe unetableti kõrvale panema. Et ta tunneb, et samm on raskeks jäänud ja tuleb valmistuda ajaks, mil neid astuda enam eriti ei suudagi ...

Olin natsa nukker, aga ütlesin, et mina olen alati nõus varrukad üles käärima ja appi asuma! ma mõistan ja olen nõus. Et mu tabletid reageerivad alkoholiga, nii et see võib nende töökindlust suurendada, ning et võibolla oleks hea võtta ka iiveldusevastaseid ingveritablette (mida ma ka annan), muidu tuleb äkki kogu see kupatus välja ja ärkad määrdunud voodis hullu peavaluga ja ongi kogu lugu.

Kunagi aastaid tagasi rääkisin talle tagant järele oma enesetapumõtete asjast ja ta suhtus ääretult mõistvalt sellesse, et kui ma tunnen ennast kohutavalt halvasti, midagi teha ei oska olukorra parandamiseks ning kõigelähemad vaatavad mind ka kurja pilguga kui asjatult morni torulotti, ja ma mõtlen ja püüan ja ei oska midagi teha, siis ... tahad lihtsalt eemaldada ennast olukorrast, mida sa mitte kuidagi paremaks teha ei saa.



 - No ei saa tõru kätte (esimesel pildil)! -

Jah, olukorrad võivad muutuda (ja minu puhul on muutunud ikka no ... megapalju), kuid me ei saa nõuda inimestelt, et nad aastaid kannataksid olukorda, mis neid emotsionaalselt sandistab. Inimestele öeldakse, et elu muutub, aga ma olen kunagi ammu pool aastat töötanud psüühikahäiretega inimestega ja polnud harv, et enesetapumõtetega depressioon oli neil olnud mitu aastakümmet!!!
Mis aga puutub sellesse, et enesetapja on isekas ja nõrk ... - ja siis??? So what? Kes pole? Kas see, kes röögib ja lööb, aga täidab oma kohustusi, pole nõrk? Muidugi on!

Anyway - parem näida välja nii nõrk, kui sa oled, kui näidelda tugevust, mida sul pole.
See lihtsalt ei tule välja enamikul..., erandeid on ja ise ka tean üht sellist vaprakest, kes üksi koormat taris ja sai hakkama teistele kinnitamisega, et kõik on hästi!

Ja isekusest: paistab, et enesetapjat isekaks nimetaja ise tohib olla isekas ja nõuda, et see inimene jääks ellu alles ja teeniks tema huve, ise vaeveldes ja oma väljapääsmatuna näiva olukorra pärast ahastades? Kes siin õigupoolest isekas on?



- Oravatüdruk Jill ... lõunauinakut tegemas. Tema Instakodu on @ this_girl_is_a_squirrel
väga armsad videod (ta on orkaani käest päästetud mitte metsast varastatud orav) -

Huvitav, et meie 'metsas' on palju inimesi, kes enesetappu suhtuvad hästi mõistvalt ehk siis ebaisekalt. Ja me ei arva, et sellele peaks ilmtingimata eelnema depressioon. See võib mõnes olukorras tunduda lihtsalt optimaalseim lahendus kas ainult enda või siis enda ja teiste jaoks.
Nagu ürgajal, eksju. Kes vanaks jäi ja karjaga edasi liikuda ei jaksanud, see jäi stseene tegemata maha. Ma ise küll arvan, et see on väga loomulik viis lahkuda, aga ... paistab, et pole. :D
Mis on minu meelest väga imelik! :D

Metsa poolt vaadates on keeruline mõista, miks enda jalustkoristamine selline tabu on, kui elu haige ja/või väetina on paljudel juhtudel täielik õudus ja mitte ainult nõrgu enda jaoks ...
Ju meil metsas on mingi geen selline, mis ei lase surma hirmuäratavat näopoolt näha - elu oma aga küll :D ... Surm on tavaliselt loomulik, kaasaegne elu suures osas kunstlik.
Kannatused tabavad meid ikka ainult elus.

Põhjusel, mida ma veel välja ragistanud pole, on enesetaputeema alati olnud tabu..., mistõttu me peame hoidma nägu, et enesetapp on kohutavam janust, näljast, sinikatest, mustusest, haisust ja haavanditest, mida kogeb haige või vana inimene hooldekodus. Kuigi, kui ma hakkan mõtlema, siis meie metsast pole küll mitte keegi hooldekodusse sattunud - kõik oleks justkui haiglas surnud ... Või kodus - Ühe Inimese vanemad surid tema käte vahel mõlemad, kuueaastase vahega.

Samas ma küll ei tea ühtegi meie metsas, kes tegelikult oleks enesetapu sooritanud ...
Nii et .. ehk õnnestub loomuliku surma traditsiooni siiski jätkata!

Mul endal aga on raske kujutleda, et jõuan veel kunagi ise enesetapumõteteni (tagasi).
Sest ma võin ju ilma taputagi surra. Pole vaja ise 'käsi mustaks' teha :D

Huvitav, mis siis saaks, kui igal inimesel oleks kusagil selline lüliti, et lihtsalt vajutad seda, kui enam kannatada ei viitsi? Mingil ajal kannatused pakuvad võimalust arenemiseks ja mingil ajal jälle enam mitte. Mõnikord pakuvad kannatused võimalust hoopis vihkamise tekkimiseks.
Ja vihkavana ei tahaks ju hoopiski surra, pigem ikka tänuliku ja õnnelikuna.



- Beebi! :) -

Huvitav, et sünd on nii pidulik ja püha asi - kõik inimesed õnnitlevad ja tahavad lapsukest näha, on liigutatud, heldinud, pühivad pisaraid (mina muidugi ka!), kuigi algab kannatusi ja segadust täis elu. Ma ikka mõtlen, et äkki inimesed selle pärast ongi heldinud, et nad ise ka saavad aru, et kõigi elu hakkab nüüd raskemaks minema, aga nii see käib: me oleme loodud nii, et ignoreerime lapse saamisega algavat kannatuste rada. Lapse sünd on nii sageli ema depressiooni ja vanemate lahkumineku põhjus ja ega need beebidki ainult nurru löö. Miski meisse kodeeritu paneb seda infot ignoreerima ja lapsi soovima, lootma, et kõik läheb ilusasti ja õnne on palju, magamata ööd ja kaotatud vabadus, jõud, aeg, raha ja terve mõistus takkaotsa on kõike seda väärt :) Ja me enamjaolt leiame, et on, sest ... loogikat siin pole, igaüks leiab oma põhjendusi, mis on ja peavadki olema väga head, sest ... loogikat pole. Kõik muutub nii palju raskemaks iga pereliikme lisandudes, kui vaadata juba seda, kui palju hakkab vaja minema perevälist abi. Või koduorjaks sünnitatud vanemaid lapsi, sest vastu haukuda ei tohi, tööd tuleb teha vanemate loodud majapidamises, valikut ei ole, ähvardused ja karistused hoiavad kuulekana. Ja ainult nii saabki kasvatada materialistliku ühiskonna liikmeid - tehes kohe neile selgeks, et nad sündisid - ja edaspidi valikuid eriti pole, pead tegema, mis kästakse. Ja tagasi ka minna ei saa! :D


Surm aga - igavene rahu - on kurb, sest ...? arenemisvõimalus sai otsa? Aga tuleb ju uus!
Ilmselt me kurvastame, kuna ei raatsi loobuda inimesest, kes pole kunagi meie oma olnudki ...

Aastad lähevad ja ma endiselt ootan huviga kogemust, mis teeks minu surmaga seonduvad tunded teiste inimeste tunnetega sarnasemaks. Olen sellest varemgi rääkinud...
Minu jaoks on surm sama tuttav kui elu, rääkimata sellest, et minu meelest me üldse ei suregi, ei kaota kunagi kedagi, juba oleme see, milleks me lõpuks saame jne.


---

Ma ei tea, kuidas need närilised mulle täna internetilehtedele kogunesid :P

Aaa, Väikule tahtsin näidata! Pean taastama, sest blogisse panemise järel panin need aknad kinni ... 0_o

Huvitav, et ma kardan kohutavalt ämblikke, aga hiiri/rotte samas absoluutselt mitte ja pole mitte kunagi kartnud, ega üldse aru saanud, kuidas hiir on hirmus ja saba on vastik. Olen küll valusasti hammustada saanud, aga ikka ei karda üldse. Suuremat rotti või oravat muidugi sabast sikutama ei läheks, aga mulle tuleb alati rõõmus elevus peale, kui neid õues, maakodus või mõnes videos/fotol näen :), kui Vennal jääb maal hiir lõksu ja pole väga püreestatud, siis ma ikka alati paitan teda ja ütlen, et ta on nii nii ilus :)