Üksvahe ei tarvitanud ma palju aastaid antidepressante, kuigi oleks pidanud, ja selle aja jooksul kadus mul energia nii ära, et suurima vaevaga jaksasin end voodist vaid kolmeks tunniks välja lohistada, ja panin sellesse umbes 350% oma energiast :), nii et igal järgneval päeval olin veel hullemini väsinud.
Kui hakkasin jälle rohtu võtma avastasin, et ei pea end tegutsema sundima - kohe, kui energia tuli, hakkasin jõudumööda spontaanselt tegutsema. Järsku ma polnudki enam nii "mugav ja laisk". See pani mind tõsiselt mõtlema, kas laiskus üldse on olemas? Kui sa oled mitu aastat või aastakümmet kurnatud olnud, siis see näib olevat su loomus. Teised kõrvalt su kurnatust ei koge ja loevad loiduse iseloomupuuduseks, kuigi sa võibolla pingutad vetsu minnes ka rohkem kui mõni teine jõuluõhtusööki korraldades ...
Ma mõtlen, et lapsest peale on meil kohustused, mis aina kasvavad, kuni me paneme ülekaaluka osa oma energiast selle alla, mida meil kästakse teha ning enda jaoks aega ja jaksu enam üle ei jää. Kui arvutimängude või raamatu kallale jõuame, siis oleme juba tuimad ja tössid.
Ja ma mõtlen, et laiskus tekib äkki niimoodi, et meil on purunenud side/seos pingutamise ja millegi meie jaoks meeldiva saamise vahel. Pingutamine on alati vastik, sest see kõik läheb perele või ühiskonnale, me jääme tühjana maha. Ja saajatel jääb alati veel puudu ka - meie ponnistustele järgneb meie kurnatus ja teiste rahulolematus meiega. See pole normaalne ja inimene ei peagi seda välja kannatama. Ja seega järgneb allaandmine ehk laiskus.
Mina hakkasin Väikule varakult õpetama, et ära palu teistel teha midagi, mida sa saad ise teha. Teised pole sinu teenindamiseks loodud. Ja ka vastupidi - kui keegi palub sul midagi teha, kasvõi enda juurde tulla, siis sa ei pea seda tegema, kui see sinus tõrke tekitab.
Ma ei tea, kas sellest on 'vaimsetes ringkondades' alati juttu olnud, aga mulle jääb Instas viimasel ajal silma see, et hästi palju räägitakse oma vabaduse tagasivõtmisest. Meile on loomulik olla vaba. Me ei saa olla õnnelikud, kui me tunneme end suluseisus olevana.
Muidugi on energilisi õnneseeni, kes meeleldi kasutavad iga võimalust oma üleliigset energiat kuhuiganes paigutada! Veab neil! :)
Allikas: Instagram / @
Avatud süda juhib sind eksimatult õiges suunas.
Südame avamiseks tuleb olla vaba!
Julgege end vabaks armastada! 😘
4 kommentaari:
Laiskus ja mugavus pole pahed. Mu ema üritab mulle meelde tuletada, et on. Tema on end eluaeg ohverdanud. Täitsa ilma asjata. Mina pole kunagi tundnud, et sellest midagi kasu oleks olnud.
Mina olen tark ja sean oma elu ikka mugavaks. Võimalikult. Pisiasjades ka. Kohvijoomise aeg on kohvijoomisele aeg, siis ma ei teeninda mitte kedagi.. laps on ilusasti selgeks saanud.
Vahel muidugi peab ka ebamugavaid asju tegema, lapsele ka õpetama. Hambaid ju peab pesema ja riideid vahetama aegaajalt.
Elustandard tasub ka ikka madalaks harjutada. Et palju pole vaja. Siis pole vaja ka palju tööd teha. Saab olla mugavam.
Nõus! High five! :)
Olen mõnda aega mõtisklenud selle üle, mis on laiskus? No ei saa aru. Enamasti peetakse laisaks kas madala energiatasemega inimest, suure unevajadusega inimest või seda, kellele mingi tegevus hirmsasti vastu hakkab.
Inimene võib olla laisk niipalju kui kulub, peaasi, et ta oma tegemata töid ei hakka teistele kohustuseks panema. Kui laiskus avaldub teiste inimeste ärakasutamises, vot siis see enam ei sobi mitte. Aga muidu - ma olen ise ka purulaisk, mõne inimese vaatevinklist kindlasti. Aga ma ei sunni kedagi koristama oma tuba, ei sunni tegema endale süüa, pesema enda nõusid, tegema ära enda tööd töökohas. Las ma siis olla laisk. Ma parema meelega oleksin energiast pakatav igiliikur, aga mis teha, kui olen hoopis 10 unetundi vajav uimasevõitu inimene?
:D, jaaaa...- kes poleks! (parema meelega igiliikur, ma mõtlen)
Postita kommentaar