Polkovniku lesk

Näe, kui tore - mul tuli selle blogi jaoks ka teema pähe!

Õieti ma "vaatasin selle maha", kui sobrasin oma uitmõtete paberipakis. Hetkel olen ma selle väikseks sortinud, aga täitsa peaks tegema foto ühest sellisest hunnikust veidrate, äärmiselt mitmekesise ja segase päritoluga kiirmärkmete paberipakist... No mul on mitu kohta, kust võtta ja paberit rebida, kui mõte peas plahvatab. (Paraku enamik neist mõtetest pole maailmarevolutsioonilised, mis kogu maailma aitaks. Enamik ikka pole - ma nii tagasihoidlik! :D) Aga see on üks uskumatult kentsakas ja eriilmeliste käekirjadega visandatud hunnik, kui ma kaks nädalat ainult juurde viskan ja vähendada ei püüa. Mis on asi, millega tegelen täna, praegu.

Niisiis.
Mul on lapsest saati olnud nii, et ärevusega ei saa süüa.

/// Okei, esimene kõrvalepõige, aga ma pean kilkama. Kes on mu blogi lugenud vähemalt 4 aastat teab, mis kurja sõda ma oma kaaluga pidanud olen. Vajub stressi ajal alla ja ei tõuse. Isegi lapseootele jäin 43 kilo kaaludes (arstide sõnul pole menstruatsioonigi sellise kaaluga, aga mul pole eluski ühtki korda ära jäänud - v.a raseduse ajal, muidugi) ja kuna algus oli raske, kaotasin kohe veel kaks kilo ... - aga Väikut ei kaotanud! :) Nüüd olen ... ma ei tea, kas aasta tuleb ära, võibolla mitte, kaalunud 50 kilo ja ma pole mitte midagi selle jaoks teinud. Absoluutselt mitte midagi! Ja ma olen eri eluperioodidel nii palju kordi asunud kaalutõstmisprojekti kallale, kuid isegi kui ma korraks sain kaks kilo juurde, jäin sellega kohutavalt uimaseks ja süda oli kogu aeg paha, nii et loobusin eridieedist ja kohe jälle kaotasin need kilod mingi kahe päevaga! Ja nüüd tõusis 50 kiloni ja ükskõik, mis toimub, püsib seal kenasti! Ma söön mida tahan ja kui tahan, aga kaal ei lange! Mul on selline tunne, et miski minu sees andis mulle 'elamisloa', lõpuks! :)///

Näiteks algklassides mäletan, et vantsisin koos teistega trepist alla sööklasse, ja kui uksel see metallnõude ja alumiiniumist 'lauahõbeda' + pesulapihais ninna lõi, keerasin öögatades otsa ümber.
(Aga keskkoolis küll suutsin süüa ... aga see oli teine aeg, teine kool, teised lõhnad... Ma alustasin kooliteed aastal 1985 :). Õppisin marlimaski pähepanemist ja keldrisse jooksmist koolis - aatompommirünnaku puhuks! :D Korjasin kohustuslikus korras suvel ravimtaimi ja viisin 'makulatuuri' ehk vanu ajalehti. Toona käis kõigil Rahva hääl ja meie maakonnas ka Sakala.)

Kogu keskkooliaja jantisin sama asjaga - tervelt kaks aastat isegi sõin hommikul, kuid nii raske oli liikuda täis kõhuga.

Ülikooliaastatel märkasin sellist asja: kui ma ei söönud enne loengut, siis lihtsalt läksin sellest TÜ raamatukogu esisest trepist üles Tiigi tänava hoonesse, aga kui olin hommikust söönud, hakkas mul sellel vanal, veidra astmepikkusega trepil nii raske ja halb, higi tõusis laubale ja voolas nii selga mööda kui tisside vahelt, ja mõnikord ma ei jõudnudki sealt ühe jutiga üles minna - pidin seisma vahepeal ja hinge tõmbama nagu mingi 70-aastane suitsetaja (ma polnud suitsetaja ... ammugi mitte 70aastane - ma igaks juhuks ütlen! :D). Süda kloppis kiiresti ja imekergelt ... Ahh...

Ja kujutate ette - see kestab isegi koduse ja tubasena elades: kui söön liiga vara hommikust, jään otsekohe magama - veel enne, kui olen oma kohvitassi tühjaks jõudnud juua. Õnneks mulle maitseb külm kohv ka, nii et raisku ei lähe midagi. Veel üks asi: juustusaiad! :D Need meeldivad mulle hommikusöögina, aga kui ma neid hommikul söön, siis jään kohe uuesti magama :D

HOMMIKUSED JUUSTUSAIAD.

6 SAIA VÕIB TUNDUDA PALJU, AGA TEGELIKULT ON NEED 3 SAIAKONTSU POOLEKS LÕIGATUNA. ROHKEM NAGU 3 SAIA, SEEGA.

LOOMULIKULT JÄIN MA KOHE MAGAMA.

PILDI AGA TEGIN HOOPIS SELLEPÄRAST, ET LÄKSIN KÖÖKI HOMMIKUSÖÖKI TEGEMA, AGA UNUSTASIN KANDIKU TUPPA MAHA. SELLELE JÄRELE TULLA EI VIITSINUD, NII ET 'GENIAALSE MÕTTEVÄLGATUSENA' KASUTASIN KANDIKUNA AHJUPLAATI. TUNDSIN END SUPER NUTIKA NOONIUSENA.

Aga, kui pidin hommikul kodust väljuma, sain enne seda juua vaid suhkruta kohvi (proovisin korduvalt ka teed ja kakaod). Muidu mul hakkas jube halb ja kohutavalt raske olla. Oli tavaline, et pärast kerget hommikusööki pidin iga natukese aja tagant põrandale pikali heitma, sest mind ajas minestama.

Kui ma olin põhikoolilaps, siis mingil ajal Emmake üritas veenda mind hommikuti rosinaid sööma, et kasulik.
Mul on sellest nii õudsed mälestused! :D

Aga näiteks arstid või kiirabitöötajad on kinnitanud, et mul on sellepärast halb, et ma pole söönud muud peale kohvi. No ma olin kindel, et tean paremini, aga kui sulle mujalt mitmest allikast kogu aeg sama öeldakse, siis hakkad ju kahtlema oma kogemustes! Mina küll.
Nii et ma ikka jälle üritasin, aga see oli kohutavalt raske, ma higistasin nagu hull (õnneks vaata see higi, mis jookseb mööda laupa, selga, kannipragu ja rinnavahet on täiesti lõhnatu).
Muudkui punnitasin ja proovisin, sest teooria nii selgelt erines minu kogemusest...

Ja Väikuga algas täpselt sama!
Täpselt sama!

Ja ka talle arstid ütlevad, et see on ainult sellest, et ta pole harjunud hommikust sööma.
Et talle ainult tundub, et tal hakkab halb - tegelikult, kui ta oleks järjekindel, oleks see okei ja hea ka veel.

Ja mina ka kohe jubajälle kahtlemaie.
Teada on, et inimeste reaalsused erinevad ja kes ütleb, kus on tõde?
Meil kõigil on ju tegelikult ainult üks reaalsus - meie oma!

Kõik aga loksus paika, kui algas tänavuaastane taliolümpia ja juttu ajades selgus, et meil mõlemal VT'ga on sama tähelepanek: sportlased EI SÖÖ võistlushommikul. See teeb nende olemise raskeks.

Kui sinu argipäev on sinu jaoks nii raske nagu olümpiavõistlus, siis sind söömine ja seedimine ka väga nõrgestab, nagu sportlast. See on hormoonide värk ja kuigi me oleme kohutavalt moodsad ja kaasaegsed: elusolendid ei saa süüa stressiajal, sest see kahjustab võitlemise-põgenemise suutlikkust - ürgne kehatarkus. Fight or flight! Stressiga ei saa süüa! Hormoonid ei luba! Seedimiseks ja 'leiva luusse laskmiseks' on tegutsemas hoopis teine ensüümidekomplekt kui pinge puhul.

Nii et ikka see polkovniku lese tarkus, et arstid ei tea midagi! :)

Ning sealsamas peitub arvatavasti ka stressisöömise loogika: kui elusolend stressiga süüa ei saa, siis - KUI ta sööb, arvab keha, et järelikult siis ikkagi ohtu pole, kõik on korras. Stressihormoonide tase langeb. Sa petad oma keha ära, nagu hiljuti mul siin üks kommenteerija ütles kunstliku naeratamise kohta: kui sa naeratad, kajastub see ajus teatud viisil ning kui sa enda meeleolu muuta soovides naerunägu teed, siis puhtalt harjumusest reageerib kogu seesama närvirakkudeahel ja naeratades petad sa oma keha uskuma, et kõik on hästi. Sest sa ju naeratad. Ei ole ilmtingimata oluline, et naeratus tuleks enne neuronite säramalöömist. Kui kisud enda suu naerule, siis puhtalt sisse sõidetud harjumusest reageerib kehakeemia nii nagu siis kui sa spontaanselt naeratad. Äge, mis?!? :)

Inimkeha ja inimpsüühika on minu jaoks nagu loodus: me peame seda hoidma, tänama, austama ja armastama, mitte endale allutama.

Niisiis: hoidke ennast, eksju!
Muskadii! 😘😘😘

Pildivärki nats.

Selline pilt avaneb mulle igal hommikul :)

Olen oma madratsikesekesel, tekk põlvedel, põrandal ootab mind joogamatt, 

vastu vahib Buddha.

Päike! :) Märts! :)

Sellise vaate saan ülekaaluka osa oma päevast ... 

nii 80% igast päevast avaneb mulle täpselt selline vaade.

Päevikupilte:

Väiku arvab, et mu päevikud muutuvad kenamaks ...

Mis te arvate?

:D

Ja - vahepeal oli mu regulaarne õhtusöök: 2 Flethcu muna.

Fletchu oli kunagi üks blogija.

Ma ei mäleta, mis teemadel ta blogis, ma polnud lugeja, aga sellal vaatasin blog.tr.ee'sse ja üks tema postitus oli populaarne, nii et ma läksin kaema. Ja ta rääkis, kui toredaid hommikumune ta teeb.

Viskab munad pannile ja nende otsa kohe singi või kaks poolsuitsuvorsti (õhukest) viilu.

Kui madalal tulel praadides kogu see värgindus on piisavalt tahenenud, lööb ta munad ümber ja paneb teisele poolele juustuviilud. Kui juust on kenasti sulanud ja sink/vorst krõbe, tõstab ta munad võiga määritud (vormi)leivaviilule.

Fletchu munad voodijalutsis ...

Serveerimislaud on olemas, aga kaetud ... mittesöödavaga, peale kohvi ja koore.

Kas näete väikest kunstiprojekti serveerimislaua keskel? :)

Need munad on tõesti head ja kui keegi hull on meie poole ööseks jäänud ja pole aovalgel plehku pistnud, siis neid mune ma olen pakkunud ja enamik küsib "retsepti" :D

Nii et need on tõesti head.

Mul minimalisti ja ajukääbikuna on perioodid, mil teen neid mune igal õhtul ja siis saab kõrini - järgmise korrani :)

Aa ja noo ega siis muud kui - järgmise korrani! :)