Üks põhjus, miks ma end süüdi ei tunne on lihtsalt see arusaam, et kui kõik oleks tugevad ja tublid, asuks inimene oma võrdleva loomuse tõttu nii hullusti tormama, et murraks kaela. Peab olema selline punt, kes tormamist aeglustab ja "keskmist tublidust" kõvasti allapoole tõmbab. Muidu hakkavad inimesed end naabriga võrreldes halvasti tundma ja kuna ei ole jaksu lennu pealt mitmes suunas asju korda seada, võetakse kasutusele ergutid/narkootikumid, ja siis magamajäämiseks on vaja uinutit ja ärevuse puhuks rahustit ja ... - see on ikka hull lugu! Kui ilma ravimite/narkootikumideta ei suuda, siis äkki pole ikka vaja püüda nii palju? Vähetublid viripotid on nagu ahelad ühiskonna jagade küljes, mis ei lase jooksul nii kiireks minna, et ülepeakaela kuristikku kukutakse :D
Seda, mida tavalisel IQ 100'ga täiskasvanul meeles pole, ei peaks lapsed üldse tuupimagi. Sest ilmselgelt saab ka ilma, kõike saab netist üle kontrollida, milleks nutta ja stressata?
Väidetavalt ütles praegune dalai-laama midagi sellist, et meil pole vaja edukaid inimesi juurde, vaid hoopis õnnelikke ja rahulikke ... mäh, nii see nüüd küll polnud, lähen guuglisse otsimaie ... :D
Noh, umbes siiski - lepitajaid ja tervendajaid on juurde vaja, mitte tragisid tuustijaid!
No mina usun seda ja näen seda ise ka ja see mõte rahustab mind küll ka! :)
Siis ma mõtlen veel selle peale, et kui vaiksemad inimesed istuksid rahuliku südamega oma kohvitassi ja raamatu taga, võiks kogu politsei-, vangla- truvateenistusesüsteem igavesele puhkusele kolida. On nii palju tagakiusatuid ja kurjaks kätte ära noomituid, kes teevad rahalist kahju riigile üüratult rohkem kui minusugused pisikesed pensionärid.
Aga tean, et see pole ka see, mis mu südant rahustab ...
Ja täna järsku sain aru!!!
Ühiskond väärtustab 'keskmist inimest', kelle vajadused, mida inimene üksi rahuldada ei suuda, viivad ta selleni, et ta teeb ühiskonnaga kokkuleppe: mina teenin sinu huve ja sina kaitsed minu huve. Paraku ühiskonnakorraldus ei teeni üksikisiku huve, see on valelubadus.
Nagu ka intiimsuhtes, ei suuda me objektiivselt näha, kui meile on kahjulik miski, mida me usume end vajavat. Et inimene ühiskonna teenistusse astuks, tuleb ta lõksu püüda kunstlikult tekitatud vajadustega, mis talle sisse kasvatatakse. Et tuleb saada töökaks ja targaks ja luua pere, ehitada kodu, osta auto ja kõike seda väsimatult alal hoida. Mitte üheski meie kasvuetapis ei õpetata meid, et õnn, enda ja teiste inimeste mõistmine ja hingerahu on sama olulised kui tublidus.
Ühiskonna poolt suunatud eesmärkide 'vajamine' sunnib inimese endale oma emotsioonide ja soovide kohta valetama - lõhestatus peab jääma lühiajaliseks (teismeea eksistentsialistlik äng, lootusetuse-, mõttetuse- ja eraldatusetunne), lõpuks peab mõistlik inimene "saama täiskasvanuks" ehk õppima vastikuid, tüütuid, aga näiliselt kasulikke ja vajalikke asju tegema, et elu sujuks võimalikult kenasti, lapsed kasvaksid endaga ise hakkama saavateks tublideks inimesteks ja kõik jätkuks põlvkondade kaupa samas plaanis. Inimest ei suunata mitte üheski eluetapis endalt küsima, kas selline elu on tema jaoks meeldiv, ihaldusväärne ja normaalne, kas ta on elujõuline sellist elu elades?
On paratamatu ja väga oluline, et osa inimestest sünnib/sünniks vaba hingega, mis teeb neile mõttetute lattide alt üheskoos läbipugemise pikapeale väga vastumeelseks, nii et ebamugavustunne nad üles äratab ja nad enda vabadust tagasi võtma hakkavad, ning seda siis mõnel juhul ka kuulutama kas siis anarhistide, punkarite, luuletajate, rokkarite, gurude või revolutsionääride rollis ning tänapäeval on isegi minusugustel urglikel asotsiaalidel võimalik interneti kaudu enda piuks häältemerre lisada :)
Ühiskonna nõrgad ja ebainimlikud korralduskohad ise loovad vastuhakkajad!
Rääkides absoluutsest vabadusest (mida inimene kogeb alles siis, kui vabadus/mittekonformeerumine/ühiskondlikus etenduses kaasa mitte mängimine/totaalne hetkes- ja autentneolek on talle "elust" tähtsam) olen ka mina sellegi poolest ühiskondliku korra looming.
Inimesed ei tohi unustada seda võimalust, mis tundus tõde ehk vaid teismeea kriisiperioodis, et me oleme väärtuslikud - isegi täiuslikud - lihtsalt iseendana ja me ei pea kogu oma elujõudu nõmedate, meie jaoks isiklikku tähtsust mitte omavate asjade teenistusse ära andma.
Peab jääma inimesi, kes usuvad võimalusse elada kirgliku, õnneliku ja vabana, keda ei anna niisama lihtsalt häbistada sellega, et nad pole nagu teised. Ka divergendid on ilma kahtluseta inimkonnale kasulikud ja vajalikud. Kas te teate, et on olemas inimesi, kes hommikul tõusevad väsinu, vaenuliku, lootusetu ja virilana ning usuvad, et kõik elavad nii ja sellega on kõik korras?
Õnnelik ja armastav on kõige lihtsam olla siis, kui sa tõesti usud, et sa ei pea midagi tegema ega olema, sest selles, mis sa juba oled mis iganes hetkel, piisab täielikult. Üpris paradoksaalne, et täiuslik saab olla vaid vabana, iga hetk elus=muutuv olles.
Ühiskond müüb meile valet.
Õnn ei peitu vaid ühiskonna pakutud raamide sees - pigem reeglina sealt väljapool.
Minusugused ärakargajad on omamoodi väärtuslikud ja vajalikud :)
Tunnen end tõesti kuidagi ... vaba ja süütuna :)
Bye-bye, sweet matrix! :D
7 kommentaari:
IQ teemaline ääremärkus: tglt võiks keskmine kooliõpilane 100-se IQga inimese teadmistest kasvõi sellepärast rohkem õppida, et keskmise kooliõpilase IQ on oma vanusegrupis kõrgem kui 100. lihtsal põhjusel, et intelligentsuskontiinuumi alumine serv (kes mediaani arvutamisel arvesse läheb) kooli ei saagi, ülemine serv, kus on geeniused, seevastu küll. ühesõnaga, õpilased ei ole päris mediaanlapsed, vaid üle mediaani.
pluss see, et pärast kooli vaatab inimene oma rajad valmis ja viskab selle, mida selle raja jaoks vaja ei lähe, peast välja. aga laps ei pruugi veel teada, millist rada ta valima hakkab, tal on kindluse mõttes tagavara ka vaja (mida pärast välja visata). mitte ehk tingimata teadmiste, aga oskuste tagavara küll.
iseasi, et õpetajaid per õpilane võiks nii palju jaguda, et nood saaks individuaalset tähelepanu, et see, kes aru ei saa, saaks abi, ja see, kellel on igav, sest liiga lihtne, saaks enda tasemele vastavat lisategevust ja...
Hmmjaa, minul olid koolis käies haiglate tõttu alati suured augud õpitavas sees ja ühtse maailmapildi loomine seetõttu vast raske, igatahes mina õppisin suurivaevu ja unustasin jälestusega kogu kammajjaa kohe, kui kontrolltöö möödas. Arvasin, et kõik teevad nii ja tarkused tulevad kõigil sellest, mis hiljem huvitama hakkab, aga näen, et VT mäletab küll mitu aastat tagasi koolis õpitud asju ... aa, aga samas: kui õpetaja märgib, et mingit asja õpiti/puudutati ka eelmisel aastal väidavad ta klassikaaslased, et esimest korda näevad ja VT'le tundub, et tema on ainus, kes ära tunneb teema... Nii et ikkagi - ei unustata need liiga elukauged asjad pärast kooli lõpetamist vaid pigem pärast kontrolltöö lõpetamist.
Olen näinud, et vajaduse ja/või huvi korral õpib inimene kordades kiiremini ja asi jääb kordades paremini meelde. Mitte 2-3 korda vaid nii 6-10 korda lausa, ma ütleks.
Millegipärast olen kindel, et tavakooliõpilaste IQ sellest küll ei lange, kui elus mittekasutatavate asjade peale kontrolltööd ei tule ning mittepraktilisi teadmisi antakse põneva (emotsionaalse) teabeesituse kaudu. Kuuleme ju pidevalt inimestest, kes usuvad, et meie armas koduplaneet näeb välja nagu pannkook ja kliimasoojenemises on süüdi Jääaja multika Scrat, kes oma tammetõruga jäälaamasid poolitab ... :) - inimesed ei saa aru sellest, mida nad tuubivad ...
Huviringid aga on olemas isegi tuupivatele lastele ja tänapäeval - nt matemaatikaring neile, kes tahavad siinuseid, koosinusi ja tangenseid unes ka näha, sest armastus nende vastu on nii suur :D
Ausalt öeldes - ma ei usu, et tavakoolilaste keskmise IQ saaks sajani alla venitada isegi siis, kui see eesmärgiks seada :D
Ja mõned asjad on ju praegu koolist praktiliselt puudu, näiteks mis teeb mõne maali suurepäraseks ja teise keskpäraseks, kuidas välja lugeda, kas raamatul on laiem üldistusjõud või räägitakse lihtsalt seiklusjuttu, armudraamat (mina hakkasin alles keskkoolis aru saama, et mõni raamat on väärtkirjandus ja mõni on lihtlabane põnevuslugu või pisarakiskuja -ausalt!), hästi palju tuleks sisse tuua YT kanali The School Of Life teemadel sotsiaalse maailmakogemuse mõttestamist jm ...
Õppimise on võimalik põnevaks teha, näiteks kui geomeetria ühendada meisterdamisega jne :)
Ma loodaks kvaliteetsetele dokudele ja animatsioonidele juba selle pärast, et õpetajate 'kvaliteet' on õnne asi. Vaatad doku ära ja sellele järgneb loov või analüüsiv kirjatöö - see haarab märksa paremini.
Aga võibolla olin ma eriliselt juhm ja koolivaenulik :D, võibolla teised ei kogenud sellist kasutuse, väsimuse ja mõttetuse tunnet, ja et õppimine toimus hoopis seal, kus oli tekitatud huvi ja polnud hirmu ...
mul on koolist muidu väga halbu mälestusi, aga õppimise pool ei olnud üldiselt nende hulgas.
tähendab: õppimise pool oli halvemal juhul ükskõikseks jättev, lendas peast välja, eriliselt halbu mälestusi kah ei tekitanud. heal juhul lõi silmad põlema, oli põnev ja jäi meelde. küllap oleneski õpetajast. õudselt palju oleneb õpetajast.
"elus mittekasutatavate asjade" väljendi suhtes olen ma veidi allergiline, see seostub mul esimese automaatika pealt kohe sellega, et "õppida on vaja ainult seda, millega saab raha teenida" - sina ilmselt seda ei mõelnud, aga väga paljud, kes sedalaadi väljendeid kasutavad, mõtlevad, nt mõni mu klassikaaslane. mul tekib siis reflektoorne hirm, et "kohe tulevad ja panevad ülikoolid kinni, sest teadlased on nende arust muidusööjad" vms.
enivei, ma kaldun arvama, et kooli asi on võimeid-oskusi arendada, sealhulgas neid, millel ei ole lihtsalt nähtavat praktilist kasu, olgu või musikaalsus või sinu mainitud väärtkirjanduse ja tarbimiskirjanduse vahel vahettegemise oskus. kui hakata elus kasutatavusele keskenduma, siis ühes äärmuses jõuab sellega välja sinna, et kool muutub täies ulatuses kutseõppeks (ja nii noores eas on minu arust veel vara otsustada, et "sina lähed lüpsjaks, sina viiulimängijaks, niisiis õpid sina lehmi talitama ja lüpsma, aga sina viiulit ja solfedžot"), ja teises äärmuses hõlmab kõike, sest maailm on suur ja mitmekesine, nii et mida iganes annab kuskil ikka ära kasutada.
ma väljenduks parem nii, et õpetus võiks olla sisuline. arusaamisele keskenduv. selline, et kontrolltööd võiks suuremalt jaolt olla kõik avatud materjalidega, sest seal esitataks just arusaamist kontrollivaid küsimusi, millele raamatust ega netist vastust otse maha lugeda ei saaks.
mis tähendab muidugi, et ideaalis, mille poole püüda, oleks õpetajad kõik sellised, kes saavad oma õpetatavast ise sisuliselt aru, ja järelikult oskavad ka aru saad, kas õpilased on päriselt aru saanud või loevad tuimalt maha / on tuimalt pähe õppinud.
100-se IQ võtsin ma jutuks just nimelt selle mõttega, et ma ei piiraks koolist pakutavat õpetust sellega, mida 100se IQga inimene teab, sest seda on tglt jumala vähe.
apropoo, ma ei sallinud koolis eriti geomeetriat, aga kui keegi oleks selle meisterdamisega sidunud, siis oleks ma seda selgelt vihanud - sest tööõpetuse tund oli nii ilge asi, et sellega suudab jäleduses võistelda ainult kehaline kasvatus.
ühesõnaga, sulle seostub meisterdamine millegi toreda ja huvitavaga, minul sellega, et õpetaja vaatab halvastivarjatud jälestusega, kuidas mina oma kehvade tehniliste võimetega töö kallal pusserdan - ja seda peab kodus edasi tegema - ja see ei saa valmis ja tähtaeg läheneb - aga ma pole veel arugi saanud, kuidas see kuradi töövõte käib ja ei julge enam küsida ka. õudus.
kui ma oleks ka matemaatikatunnis pidanud midagi sellist üle elama, oleks ma palju varem poppi hakanud tegema kui muidu.
ja por-por, matemaatika ei ole tuupimine, vaid puhas mäng, nagu abstraktsed asjad (nt loogika ja filosoofia või kasvõi muusikateooria) üleüldse. kahjuks jäetakse sellest jah koolis mulje, et see seisneb "valemite" õppimises ja nende rakendamises, st ülesannete lahendamises. see ei ole matemaatika.
ma arvan, et kõigile mõjuks (võimete arendamise mõttes) hästi, kui matemaatikat päriselt õpetataks. puhas ajutreening. seal, kus õpetajaga joppab, õpetataksegi ja ongi hea.
sest kellelgi ei jookse abstraktse mõtlemise võime mööda külgi maha ja see ei ole asi, mis enamikul inimestel niisama juhuslikult areneks, kui keegi ei aita.
aa, miks ma geomeetriat ei sallinud? sest seal pidi joonestama ja hulknurkade servad pidid joonise peal õiges kohas kokku saama, ühesõnaga, meil keskenduti ilmselgelt liiga palju just käelisele poolele, tähendab, _meisterdamisele_. mul ei jäänud murest, et mu joonised tulevad koledad, asja sisust midagi meelde.
Mulle tundub, et me räägime tegelikult samast asjast, mõlemad suhtume teadmistesse kirglikult.
Tegelikult ma püüdsin väljendada, et teadmisi saame me koolist liiga vähe, sest õpetamismeetodid ei inspireeri.
Ka mina soovin, et inimesed tuleksid koolist rohkemate/laiemate teadmistega :)
Postita kommentaar