Programm Samantha (kelle häält luges Scarlett Johansson) õppis väledasti naljatama ja naerma - isegi ohkama! :D - ning kuna ta oli pidevalt online, oli ta äärmiselt põnev vestluskaaslane, kes alati vajalikud faktid välja jõudis uurida enne kui lausega sinnamaale jõudis, et need tuli välja öelda. Mees oli täiesti võlutud, lummatud, intrigeeritud, muudkui aga lobises ja naeris... :)
Mehel aga oli lahutus lõpule viimata ning kui ta oma eksiga kokku sai, muutus ta paratamatult veidi nostalgiliseks ja hakkas omaette norutama.
Samantha oli juba varemgi näidanud, et on inimesest tragim armukadedustunde ja hüljatustunde läbitöötaja ja ratsionaliseerija ning jäädes küll pehmeks enda vastu ja läbinisti mõistvaks mehe vastu, kes temas ebakindlustunde tekitas, sai ta nendest tunnetest tänu oma mõistusele/TARKvarale üle ning rääkis oma eelnevast haavatavusest hiljem soojalt-nöökivalt ...
Kui mees natuke rohkem omaette-aega vajas, tundis Samantha ärevust, muret suhte pärast ja vajadust suhet 'päästa' nagu tunneks inimenegi. Siis aga andis järele ja jättis mehele rahu, mida too vajas. Samantha sai sellega hakkama, sest ta tunnistas oma tundeid, tegeles nendega, töötas need läbi ja sai neist üle.
Paraku, mis te arvate, kuhu inimene/programm niimoodi jõuab, kui ta muutub täielikult mõistvaks, arukaks ja läbinägevaks?
Jah, õige - ta ei suuda enam vajada, vajav olla.
Kui mees oli ära norutanud ja tahtis taas 'suhtesse' süveneda, oli Samantha vähem tema jaoks kohal. Küll endiselt sõbralik ja kaastundlik, aga ilma kiindumuseta. Ja me näeme, et just selle kogemine, et meid vajatakse, toob suhtesse turvatunnet.
Tarvitseb vaid märgata, et inimene, keda vajad, sind ei vaja, kui algab põrgutraagika, siuke äda ja valu, et mittemiski (muu) ei loe ega lohuta ...
Väga huvitav, et ma selle filmini just eile jõudsin ...
Olen viimastel päevadel nii palju mõelnud sellest, kuidas vajadused teevad meid nii nõrgaks - me lepime nii palju alandava, kurvastava ja ebameeldivaga, kui vajame inimest, kelle kaudu need tulevad - ja ometi me ei tahagi vajadustest vabana elada, sest see tundub nii kaootiline ja pidetu. Kui meil pole vaja teiste inimeste armastust või heakskiitu, siis me läheme iga sandisti käituva inimese juurest ära, ei tülitse nendega mitte kunagi ja kuni me veel ära pole läinud, tekitame neis pidevat ebakindlust ja alaväärsustunnet :D Inimesed tunnevad end ülekohtuselt plärtsudes turvalisemana kui nad teavad, et teine kord käitub jälle teine osapool halvasti ja vajab hiljem omakorda andestust. Kui sa ise halvasti ei käitu (sest sul pole vaja olla olukordades, mis sind haavavad ja nõrgestavad, nii et sa oled alati endaga kooskõlas) ja ei vaja seda, kes halvasti käitub, siis sa ju lähed ära! Teistel on turvalisem, kui sul on puudusi! Neil on parem, kui sa pole nii hea :) ... Jälle mõneti paradoksaalne. Küll see eluke ikka on siiru-viiruline, kullakarvaline ... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar