Kannatuste tagajärgedest

Ehekhm, on jälle tulnud aeg oma sõnu sööma hakata.

Olen varasematel aastatel ägedalt seda meelt olnud, et vastupidiselt tuntud ütelusele "Mis ei tapa, teeb tugevaks!" ei tee kannatused meid tegelikult tugevamaks - need närtsitavad ja kurnavad meid ning sageli viivad enesehinnangu tubli jonksu võrra allapoole, mis vähendab meie jaoks näha olevaid häid võimalusi ning sealtmaalt läheb kõik allamäge.
Olen leidnud, et nii öelda on eelkõige julm, aga selle kõrval ka lihtsalt rumal ja lühinägelik.

Nüüd pean tunnistama, et olen meelt muutnud.
Kõrge eneseteadvusega inimesi teevad kannatused tõepoolest tugevamaks.
Point on selles, et enne 'kannatama hakkamist' pead juba üpristükkis tugev olema!!! :D

Kõrge eneseteadvus pole sugugi vaid kingitus, mille vaimsed otsingud kaasa toovad. Mõned kohe sünnivadki tugeva ja terve psüühikaga, nende eneseväärikust ei tambita lapsepõlve käigus mutta ja ongi tulemuseks inimene, kes ilma erilise vaevata võtab omaks selle, kes ta on. Ja ma igaks juhuks mainin, et see ei tähenda, et ta on valmis, areng jääb seisma - kõik muutub, ka inimene.

Muide, Mees oli ja on selline. Mitte, et ta endast ülemäära suures vaimustuses oleks (olnud), aga ta suhtub oma puudustesse küpselt, ei varja neid ja ei asu kaitsepositsioonile, kui teised neid märkavad. Selle pärast ma ei kahtlustanudki, et ta minust tõsisemalt huvitatud on: kõik mehed, keda mina olin tundnud (ja kes rohkem või vähem tõsiselt mulle külge lõid), püüdsid ära arvata, millisest mehest mina või naised üldiselt huvitatud on ja siis käitusid ikka ... noh ... nagu 'tegijad' nende meelest olema pidid, samamoodi ka oma eesmärkidest ja eelistustest rääkides. Mees aga lasi rõõmsasti välja paista, kus meie eluvaated ja eelistused erinesid ja ... no ta ei tõmbunud kunagi kaitsesse, ei ajanud end puhevile, pigem oli selline ... "irvik kiisu" :), abivalmis, soe ja hooliv oli ta küll, aga lipitseda ei püüdnud :D. Ma järeldasin ilmselt alateadlikult, et kuna ta ei vigurda vaid on reipalt sirgjooneline, siis tal pole vaja mulle meeldida - ma isegi ei küsinud kunagi endalt, et kuidas me niimoodi kampa oleme löönud, et koolis ja kohvikus ja ühikas ja ... Meil oli alati väga lõbus, nii et koosolemine oli endastmõistetav. Olin üsna üllatunud, kui see suhe pikemat sorti suudlemisega teisele tasandile liikus. Siis tuli nädalavahetus ja ta oli ära, ning selle nädalavahetuse jooksul sain aru, et vähe sellest, et tema - ka mina olen hullumoodi armunud, mitte lihtsalt meelitatud, nagu ma alguses arvasin. See tegi mu äärmiselt tusaseks, kuna armunu vajab teist inimest ja vajamine nõrgestab ja ... oeh! Toona oleksin eelistanud seda, et mind 'püütakse' ja mina alles vaatan ja otsustan ajapikku... Ja üldsegi, vaid kaks-kolm nädalat olin oma eelmise peika maha jätnud, aga need asjad kipuvad ju ka venima, see pole nii, et teine ütleb: "Ahsoo! Oh üllatust! Aga ega siis midagi!... Tsau-blau ja ole tubli!"

Aga-aga, muide-muide, mu kõrvalepõiked venivad pikemaks kui jutt ise! :D

Igatahes usun nüüd hoopis, et inimesel, kes ei arva, et temal on midagi väga viga, et need kannatused tema kraesse tulid ja ära ei lähe, on raskete olukordadega oluliselt lihtsam hakkama saada kui neil, keda teadlik või alateadlik süütunne halvab ja masendab ning enesehinnangule põntsu paneb.

Ja vaat selliseid haruldasi, tugevaid ja mõistlikke inimesi, kes ei hakka mõtlema, mida nad valesti tegid ja mida teised arvavad, nende niinimetatud kannatuste kogemus tõepoolest tugevdab, sest see avardab nende teadlikkust veelgi ning teadlikkuse avardumine teeb alati enda (ning selle tagajärjena alati ka teiste inimeste suhtes) leplikumaks ja lubavamaks, hing muutub suuremaks ja ilusamaks. Ei teki (alla surutud) veendumust, et minuga on midagi viltu, olen rumal, saamatu, ebavajalik, kuna see kõik lihtsalt pole tähtis. Mina olen mina - sellest piisab. Ma ei pea olema targem, osavam ja vajalikum, sest ma ei pea olema mitte midagi muud kui see, mis ma juba olen. Ja selline tunne transformeerib kannatusi - selle pärast ma ütlen "niinimetatud kannatused". Kui su eneseteadlikkus on kõrge ja sa ei hakka ennast oma mõtetega väärkohtlema, siis asjad lihtsalt liiguvad, juhtuvad, muutuvad, ja kui sellel sinu olemusega midagi pistmist pole, siis need pole enam kannatused. See ei pruugi täielikult välistada ebamugavaid emotsioone - näiteks tülpimust -, kuid täielikult jääb ära enesehinnangu langus ja millegipärast pole "kannatused" siis enam hirmutavad.

Kuidagi nii.

:)