"It is in the nature of truth or love, cosmic consciousness, to express itself, to affirm itself, to overcome difficulties. Once you've understood that the world is love in action, consciousness or love in action, you will look at it quite differently. But first your attitude to suffering must change. Suffering is primarily a call for attention, which itself is a movement of love. More than happiness, love wants growth, the widening and deepening of awareness and consciousness and being. Whatever prevents that becomes a cause of pain, and love does not shirk from pain."
~ Nisargadatta Maharaj
Kas pole huvitav, et just niinimetatud müstikud panevad armastuse ja tõe reeglina ühte patta. Need käivad koos. Kui sa muutud armastavamaks, lähened sa ühtlasi tõele. Ja kui sa elad tões, muutud sa iseenesest armastavamaks. Olen nii tänulik, et mul on olnud selles elus võimalik seda 'oma naha peal' kogeda!
Tõele aitab meid lähemale juba ainult see, et tunnistame oma tõde, elame enda isiklikus tões. See ei tähenda tõe otsimist mõistusega vaid elamist oma tunnete järgi. Mõistus on just loonud selle illusoorse maailma, milles elades meile tundub, et me peame olema teatud viisil ja tegema teatud asju. Selle käru keeras meile mõistus!
Ehk siis: tunneta ennast, ela oma tões ja ennäe - sulle avaneb ka laiem, näivusest vaba tõde pluss armastav olek: armastus, armastuse vastuvõtmine, armastamine, armastuses elamine.
Ükski saavutus, roll, staatus või maine ei saa meile ligilähedastki küllastumist pakkuda.
Olles nii kaua elanud püüeldes ja süütunnet kustutades, tunnen nüüd enda lähedal püsides, et olen kodus.
Mul pole siit mitte kusagile minna vaja, olen kohal.
Ja ainult olemine ongi tähtis, noh, see päris olemine, 'I am' tundes elamine.
See on tõelus, kõik muutuv on näiline.
Muret ei ole.
Veel müstikamustikat - leidsin täna sellise tsitaadi:
"Silence is the main factor. In peace and silence you grow."
~ Nisargadatta Maharaj
Kui ma kunagi ammu endale blogi tegin, siis hoolimata sellest, et olin toona suur lugeja ja üldse püüdsin olla võimalikult tubli, panin ma blogiprofiili "hobide" lahtrisse "rahu ja vaikus". Ma ei mäleta enam, kas samad hobid olid ka "lihtsa elu" blogi ajal, aga ikkagi: juba nii-nii ammu, olles endast nii-nii kaugel, mõtlesin ma öelda midagi sellist! Ei tea kust see tuli? Ma polnud veel minagi! :)
Ja sellest ma ju ka siin blogis nii palju räägin, et rahu ja vaikus on see, mis mind kosutab, mitte kõhu alt õõnsaks võtvad katsumused kusagil turvatsoonist väljapool, kuhu ma ei tunne, et mul üldse asja oleks.
Aga see vaikuse ja rahu tsitaat on nagu ... mulle tuli hiljuti järsku meelde, et kui olin 14-15 ja mult kord küsiti, mis muusikat ma kuulan, siis ütlesin, et mulle meeldib indie. Tuli nüüd järsku meelde ja ma mõtlesin, et mida asja ma tollal üldse indie-muusikast teadsin??? Kuidas ma võisin sellest üldse midagi teada??? Aga jah, need bändid, keda nüüd YouTube'i soovituste kaudu (sest mitte keegi ju ei soovita sulle mitte mingisugust indie-muusikat kunagi ..., mitte et ma tunneks üldse kedagi, kellega musasoovitusi jagada ) tundma olen õppinud ja armastama hakanud, paigutatakse ikka veidrike/iseäratsejate/määratlematute ehk indie-lahtrisse. Muidugi CocoRosie on nii veider, et tema sildiks on 'freak-folk' :D
---
Üldiselt ma kahtlustan, et hakkan üha enam tekste kirjutama teise blogi sildi alla 'päevik'. Mul pole alust arvata, et näiteks selle postituse jutt on arusaadav või abistav ... Ja see blogi on siiski maailmaga samastuva / maailma kuuluva isiku blogi. Teine blog on ladnam ja lahtisem, sõnastamisel ma arusaadavuse peale mõtlema ei hakka.
A no ja veel üks kvõut, sest kes siis õnnelik olla ei tahaks :) :
"True happiness cannot be found in things that change and pass away.
Happiness comes from the self and can be found in the self only.
Find your real self, and all else will come with it."
~ Nisargadatta Maharaj
---
Ai, aga üks jutt veel.
Mul oli paar päeva Vend külas ja esimesel õhtul sattus siia ka Mehe ... eee ... sõbra sõber? Kas sõbra sõbrad käivad külas? Vist äkki mitte. Siis äkki sõber ikka ... ja noh, kes viinaga tuleb on ju kohe kõigi sõber :D, meil siin oli õlut, veini ja vermutit, aga viina ei tilkagi.
No igatahes mina olen teda elus ainult kaks korda näinud ja viimati 14 aastat tagasi, aga tavapärast häiritust üldse polnud, sest ta on selline pretensioonitu sell. Astus teine sisse ja ma ütlesin, et mul siin mingit suupistelauda pole, aga kui ta tahab, võib ta minu pooliku prae nahka panna, sest mul on kõht juba täis. Ma ei teinud nalja - on inimesi, kellele võib selliseid asju öelda. Ja just sellised mulle meeldivadki :) Asotsiaalid, eks! :) Kui ikka kõht on tühi, siis sööd seda, mis on ja sealt, kus on.
Mängisime kella kolmeni öösel saskut ja oli väga tore :)
Kirjutasin alljärgneva teksti tegelikult samal päeval, mil eelmise postituse, mõtlesin, et panen üles järgmisel päeval, aga nüüd on vist juba 'ülehomme' ... Unustasin ära.
---
Kui rõõmus ja 'elus' saab olla vaid täiesti vaba 'asotsiaalina', kompromissitult iseendana ning see tähendab ühtlasi, et me ei tohiks näha väärtusvahet edasi elamisel ja suremisel, tekib küsimus, miks peaks inimene hoolima tunnetuslikust suunast, mis teeb tema ellujäämise kahtlaseks? Vabadus hoiab lahti kõik võimalused, ka suremise võimaluse. Aga suremine on igale elusolendile ju loomuvastane. Isegi neid, kelle mõistus alla annab, lohistab instinkt edasi ja sageli tõepoolest välja näljasurmast, külmasurmast, pikast vangistusest ja piinamisest. Surma nägemine eluga võrdse valikuna on elavale organismile justkui ilmselgelt kahjulik, meie vastupanu viletsates oludes näib seda tõestavat!
Ma usun, et tean vastust ka sellele.
Te kindlasti olete kuulnud nirvaanasse jõudmisest, 'valgustumisest'.
See tuleb siis, kui hammustad läbi absoluutselt kõigest, mida inimene maa peal õppida saab ja ei kogu endale enam isekate tegude tagajärgi ehk karmat. Karma jõuab nulli ja sul pole enam maa peal mitte midagi teha.
Siis sured viimast korda ja - elad igavesti, kuna sinust pole alles enam muud, kui see jumalik teadvus, mis alati kõiges olnud on ja millest kõik tuli ja kuhu kõik lõpuks niikuinii suundub.
Kusjuures see on probleem, kui soovid nirvaanasse jõuda / selles vaibuda.
Alguses - loomulikult on see vajalik, kuid mingil hetkel peab see soov kaduma ja asenduma usaldusega.
Ma ei tea ... võibolla see juhtub siis, kui inimene saab hakata iseennast usaldama? Siis saab hakata usaldama ka oma teekonda?
Jõuad nn nirvaanasse alles siis, kui oled kindel, et kunagi jõuad, sest kõik jõuab, ja sulle pole enam tähtis, millal see täpselt toimub või et see toimuks võimalikult varakult, sest ajal pole tähtsust ja see, mis kunagi juhtub, on samahästi kui käes, sa juba näed seda: see, mis juhtub tulevikus kindlasti, juba on olemas - püüelda ja muretseda pole enam vaja. Peace! 💚
🍀🍀🍀
---
Jaaaaaa ... soovin teile kaunist päeva ja algavat nädalat sellise armsa 'unelauluga' :) :
Ikka CocoRosie :D
- - -
Nägin täna öösel unes dalai laamat ja ütlesin, et kollane värv sobib talle väga hästi.
Tal oli hea meel.
Tahaks veidi laiendada mõne päeva tagust kommentaari, kus ütlesin järgmist:
Ma tahaks kogu "peaksin-peaksid-peaksite-pidin" sõnavara ära kaotada.
Rohkem vastutust "tahan" osas.
"Ma kannatan, aga ma ju pean tegema seda-toda" - on liiga turvaline ja elujõuetu mõtteviis, aga AINULT seda meile õpetatakse.
Seda, mida tahad ja mis sind õnnelikuks teeb, tohib inimene teha alles siis, kui "pean" asjadest jõudu ja aega üle jääb, aga ei jää.
"Õhtumaa allakäik" ei toimu vabadusest ja armastusest jutustavate lillelaste tõttu, vaid nende tõttu, keda kannatused, puudus, allajäämised ja alandused on muutnud vaenulikuks, destruktiivseks ja süüdimatuks. Ja praegu on neid märkimisväärselt rohkem kui vabu, kirglikke ja õnnelikke hingi.
Meid õpetatakse lapsest peale vastutama iiiigasuguste asjade eest ning et me peame soovima teiste heakskiitu, mille pälvimiseks peame vastama teatud standarditele, aga ei õpetata vastutama oma igapäevase rõõmu eest. Me usume, et peame tegema igasuguseid asju, mida me meelsamini ei teeks, ja mis paraku võtavad meilt vabaduse ja rõõmu.
Kõige ilusam kingitus, mida me saame oma partneri jaoks teha, on mitte iial käituda nagu ta peaksmeie heakskiidu ära teenima.
Ma tõesti usun, et meie loomulik seisund on olla vaba ja tulvil rõõmu elamisest ja olemisest ja avardumisest.
Võibolla on asi kevades ja päikeses, aga tunnen kuidas rõõm minus igal hetkel lausa plahvatab.
Ja sellesse seisundisse ei saanud ma distsipliini, koputamiste, mantrate, mudrade, mõtete kontrollimise ja muu sellise 'enesehoiu' teel vaid lihtsalt 'ennast lubades' ja teistele mõistetav olemise soovist loobudes. Me püüame ennast nii mitmel moel aidata, kuid meid aitaks lihtsalt see, kui me ennast esikohale seaksime. Ja kuigi see tundub täiesti vastuoluline - just nii aitaksime me ka teisi kõige paremini. Mõistmine ja kaastunne on võtmeks, ja alustada tuleb iseendast.
Tean, et see pole enamikule lihtsalt kättesaadav, aga usun ikkagi, et see on meie loomulik seisund.
Et me ei pea vastutama mitte millegi muu, kui oma enda rõõmu ja elusolemisetunde/ärksuse eest.
Saan aru, et see näib vastutustundetu, kuid tunnen, et see on just kõige vastutustundlikum eluviis.
Meditatsioon ja jooga on siiski minu sõbrad :), aga ka neid ei tee ma enam distsipliinist ja lootusest end paremini tunda vaid - need lihtsalt tunduvad nii-nii head kehale ja meelele :)
Mõnes mõttes tunnen ennast praegu hästi targana ja teises mõttes täiesti aju-vabana, naerva lapsena.
Ma ei juurdle ega püüdle, lihtsalt olen ja rõõm ka - lihtsalt on.
See on müstiku viis elada.
Ja paistab, et seda ei saa eriti selgitada ... aga natuke vist ikka saab, sest tean nii paljusid müstikuid, kelle jutus kogu sellesama kogemuse ära tunnen. (Aga palju aastaid ei tundnud - lugesin ja leidsin, et nii ikka tegelikult ei saa!)
Ükspäev rääkisime Mehega ümbersünnist ja mina ütlesin - nagu olen juba mituteist aastat öelnud -, et olen kindel, et me kohtume veel mingis rollis ja vahekorras. Mees, kes ka enam-vähem usub ümbersündi, millegipärast on veendunud, et õnn on piiratud ja tema arvab, et selline kokkusaamine nagu meil, on nii haruldane, et ei kordu, ei saa korduda - see on liiga eriline.
(Muide, mul tuli järsku pähe, et kohtusime, kui olin 20 ja nüüd olen 40! Olen temaga pool elu koos olnud, ja rohkem kui kellegi teisega iial.)
Psühholoogid aga ütlevad, et just need inimesed, kes on kogenud ilusat, puhast ja tugevat armastust, kogevad seda tõenäoliselt veel (nemad peavad ikka sama elu silmas :D)! Kõik inimesed pole suutelised intiimsuseks ja usalduseks, mis on armastuse eelduseks.
Veel tuli välja, et ma polegi Mehele rääkinud, et lugesin end ühel hetkel asotsiaaliks ja sealtmaalt läks eneseleidmine ja -armastus niipalju kergemaks!
Rääkisin nüüd, et mõnikord, kui ma pikemalt kõhklen, kas midagi teha või mitte, küsin ma endalt ühe küsimuse: "Kas asotsiaal teeks seda?"
Ja see aitab! Reeglina ma vastan, et ei teeks! Ja kuna ma olen asotsiaal, siis ma ei helista oma superägedatele poolvendadele, et sünnipäevaõnne soovida, ma ei paranda enam Mehe riideid, mida ta kogu aeg samadest kohtadest katki käristab, kuna ei taju osalise halvatuse tõttu oma keha liigutuste suunda ja tugevust nii hästi...
Ja asotsiaalina mulle mälu pole oluline, aeg pole oluline, teadmised pole olulised - ainult hetkesolemine ja teadvelolek on olulised.
Mees ütles, et ta on minu pärast tohutult õnnelik, ja tal oleks hea meel, kui ta ka ise julgeks niimoodi elada, ilma kompromissideta. Veider on see, et tegelikult on just tema see, kes on mulle kogu aeg rääkinud, et me ei pea mitte midagi tegema ainult selle pärast, et teised seda meilt ootavad. On ilmselt tõsi, et me anname teistele nõuandeid, mida me sooviksime ise saada või oleksime soovinud mineviku rasketel hetkedel saada.
Möödunud suvel (või millalgi) rääkisin siin oma erilisest vaimsest kogemusest mina-kaotamisega ja ütlesin nukralt, et me arendame ja kasvatame ennast, lootes oma tavaelus paremini hakkama saada, kuid kui see avardumine tegelikult juhtub, siis see lükkab või viskab meid kõigile inimestele mõistetavast elusüsteemist välja. See tegi mu kurvaks, ma ei oodanud seda.
Aga enam ma pole kurb.
See süsteemis-olek on meie endi jaoks mõttetu ja sandistav kompromiss.
Usun, et hakkame inimkonnana valmis saama selleks, et süsteemid hakkavad kaduma ja ühiskond jääb siiski püsima seetõttu, et indiviidid ise soovivad olla õiglased ja head, silmad ei vila selles suunas, kuidas kedagi või midagi ära kasutades endale paremat platsi hankida. Parem-halvem hinnang kaob, võidelda ja võistelda pole vaja, jääb puhas olemine ja puhas rõõm.
Hakkasin lugema Teal Swani jaanuarikuist blogipostitust emadusest ja naine olemisest (TEAL SWAN "Modern Motherhood").
Pole ingliskeelset autorit, kelle teksti mul oleks lihtsam jälgida. Meie mõtlemise rütm on ilmselt väga sarnane, kuid erinevalt minust räägib Teal hästi loogiliselt ja teeb väga harva mõttehüppeid, -kukerpalle ja lolle nalju :P.
Loen ja loen...,
selle teema suhtes olen silmad, kõrvad ja südame lahti hoidnud, olen naise rolli kohta huviga, palju ja sageli lugenud, nii et absoluutselt mitte midagi uut ega üllatavat ei kuule (kuigi ma pakun, et tegelikult ei saa öelda, et enne Kristust just läänes meeste võim naiste üle tugev oli ja hõlmas õigust võtta elu, vägistada, müüa, rentida jne ... see oli ikka idas ka nii ja seal on nii tänapäevani - oleneb sellest, kui nõrk naine on, kas teda kaitseb seadus, politsei, perekond, sõbrad), aga noh, eks mulgi on vaid dokfilmidest ja artiklitest kogutud mulje. Üldiselt - hoolimata sellest, et kogu Teali jutt on üksikasjadeni tuttav, unustan/kaotan end tema tekste lugedes sageli täielikult... vähemalt minutiteks :), ja seda enam kahjuks lihtsalt ei juhtu. Lapsena oli see väga lihtne - olin ma keset kihavat bussijaama-püstijalakohvikut, raudteejaamas, tänaval, külalistega piduliku laua taga - kaks-kolm sekundit raamatusse vaadata ja see imes mu endasse nagu vaakumiga. Magic! Ma ei tea, millal seda minuga viimati juhtus, et tõstan pea raamatust ja ma ei tea, kas viimasest maailmateadvustamisest on möödas 30 sekundit, 3 minutit, 3 tundi või 8 tundi äkki? (Ma liialdan sageli, aga see pole liialdus - lapsepõlves oli see mul igapäevane asi: sain iga päev mitu korda hirmukrambid kui reaalsusesse tagasi tulin ja mul polnud õrna aimugi, kas ja mis ma seekord maha magasin.) Aga noh, tegelikult on see hea märk: eskapistid ei suuda kas hetkereaalsust või oma elu ülenisti üldjuhul välja kannatada ja psüühika aitab neil siis reaalsusest välja lülituda. Mida rohkem sind su oma elu vaimustab, seda kergem on hetkes püsida :)!
(Hei, yay, kukerpall! :) )
Aa ja noh, seda et, ma siis kopeerin siia paar pirakat lõiku temalt.
Jah, naine olla pole kerge...
Ainult 'eikeegi=minaise' on kerge ja hea olla.
Aga seekord siis naistest:
"/.../what Freud managed
to ingrain within society was the
idea that there was absolutely such
a thing as a good
mother and a bad mother and that being a bad mother
in
any small way will destroy the overall health of her child
long
term. This added a thick layer of anxiety and guilt
over the
obligation that was already a cloud covering
motherhood."
***
Pärast maailmasõdu:
"When men returned
from war (if they returned that is), it
was expected that women would
let go of the jobs and
revert to their ‘natural place’ by simply
going back to their
place in the home. Many did not want to. On top
of
financial motives, the purpose, meaning and esteem they
had
experienced in their professions during that time felt
better than
the roles they were fulfilling in the home. They
were not ignorant
to the fact that even though in previous
centuries, motherhood was
the role that was promised to
bring them esteem and happiness, it was
a hollow promise.
Society did not hold the position of homemaker and
mother
to be one of much esteem at all. It was obvious to them that
it was the role that was considered to be by far the inferior
role
within society.
The issue that arose
for women when they started to take
over the roles that men had
vacated is that there was
nothing done to relieve them of their
duties as mothers and
homemakers. They were simply expected to do
all of it. At
that time, housework was an all-day task. It was a
time
where all cooking had to be done from scratch and dishes
had to
be washed by hand. It was before clothes dryers
were invented. This
included directly caring for the
children. It was more than a full
time job. It was a job with
no off hours. When women took over jobs
that men
vacated, life looked like a living hell."
Jah, kuna
see, mida naine kodus tegi polnud töö vaid instinkt, onju, siis ta
pidi ainult õnnelik olema, kui tal oli võimalus teha nii palgatööd,
kui ka täita oma naiselikku instinkti olla hea koduhaldjas, emme ja
seksikiisu, see oli preemiaks, see oli ju see, mida naine loomuldasa
tahtis, eks!?! Ja mida jumal naiselt ootas!
***
"It is easy to look
back through history and to say that so
much has changed. Maybe it
has, but it doesn’t FEEL like
it has."
***
"And yet, we have
adopted the idea that there is something
degrading and without esteem
and even embarrassing and
anti feminist about being a stay at home
mother whose life
is dedicated to only homemaking and children with
no
career. And so, women are between a rock and a hard
place. And
still, just like during wartime, we are expected
to do it all. We
are expected to be 100% dedicated to our
children as mothers and
compete with men and each other
for full time careers and maintain a
healthy marriage.
There is no way that any person can do this. And
so, as
mothers, the atmosphere that we have had to become
accustomed
to living in is guilt… Guilt, guilt and more
guilt.
We live in a world
today that is so complicated and so
expensive that nowaday most
households simply cannot
afford a woman to stay home to be a
caretaker even if she
really wanted to. And so even though there are
men out
there who participate equally in the tasks of childcare and
home, the growing trend I see arising from many women
(and the
genuine danger between the genders) in the
Western World is that
Women are really resenting men and
society at large. Women resent
men and society for the
unfairness of being expected to fulfill their
‘natural’ roles
as wives and mothers and still work to bring in
income as
well. And in this atmosphere of resentment, there is a
growing thought I see arising within the minds of
women… “Why the
hell are men even here? If we are
doing everything on our own
anyway, there is no purpose
for him, especially if he is adding
pressure instead of
taking it away."
Mmmjaaa. Tunnistan üles, et mina olen ka niimoodi mõelnud. Naised on vastupidavamad, tugevamad, mõistlikumad, stabiilsemad, avatumad ja kannatlikumad kui mehed. Kogu see möödunud sajandite surve on meie soo sitkeks, teraseks ja paindlikuks kasvatanud - sünni ja surma nägemine ja kogemine tegi meid vähem pealiskaudseks. Mees ainult määrib, haiseb, käitub lugupidamatult ja veab alt, onju!? :D Sealjuures teeskleb endaga rahul olemist ka veel ... ülbitseb ja mossitab, käitub nagu titt ... :D
Kuid see olukord on ka neile võõras ja vale.
Kui inimesed kuidagi hakkaksid oskama avatuna elada ilma, et neil oleks vaja karta, et nad kohe töötuks ja sõpradest ilma jäävad, kui nad on alati sellised ja sellises tujus nagu nad hetkel on, kui nii mehed kui naised saaksid suhtlema asuda ilma soovita muljet avaldada vaid lihtsalt sooviga (alati veiklevat, muutuvat) ennast väljendada, oleksid suhted nii palju soojemad ja ilusamad, kuigi musklinäitamist ja punnitamist oleks mõlemalt poolt palju vähem - polegi vaja, tuleb välja!...
Ole sina ise - ja sa oled põnevam, armsam ja ilusam kui kõige vingem sina, keda sa teeselda suudad!
See on täiesti kohutav, et meid ei kasvatata aru saama, et meiega pole midagi valesti, me tohime tunda kõiki oma tundeid, meie arvamustele (ka õelatele ja lühinägelikele) on oma aeg ja koht ja keegi peaks õpetama meid armastama end oma nõrkushetkedel, et kõigel, mida me mõtleme, teeme ja tunneme on väga loogiline ajalugu, me oleme alati täpselt õiges kohas oma eluga ja täpselt sellised nagu me peamegi olema hetkel, kõike arvestades. Kõike arvestades - on kõik täiuslik. Me lihtsalt arvame, et kõigega arvestamine tähendab kõige ette teadmist. See pole tegelikult vajalik, aga seda ei saa seletada.
Suutmatus ja soovimatus ennast vastu võtta ja armastada on minu meelest kõige jama ja raske taga.
Ja ühiskond hoiab meid liiga suure hirmu ja surve all, me ei julge kõike rõhuvat käest visata ja 'vaba tõusu' alustada - või hukkuda. Kui kõik just liiga absurdseks ei muutu: siis ei jää midagi muud üle kui usaldada ja tundmatusse hüpata, ja kaotada pole ka enam midagi. Visata kõik maha ja olla puhas ja paljas minaise=eikeegi ja nagu mõne aja pärast 'illumineerub' - KÕIK!
Kahjuks sa ei saa seda kogemust, kui hoiad mainest või rollist kinni.
Sa ei saa lennata, kuni elad "pean-pead-peame-pidin-peaksin"-maailmas.
Siiski... ma pole nii optimistlik kui Instagrami esoteerikud kes leiavad, et kohutavalt vilets tervis või jälestus enda ja elu vastu on hea märk ning enne tulebki põhjas ära käia, et oleks stiimulit kõrgustesse tõusta.
Küllaltki suur osa inimestest, kes varakult lootuse kaotasid, ei tule sealt põhjast mitte kusagile. Nii et... see pole ilmtingimata hea märk, kui tunned end raevuka ja destruktiivsena. Võib olla, aga ei pruugi ka. Iial ei tea. Lase sel lihtsalt olla ja võta see vastu, tee sellele ruumi, armasta oma valu ja raevu, kaitse ja hoia ennast.
Või midaiganes :p, vali ise :).
💚
***
"I wish women could
have the freedom to choose whether
to be at home with their children
or to have a career and
that there were equal esteem assigned to both
positions."
Õu jee, mina kaa!
Vaat sellest ma olen küll varasematel aastatel siin blogis rääkinud, et olen ainult selles mõttes feminist, et mõtlen, et naise nähtamatu töö kodus ja kaaslaste emotsionaalse heaoluga on võrdne mehe sissetulekut toova tööga.
Kui naine soovib
eelkõige jagada armastust ema, perenaise, armastaja ja inimesena,
siis olgu ta selles nii osav kui tahes – teiste inimeste meelest ei tee ta
mitte midagi. Seda peetakse alati mingiks vaheetapiks, ei arvestata,
et see võib olla asi, mis sul imeliselt välja tuleb ja mida sa
tahadki teha - olla valmis perekonnas (ja läheduses) 'komistajaid ja kukkujaid' oma rüppe püüdma. Ja otsusega paitajaks ja 'paimendajaks' jääda kaasneb tõepoolest nii naiste,
meeste kui ka riigi- ja müügiesindajatepoolne pahakspanu. See
närtsitab naise loomisrõõmu. Ausalt, nii paljud mehed olid enne emapalka
jube uhked, et lasevad naisel „mehe kulul” kodus istuda lapse või
lastega. Reeglina hindab ka mees oma naist rohkem, kui too kodust
väljas tööl käib. Kui naine teenib raha kunsti, käsitöö,
õmblemise või muu sellisega, mida ta kodust teeb, hakkab mees naist
endaga võrdseks pidama heal juhul siis, kui naine saab temast
vähemalt 1,5 korda suuremat kuuteenistust.
Ja miks me (meestena, :) ) oleme oma
’väljavalitute’ suhtes nii vastikud?
Sest me oleme
hirmul, kas ise suudame oma kohustusi täita, mainet hoida, palka
kätte saada, juriidilistest lepingutekstidest aru saada. Ennast
piitsutades usume, et täidame oma kohust, tegelikult aga
väärkohtleme ennast ja polegi midagi parata, ühiskonna nõudmised
on sellised ja mitte väiksemad. Halastamatusest ja eneseeitamisest saab norm, mida me ootame ka teistelt.
***
"The bottom line
trend in the Western World is that women
who are mothers live with a
kind of unconscious anxiety.
They want to be good mothers. They
also feel obligated to
be good mothers regardless of their true
feelings. Their true
feelings are buried because they are so ashamed
of them,
they cannot admit those feelings to themselves much less
to
anyone else. They do their best to imitate the societal
ideal of a
‘good mother’ but that ideal often runs counter to
their own
happiness and so they ruin their own lives and
often the lives of
their children because of it. All kinds of
shadows lay claim to
their relationships because of it. It has
created a kind of societal
neurosis."
***
"I am dreaming of a
return to tribal society, /.../."
Ah, näed! Selle
reani jõudmine tõi mulle naeru suule, sest just selle lause juurde
jõudmise hetkeks veeretas mu ajuke lugemise saatel paari kuu tagust
mõttelummutist: vanasti olid lapsed ema ja/või isaga töö juures
kaasas ja kui nad suureks said, neil juba oli elukutse. Neil juba oli
elukutse, ja kui neil oli muu kirg, oli neil võimalus oma erihuviga
tegeleda, seda oma juba omandatud oskusi müües finantseerida.
Kõvasti on kritiseeritud seda, et vanemate eluviis pani paika laste
oma. Nii et parem on suureks saada üldharidusega ja siis ilma
igasuguste oskuste ja kogemusteta lihtsalt oletada, milline elukutse
sobiks? Ikkagi olid vanasti noored paremas seisus, sest kui selgus,
et nad VIHKAVAD seda(laadi) tööd, mida nende vanem teeb, siis said
nad seda teada enne, kui on aastaid vale haridust või elukutset
omandanud ja alles 30 aastaselt taipavad, et ei suuda seda tööd
seedida. Ka tänapäeval on parimas seisus noored, kelle vanemad on
kirglikud oma töö fännid – olgu nad siis arstid, prokurörid
või kaevumeistrid-korstnapühkijad - ning kire ja põnevusega oma
lastega töökogemusi ja juhtumeid jagavad! Kas siis selles mõttes,
et lapsed astuvad tööellu erialaste nippidega varustatult, või on
neil teada, mislaadi tööd nad elu sees tegema pole nõus.
A noh.., ärge olege nõus, kui ei taha :D
Eeeeniveii. Et mind tutistama ei tuldaks, kirjutan veel suurelt, et kõik ingliskeelsed lõigud on pärit TEAL SWAN'i blogist, konkreetse teksti aadress ja pealkiri on kusagil seal alguses ↑.
Muskadii! 😘
---
Lisatud 3 min hiljem.
Naljakas, lõpetasin selle teksti kirjutamise ja tormasin kohe üht konkreetset laulu kuulama, mis mul kirjutamise ajal peas vilises - ilma et ma oleksin seda teadvustanud!!!
Nii kui *publish* vajutasin, sain kohe aru, et selline tugev tinn-tinn-tinn on olnud mõnda aega :)
Nii et lisan selle laulu teitele siia, sest minu jaoks, ilmselgelt, käivad need kuidagi kokku.
Bänd endiselt minu uusim lemmik CocoRosie - pole uut lemmikut vahepeal leidnud :)
"The
Tower Of Pisa"
There
was an old woman who sat in the tree
On
the side of the road
The
other side of the hill
There
was a river rushing by with no time to say hello
Täna tahaksin inglise keele lugejatele tutvustada Instagramikontot, mille looja kirjutab fotode kõrvale rabavaid lugusid pildistatud inimeste või paarikeste elust - umbes nagu leht humansofnewyork (Insta, FB), kuid keskendub Aasiale, kus vaesus ja väärkohtlemine on tohutult tugevalt väljendunud. See teeb lähisuhted kuidagi olulisemaks ning nii sealne põrgu kui ka paradiis on õhtumaa inimese 'maitse' jaoks väljendunud 'kurdistavates värvides'. Süda jätab löögi vahele kurbi lugusid lugedes ja armastuselugusid kuulates tahaks käed kokku panna ja taevast tänada...
Väga emotsionaalne lugemine!
Kuna sel lehel räägitud intiimsed-isiklikud lood on nii paljusid sügavalt liigutanud, tahavad lugejad sageli kuulda, mis pildil kujutatud inimestest edasi sai ja kuidas neid aidata.
Seega on autor võtnud enda missiooniks pakutud abi vastu võtta ja nende inimesteni toimetada!
Ka püüab ta fotost huvitatud pildistatutele endile ka foto tuua ja kuulda, mis ja kuidas nende elus muutunud on ning neidki lugusid räägib ta oma lehel, sest inimesed tõesti tahavad teada!
Väga armas, minu meelest!
Ega seda vist teha ei tohiks, aga ma kopeerin siia nii mõned lood ja pildid päris viimastest päevadest ... Küll see inimesena elamine ikka on kummaline kingitus ...
1. lugu
"I always call my wife crazy because of her mood fluctuations. Usually when we go for a rickshaw ride, she always holds my hands or she rests her head on my shoulder. She never leaves my hands for a minute. But yesterday suddenly she was rigid for 30 minutes like mountain! This is not the first time for me. For the last 7 years I have been tolerant of her mood fluctuations. But every time after 15 to 30 minutes of being stiff, she becomes normal again and holds my hand with love and will tell me “I love you Moina Pakhi." I understand her very well. When she gets upset or feels down, I just keep calm and don’t make her angry. She loves me like a child. She always keeps telling me “you are my best friend”, “you are my parents”, and “you are my life”. We are like twins. We like everything the same. We talk the same way, we like the same color; we like to eat the same kinds of food. We both like to swim in the river. Every month I have to take her to the river to swim with her. She likes street food, so almost once a week, we have to walk on the street and eat street food. She likes villages, so almost every month we go to visit a village for the whole day. She always makes fun of me telling me “you are not my husband, you are my girlfriend” When we are together we behave like children, we feel more joyful together. Also we fight a lot. But we cannot survive more than few hours without talking to each other.I have to say I’m sorry to her every time to stop the fighting. Even if she makes mistakes I have to say I’m sorry. She behaves like she did nothing. But this never bothers me. When I get angry I always tell myself, she is my life. How can I not support my life when she is in a bad mood? I feel when we fight, she needs me most. I know she keeps waiting for me; that moment when I will say I’m sorry to her and talk to her again. I know she would die if I don’t start talking to her." _ Haq Mia and Bilkis Begum
2. lugu
"I never wanted to be a mother in my life. My grandma was a sex worker; my mother is a sex worker, so this is not an exception for me. This is the oldest profession of our family; this is a chain that is ongoing. I have wanted to break this chain all of my life by not becoming a mother. But you know what? It’s very hard to stop the cycle of nature! I saw all of my mother’s pain being a sex worker. I saw how she felt standing in the same alley with me searching for customers. I know how it feels sharing the same customer who would sleep with your daughter the next day. I saw her attempting suicide in our room; fortunately, she survived. I never wanted to be a mother but when I realized that I was pregnant, my mind changed tremendously; I didn’t want to kill my child. Everyone told me to get an abortion but I could not do it. Our madam pressured me for an abortion but I was protecting my baby with all the energy I had. Madam called the Babu, who used to come to me the most and who had once promised me that he would marry me! She told him that this might be his child and that I could blackmail him anytime! Babu beat me ruthlessly and tried to force me (to abort from his beating OR to have an abortion) but I convinced him to stop by embracing his feet and begging him for the life of my child. I signed a contract and assured him that I will never want anyone’s name for my child. Becoming a mother is not an easy task in these brothels. Lots of women have died because of improper treatment. I had to battle a lot every day with pregnancy sickness and at the same time, I had to attend to my target customers. Some people are very ruthless and ill minded; they like pregnant women for their own indulgence and entertainment. I prayed to God for a baby boy during the whole period of my pregnancy but it’s a girl again in our family. God didn’t listen to me. Everyone is telling me this will happen again. But I am determined to get her out from this Hell. After all of this, I am not deterred from my goal; I will break this woeful chain. If a mother wants a good life for her child, nothing can stop her."_ shopna
3. lugu
"Every time I see my gorgeous wife I fall in love with her again. Every single day for the last 14 years I have fallen for her. Every day I told myself how beautiful she is. I like every single thing about her. How she talks, how she looks, how she smiles, her hair, her nose, her smell, her hands, everything! I like her feet most; but she never lets me see her feet nor let me touch them. She thinks her feet are not as beautiful as much as I would like them to be. I can’t explain how much I like her a little more every day. I keep looking at her all day. But she never trusts my opinions of her. She always works under sun light with me and she keeps telling me that she is not beautiful anymore. She says she is getting dark; she is getting ugly. This makes me very angry sometimes. I wish I could make her understand how very beautiful she is and how fortunate I am to get her as my wife, as my best friend, as my soulmate. My parents were like my friends, but after I lost them my wife become my everything. I never hide anything from my wife and I always accept her opinion for anything and everything I do. My wife means everything to me. She has been with me for the last 14 years. For the last 14 years I never needed any other friends. Once she went to her parents’ house for two days without me. Those two days I cried a lot and I was so lonely. I could not do any work and I even did not have anybody to talk to. When she came back, after seeing her I started crying immediately. Whenever I cry she told me, “You are a stupid man. I am not going anywhere anymore without my stupid husband”. I am a very strong man. I had never cried in front of anybody. But when I have any little problems or sickness, I hold my wife and start crying and she always mocks me for that. In front of her, I become like a child. We didn’t have any children during these 14 years. We never complain to God for that. And we are happy. We are so grateful to God that he gave us each other."_Abdul sobhan and Raseda begum
Nii palju tänulikkust, eks!? See liigutab ja muudab lugejatki ... See oli siis GMB AKASH
Ehekhm, on jälle tulnud aeg oma sõnu sööma hakata.
Olen varasematel aastatel ägedalt seda meelt olnud, et vastupidiselt tuntud ütelusele "Mis ei tapa, teeb tugevaks!" ei tee kannatused meid tegelikult tugevamaks - need närtsitavad ja kurnavad meid ning sageli viivad enesehinnangu tubli jonksu võrra allapoole, mis vähendab meie jaoks näha olevaid häid võimalusi ning sealtmaalt läheb kõik allamäge.
Olen leidnud, et nii öelda on eelkõige julm, aga selle kõrval ka lihtsalt rumal ja lühinägelik.
Nüüd pean tunnistama, et olen meelt muutnud.
Kõrge eneseteadvusega inimesi teevad kannatused tõepoolest tugevamaks.
Point on selles, et enne 'kannatama hakkamist' pead juba üpristükkis tugev olema!!! :D
Kõrge eneseteadvus pole sugugi vaid kingitus, mille vaimsed otsingud kaasa toovad. Mõned kohe sünnivadki tugeva ja terve psüühikaga, nende eneseväärikust ei tambita lapsepõlve käigus mutta ja ongi tulemuseks inimene, kes ilma erilise vaevata võtab omaks selle, kes ta on. Ja ma igaks juhuks mainin, et see ei tähenda, et ta on valmis, areng jääb seisma - kõik muutub, ka inimene.
Muide, Mees oli ja on selline. Mitte, et ta endast ülemäära suures vaimustuses oleks (olnud), aga ta suhtub oma puudustesse küpselt, ei varja neid ja ei asu kaitsepositsioonile, kui teised neid märkavad. Selle pärast ma ei kahtlustanudki, et ta minust tõsisemalt huvitatud on: kõik mehed, keda mina olin tundnud (ja kes rohkem või vähem tõsiselt mulle külge lõid), püüdsid ära arvata, millisest mehest mina või naised üldiselt huvitatud on ja siis käitusid ikka ... noh ... nagu 'tegijad' nende meelest olema pidid, samamoodi ka oma eesmärkidest ja eelistustest rääkides. Mees aga lasi rõõmsasti välja paista, kus meie eluvaated ja eelistused erinesid ja ... no ta ei tõmbunud kunagi kaitsesse, ei ajanud end puhevile, pigem oli selline ... "irvik kiisu" :), abivalmis, soe ja hooliv oli ta küll, aga lipitseda ei püüdnud :D. Ma järeldasin ilmselt alateadlikult, et kuna ta ei vigurda vaid on reipalt sirgjooneline, siis tal pole vaja mulle meeldida - ma isegi ei küsinud kunagi endalt, et kuidas me niimoodi kampa oleme löönud, et koolis ja kohvikus ja ühikas ja ... Meil oli alati väga lõbus, nii et koosolemine oli endastmõistetav. Olin üsna üllatunud, kui see suhe pikemat sorti suudlemisega teisele tasandile liikus. Siis tuli nädalavahetus ja ta oli ära, ning selle nädalavahetuse jooksul sain aru, et vähe sellest, et tema - ka mina olen hullumoodi armunud, mitte lihtsalt meelitatud, nagu ma alguses arvasin. See tegi mu äärmiselt tusaseks, kuna armunu vajab teist inimest ja vajamine nõrgestab ja ... oeh! Toona oleksin eelistanud seda, et mind 'püütakse' ja mina alles vaatan ja otsustan ajapikku... Ja üldsegi, vaid kaks-kolm nädalat olin oma eelmise peika maha jätnud, aga need asjad kipuvad ju ka venima, see pole nii, et teine ütleb: "Ahsoo! Oh üllatust! Aga ega siis midagi!... Tsau-blau ja ole tubli!"
Aga-aga, muide-muide, mu kõrvalepõiked venivad pikemaks kui jutt ise! :D
Igatahes usun nüüd hoopis, et inimesel, kes ei arva, et temal on midagi väga viga, et need kannatused tema kraesse tulid ja ära ei lähe, on raskete olukordadega oluliselt lihtsam hakkama saada kui neil, keda teadlik või alateadlik süütunne halvab ja masendab ning enesehinnangule põntsu paneb.
Ja vaat selliseid haruldasi, tugevaid ja mõistlikke inimesi, kes ei hakka mõtlema, mida nad valesti tegid ja mida teised arvavad, nende niinimetatud kannatuste kogemus tõepoolest tugevdab, sest see avardab nende teadlikkust veelgi ning teadlikkuse avardumine teeb alati enda (ning selle tagajärjena alati ka teiste inimeste suhtes) leplikumaks ja lubavamaks, hing muutub suuremaks ja ilusamaks. Ei teki (alla surutud) veendumust, et minuga on midagi viltu, olen rumal, saamatu, ebavajalik, kuna see kõik lihtsalt pole tähtis. Mina olen mina - sellest piisab. Ma ei pea olema targem, osavam ja vajalikum, sest ma ei pea olema mitte midagi muud kui see, mis ma juba olen. Ja selline tunne transformeerib kannatusi - selle pärast ma ütlen "niinimetatud kannatused". Kui su eneseteadlikkus on kõrge ja sa ei hakka ennast oma mõtetega väärkohtlema, siis asjad lihtsalt liiguvad, juhtuvad, muutuvad, ja kui sellel sinu olemusega midagi pistmist pole, siis need pole enam kannatused. See ei pruugi täielikult välistada ebamugavaid emotsioone - näiteks tülpimust -, kuid täielikult jääb ära enesehinnangu langus ja millegipärast pole "kannatused" siis enam hirmutavad.
Olen siin teise blogi jaoks vahtinud vikerkaarekarva turmaliini (rainbow tourmaline) pilte, aga need on nõnna ilusad, et valida ei oska. Lõpuks otsustasin alla anda ja terve hunniku pilte hoopis sellesse blogisse pista. Osa neist fotodest on niikuinii autorikaitse all, aga eks ma siis võtan maha, kui keegi mu peale kisendama pistab.
Küll oktoobris sündinutel (mõnikord öeldakse ka, et Kaalude tähtkujus sündinutel) ikka veab, neil on kõige ilusamad kivid: opaal ja turmaliin.
Vaatasin toredat sci-fi filmi "Her" (2013), kus mees hakkas kurameerima lähisuhteks loodud operatsioonisüsteemiga, kes sai justnimelt suhtlemist jälgivad, õppivad ja imiteerivad algoritmid, et saaks ikka kenasti üheskoos kurvastada ja rõõmustada, üllatusi teha jne :)
Programm Samantha (kelle häält luges Scarlett Johansson) õppis väledasti naljatama ja naerma - isegi ohkama! :D - ning kuna ta oli pidevalt online, oli ta äärmiselt põnev vestluskaaslane, kes alati vajalikud faktid välja jõudis uurida enne kui lausega sinnamaale jõudis, et need tuli välja öelda. Mees oli täiesti võlutud, lummatud, intrigeeritud, muudkui aga lobises ja naeris... :)
Mehel aga oli lahutus lõpule viimata ning kui ta oma eksiga kokku sai, muutus ta paratamatult veidi nostalgiliseks ja hakkas omaette norutama.
Samantha oli juba varemgi näidanud, et on inimesest tragim armukadedustunde ja hüljatustunde läbitöötaja ja ratsionaliseerija ning jäädes küll pehmeks enda vastu ja läbinisti mõistvaks mehe vastu, kes temas ebakindlustunde tekitas, sai ta nendest tunnetest tänu oma mõistusele/TARKvarale üle ning rääkis oma eelnevast haavatavusest hiljem soojalt-nöökivalt ...
Kui mees natuke rohkem omaette-aega vajas, tundis Samantha ärevust, muret suhte pärast ja vajadust suhet 'päästa' nagu tunneks inimenegi. Siis aga andis järele ja jättis mehele rahu, mida too vajas. Samantha sai sellega hakkama, sest ta tunnistas oma tundeid, tegeles nendega, töötas need läbi ja sai neist üle.
Paraku, mis te arvate, kuhu inimene/programm niimoodi jõuab, kui ta muutub täielikult mõistvaks, arukaks ja läbinägevaks?
Jah, õige - ta ei suuda enam vajada, vajav olla.
Kui mees oli ära norutanud ja tahtis taas 'suhtesse' süveneda, oli Samantha vähem tema jaoks kohal. Küll endiselt sõbralik ja kaastundlik, aga ilma kiindumuseta. Ja me näeme, et just selle kogemine, et meid vajatakse, toob suhtesse turvatunnet.
Tarvitseb vaid märgata, et inimene, keda vajad, sind ei vaja, kui algab põrgutraagika, siuke äda ja valu, et mittemiski (muu) ei loe ega lohuta ...
Väga huvitav, et ma selle filmini just eile jõudsin ...
Olen viimastel päevadel nii palju mõelnud sellest, kuidas vajadused teevad meid nii nõrgaks - me lepime nii palju alandava, kurvastava ja ebameeldivaga, kui vajame inimest, kelle kaudu need tulevad - ja ometi me ei tahagi vajadustest vabana elada, sest see tundub nii kaootiline ja pidetu. Kui meil pole vaja teiste inimeste armastust või heakskiitu, siis me läheme iga sandisti käituva inimese juurest ära, ei tülitse nendega mitte kunagi ja kuni me veel ära pole läinud, tekitame neis pidevat ebakindlust ja alaväärsustunnet :D Inimesed tunnevad end ülekohtuselt plärtsudes turvalisemana kui nad teavad, et teine kord käitub jälle teine osapool halvasti ja vajab hiljem omakorda andestust. Kui sa ise halvasti ei käitu (sest sul pole vaja olla olukordades, mis sind haavavad ja nõrgestavad, nii et sa oled alati endaga kooskõlas) ja ei vaja seda, kes halvasti käitub, siis sa ju lähed ära! Teistel on turvalisem, kui sul on puudusi! Neil on parem, kui sa pole nii hea :) ... Jälle mõneti paradoksaalne. Küll see eluke ikka on siiru-viiruline, kullakarvaline ... :)
Aeg-ajalt tekib mul endal ka küsimus, kas ma ei peaks ennast süüdi tundma, et pensionist elan ja tööl ei käi? :D No ja vaat - ei tunne nagu! Üpris seletamatu arvestades, et olen elu jooksul igasuguste pisiasjade pärast end süüdi tundnud ...
Üks põhjus, miks ma end süüdi ei tunne on lihtsalt see arusaam, et kui kõik oleks tugevad ja tublid, asuks inimene oma võrdleva loomuse tõttu nii hullusti tormama, et murraks kaela. Peab olema selline punt, kes tormamist aeglustab ja "keskmist tublidust" kõvasti allapoole tõmbab. Muidu hakkavad inimesed end naabriga võrreldes halvasti tundma ja kuna ei ole jaksu lennu pealt mitmes suunas asju korda seada, võetakse kasutusele ergutid/narkootikumid, ja siis magamajäämiseks on vaja uinutit ja ärevuse puhuks rahustit ja ... - see on ikka hull lugu! Kui ilma ravimite/narkootikumideta ei suuda, siis äkki pole ikka vaja püüda nii palju? Vähetublid viripotid on nagu ahelad ühiskonna jagade küljes, mis ei lase jooksul nii kiireks minna, et ülepeakaela kuristikku kukutakse :D
Ma ei jõua seda ka ära oodata, mil koolisüsteem muutub veel rohkem virtuaalseks ja kvaliteetseid dokumentaalfilme (geograafia) ja animatsioone (matemaatika, keemia, füüsika) näidataks tuupimise asemel. Kes koolis geograafiat õpib ei saagi teada, kui imekaunis on maailm, milles me elame ja kuidas igas toiduahela sopis elu armastatakse, kui täiuslikult looduses kõik kõigega arvestab ja seotud on, nagu mingi 12-dimensiooniline pusle. Õpikust ei näe, kuidas me loodust hoolimatult koheldes otseselt enda keskkonda/elukvaliteeti rikume=ennast kahjustame. Me ei näe õpikus vingeid tüüpe, kes on midagi geniaalset välja mõelnud taaskasutuse vallas või reostuse vähendamise heaks, või siis ullukesi, kes elavad "off the grid" aga pole lindude poolt täis kakatud Radagasti moodi ehmatised, vaid kõrghariduse ja meeldiva olekuga.
Seda, mida tavalisel IQ 100'ga täiskasvanul meeles pole, ei peaks lapsed üldse tuupimagi. Sest ilmselgelt saab ka ilma, kõike saab netist üle kontrollida, milleks nutta ja stressata?
Väidetavalt ütles praegune dalai-laama midagi sellist, et meil pole vaja edukaid inimesi juurde, vaid hoopis õnnelikke ja rahulikke ... mäh, nii see nüüd küll polnud, lähen guuglisse otsimaie ... :D
Noh, umbes siiski - lepitajaid ja tervendajaid on juurde vaja, mitte tragisid tuustijaid!
No mina usun seda ja näen seda ise ka ja see mõte rahustab mind küll ka! :)
Siis ma mõtlen veel selle peale, et kui vaiksemad inimesed istuksid rahuliku südamega oma kohvitassi ja raamatu taga, võiks kogu politsei-, vangla- truvateenistusesüsteem igavesele puhkusele kolida. On nii palju tagakiusatuid ja kurjaks kätte ära noomituid, kes teevad rahalist kahju riigile üüratult rohkem kui minusugused pisikesed pensionärid.
Aga tean, et see pole ka see, mis mu südant rahustab ...
Ja täna järsku sain aru!!!
Ühiskond väärtustab 'keskmist inimest', kelle vajadused, mida inimene üksi rahuldada ei suuda, viivad ta selleni, et ta teeb ühiskonnaga kokkuleppe: mina teenin sinu huve ja sina kaitsed minu huve. Paraku ühiskonnakorraldus ei teeni üksikisiku huve, see on valelubadus.
Nagu ka intiimsuhtes, ei suuda me objektiivselt näha, kui meile on kahjulik miski, mida me usume end vajavat. Et inimene ühiskonna teenistusse astuks, tuleb ta lõksu püüda kunstlikult tekitatud vajadustega, mis talle sisse kasvatatakse. Et tuleb saada töökaks ja targaks ja luua pere, ehitada kodu, osta auto ja kõike seda väsimatult alal hoida. Mitte üheski meie kasvuetapis ei õpetata meid, et õnn, enda ja teiste inimeste mõistmine ja hingerahu on sama olulised kui tublidus.
Ühiskonna poolt suunatud eesmärkide 'vajamine' sunnib inimese endale oma emotsioonide ja soovide kohta valetama - lõhestatus peab jääma lühiajaliseks (teismeea eksistentsialistlik äng, lootusetuse-, mõttetuse- ja eraldatusetunne), lõpuks peab mõistlik inimene "saama täiskasvanuks" ehk õppima vastikuid, tüütuid, aga näiliselt kasulikke ja vajalikke asju tegema, et elu sujuks võimalikult kenasti, lapsed kasvaksid endaga ise hakkama saavateks tublideks inimesteks ja kõik jätkuks põlvkondade kaupa samas plaanis. Inimest ei suunata mitte üheski eluetapis endalt küsima, kas selline elu on tema jaoks meeldiv, ihaldusväärne ja normaalne, kas ta on elujõuline sellist elu elades?
On paratamatu ja väga oluline, et osa inimestest sünnib/sünniks vaba hingega, mis teeb neile mõttetute lattide alt üheskoos läbipugemise pikapeale väga vastumeelseks, nii et ebamugavustunne nad üles äratab ja nad enda vabadust tagasi võtma hakkavad, ning seda siis mõnel juhul ka kuulutama kas siis anarhistide, punkarite, luuletajate, rokkarite, gurude või revolutsionääride rollis ning tänapäeval on isegi minusugustel urglikel asotsiaalidel võimalik interneti kaudu enda piuks häältemerre lisada :)
Ühiskonna nõrgad ja ebainimlikud korralduskohad ise loovad vastuhakkajad!
Rääkides absoluutsest vabadusest (mida inimene kogeb alles siis, kui vabadus/mittekonformeerumine/ühiskondlikus etenduses kaasa mitte mängimine/totaalne hetkes- ja autentneolek on talle "elust" tähtsam) olen ka mina sellegi poolest ühiskondliku korra looming.
Inimesed ei tohi unustada seda võimalust, mis tundus tõde ehk vaid teismeea kriisiperioodis, et me oleme väärtuslikud - isegi täiuslikud - lihtsalt iseendana ja me ei pea kogu oma elujõudu nõmedate, meie jaoks isiklikku tähtsust mitte omavate asjade teenistusse ära andma.
Peab jääma inimesi, kes usuvad võimalusse elada kirgliku, õnneliku ja vabana, keda ei anna niisama lihtsalt häbistada sellega, et nad pole nagu teised. Ka divergendid on ilma kahtluseta inimkonnale kasulikud ja vajalikud. Kas te teate, et on olemas inimesi, kes hommikul tõusevad väsinu, vaenuliku, lootusetu ja virilana ning usuvad, et kõik elavad nii ja sellega on kõik korras?
Õnnelik ja armastav on kõige lihtsam olla siis, kui sa tõesti usud, et sa ei pea midagi tegema ega olema, sest selles, mis sa juba oled mis iganes hetkel, piisab täielikult. Üpris paradoksaalne, et täiuslik saab olla vaid vabana, iga hetk elus=muutuv olles.
Ühiskond müüb meile valet.
Õnn ei peitu vaid ühiskonna pakutud raamide sees - pigem reeglina sealt väljapool.
Minusugused ärakargajad on omamoodi väärtuslikud ja vajalikud :)
Tunnen end tõesti kuidagi ... vaba ja süütuna :)
Ükskord, kui ma MUJI kirjatarvetepoe väljapanekut (pildil) nähes järjekordselt iharalt lõõtsutama hakkasin, tekkis mul mõte, et kui kontoritarbed mu niimoodi õnnest uimaseks võtavad, siis oleks aeg ehk endale kodukaunistuselemendina selline kirjatarvete väljapanekunurgake tekitada. Vaataksid seda vist armunumalt ja pikemalt, kui budapilt üle toa ja buda altaril ...
Kuna ma olen just pliiatsivärki kogunud nagu ull, siis alustasin sellest, et teipisin vetsupaberirullid kokku ja heegeldasin sellise koti sinna ümber:
Mulle väga meeldib, ja isegi Väiku, kes mu nikerdamisi tavaliselt lootusetuks nimetab, ütles, et tuli hästi välja :)
Rõemu kui pailu! :)
Nüüd ma pean mõtlema, kuidas kavandada märkmike 'väljapanekut', ja kas ma panen sinna need, mis on täiega kasutusel või need, kust ma igasuguseid huvitavaid lehti võtan ... sest need, millesse ma ei kirjuta nagu oleks ilusamad, aga igapäevased jällegi vajalikumad. Samas on need vist isegi kättesaadavamad seal, kus nad praegu on: sülle võetava madala arvutilaua kõrval suures neljakandilises korvis ...
Eks see tuju läheb ilmselt üle ka, sest jubelugu, kuidas need tolmu koguma hakkavad...
Aga kuni ma veel tolmutamisest tüdinud pole, on rõõm sellest pildist olnud veel suurem, kui ma ootasin! :)
Paar Muji poe pilti ka - seda konkreetset 'viimast tilka karikas', mis mind tegutsema lükkas, kahjuks ei leidnud ..., aga sellest poest ei saagi koledat pilti teha, nii et võin üpris suvalised panna :)
Ma loodan, et kui selle pildi peal klõpsida, siis see avaneb suuremalt.
Post vasakul, minu kommentaar paremal.
Aga lugu siis selline: olen nii palju näinud seda vasakul olevat meemi, karvad ajab turri.
No vaesed inimesed - kas on tõesti vaja kordi ja kordi ennast veenda, et tohib selja pöörata inimestele, kes sulle on korduvalt selja pööranud?
No tulge, ma teen teile suure kalli! Ärge oodake seljapöörajaid. Tibulinnud, teil ei õnnestu VEENDA kedagi ennast armastama ja hindama. Ei ole võimalik kellegi armastust ära teenida. Armastus pole tingimuslik, paraku. Oma olemusega äratame teises - selles suunas hetkel avatud inimeses armastuse, sest me avardame tema teadlikkust ja ta on vapustatud ja tänulik. Ja võibolla me ammendume, sellest pole midagi. Rabamine ja rapsimine armastust ei too ega pikenda - pigem, kahjuks, vastupidi.
Nii et võite julgesti arvestada sellega, et ma armastan teid! :D Mul on turvaline seda teha, kuni te ise ei rapsi! :)
Palun tehke seda ise ka! St armastage ennast.
---
okei, ma olin seekord nii taibukas, et asi 'preview's' üle vaadata. Mu kommentaar pole näha vist.
Toon selle suuremalt ära, aga kui mu inglise keel longab, siis arvestage, et ma pole filoloog, onju.
Ja nüüd mina vabandan.
Mina sõin lõuna kandis ära neljast tibatillukesest banaanist ja tassitäiest maasikatest tehtud keefirismuuti ja sealt edasi juhtus nii, et kuigi tegin kena söögi, läks endal alla ainult vein. Nüüd on see kõik otsas... Ahh...
Olen tuhat armusõnumit täna laiali jaganud, aga kui veinis peitub tõde, siis on see ainult hea märk.
Aga mõnele inimesele, ja nüüd siis ka teile, olen kaela määrinud ühe nunnu Hollandi poisi versiooni laulust PillowTalk.
Kas ta ei laula seda kohutavalt armsasti?
Ja kas ma saan (hollandi keelest) õigesti aru, et ta on 13-aastane?
Jube nunnu mu meelest!
(Ma pean tunnistama, et teised, kellele ma seda videot näitasin, pole sellest erilises vaimustuses olnud ja on selle pigem armastuse ja andestamise leplikus meeleolus vastu võtnud... nii et olen ette valmistunud, et naudin seda justinbieberlikku esitust siingi üksipäini :D
Olen täna kitšilikult tundeline ... eks eilsed pildid võib sarkastilise loomuse puhul ka kitši hulka lugeda. Aga enda õigustuseks saan öelda, et olen suhteliselt harimatu tunneteinimene :) <3 p="">
