Neljapäev, 14. aprill 2016

Jep - I'm back!

Nädal või paar tagasi kurtsin VT'le, et mu hääl justkui läheb üha enam lahti nii allapoole kui ülespoole, aga viisipidamine on viimasel ajal logisema hakanud. VT, kellele ka meeldib laulda, vangutas pead ja imestas samamoodi nagu ma ise, et kuidas selline asi üldse võimalik on?

Ellie Gouldingu albumi sõnad,
selle kohal minu praegune päevik :)

Eile ja täna laulsin Ellie Gouldingu albumi "Halcyon"järgi, mis on üks nõudlikumaid minu 'repertuaaris' ja märkasin, et pean viisi küll. Meenus, et märkasin seda ka eile (sama plaati laulsin).
Ja ma sain aru, et nagu ma eile tundsin end igas asjas jälle kodus olevat (jooga oli super!, meditatsioonid olid mega mõnusad, päevik, kristallid, tarot, viiruk, laulev kauss - kõik toimis ja sujus!) - on ka hääl tagasi. Mina ise olen tagasi! Vaatan, et 10 päeva pidin puhkama ja end oma toas maailma eest varjama pärast kahenädalast tralli hädalise Naabrimehe asju ajades. Tal on sant energia, noh. Aga uskumatu, et kui ise olen tasakaalutu, ei suuda ka viisi pidada - hästi jälgitav väline sisemise tasakaalutuse väljendus.

Milline tohutu vahe on olla päriselt iseendas kohal või ... ma ei tea ... poolemeelselt nagistada oma väikest elukest. Kui ma pole päris endas, siis ma ei taha üldse mitte midagi teha, kõik tundub ohtlik, nagu see võiks mind endast veel kaugemale viia, sest mina ju ei tea... midagi enam.
Näiteks ma kardan isegi söögitegemist.
Ja võibolla ongi õige, sest sa paned ju oma energia toidusse ja väga vale on oma perele enda sasinäsu sisse sööta, aga mis sa teed? Eks. Aga täna märkasin, et ma üldse ei karda värskekapsa-frikadellisuppi teha ja mul oli hea meel seda teha. Söögi tegemine on nii hea võimalus naisele - sööta oma perele armastust ja ühtsust sisse. Aga kui su meel on sassis, siis --- 
--- ühesõnaga, kuigi näib, et ma olen lihtsalt peast segi, kui ma järsku süüa teha kardan ja üldse ei taha, on see tegelikult mõneti õigustatud ja loogiline. 

Ja kui nendel ettevaatlikel aegadel ma kurvastan oma vastumeelsuste ja tõrgete pärast, näen ma mõnikord juba esimesel päeval, mil harmoonia on taastatud, MIKS see kõik mulle ebameeldiv oli, ja et asjal oli mõte ka sees - ebaloogiline vastumeelsus pole sugugi ebaloogiline vaid üsna tark.
Siis ma olen nii liigutatud :), et ma isegi labiilsena ja ennast häbistades püüan oma peret kaitsta, tehes asju/ väljendades suhtumisi, mille pärast ma end hurjutan, aga - tegelt tegin õigesti, kui olin neis asjus ettevaatlik.


On inimesi, kes saavad end meditatsiooni või mõne muu tehnika või vahendi (kristallid nt) abil tasakaalu viia, aga mina seda kahjuks ei oska. Ma saan ainult oma mõtteid suunata, et ma vaataks 'päikese' poole, aga mediteerida saan ma alles siis kui saan :D, mitte varem. 
Ma süütan küünla, süütan viiruki, teen sellega kolm tiiru oma armsa budakuju ees, panen viiruki alusele suitsema, kohendan pleedi oma õlgadel ja jalgu (need pole õlgadel vaid lootosasendis), sulgen silmad, panen esmalt käed nina all kokku ja tänan, siis panen pöidlad nimetissõrmedega kokku (tavaliselt, aga mitte alati), asetan käed põlvedele, hingan paar korda sügavalt ja jään ootama...
Kui ma olen 'labiilne' - siis ma ei suuda äsjakirjeldatud toiminguidki läbi viia - mis siis veel mediteerimisest rääkida. Vaat nii on lood.

Aga kui kõik on juba jälle hästi, siis tunnen kohe väga varsti rõõmulainet ja tean, et algamas on meditatsioon, millest ei raatsigi välja tulla, aga kui ikkagi tulen, olen ergas ja rõõmus veel kaua ja püsivalt :)







Küllap katsed mediteerida, päevikuid pidada, kristallide pihus hoidmine, raagade kuulamine, loodusfotode vaatamine jms ikka aitavad... Aga kuna nii kaua ei aita ja siis on järsku kõik korras ja ma pole enam poole-meelne, on mul mõnikord tunne, et see kõik on täiesti suvaline, millal mul jälle selline rõõmus ja tugev aeg algab :)
Et ma võin ju üritada ja sipsida, aga 'kõik' saab heaks, mil ise tahab.
'Kõik' on selline... tujukas :p

Ühte ma tean: et vaja on hoida avatust ja usaldust, et see kõrgem miski, mis meis on, tahab ise töötada selle nimel, et udu laiali lükata.

Patience, my love! ütlen ma endale ikka. :)


Mis ma sellega öelda tahtsingi:...
ma armastan teid jälle, tuvikesed! :)
Muahh! Muahh! :)




2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

"Reporteris" vaatasin seda uut joogavärki 40-kraadises kuumuses...No ei saa aru.Selles olukorras mõtleksin ma ainult sellele, et millal ometi otsa saab ja et mul on ju v ä g a õudne piin olla,mida joogat veel!
Aga mediteerimisest ei tule mul enam ammu midagi välja.Mida rohkem olen lugenud, teadlik ja innukas,seda hullem. Vanasti ikka ,kui teadmisi vähe ja vaid paar raamatut oli vaimu kindlustanud,juhtus ikka imepäraseid asju.See oli veel see õnnis aeg,kui võtsin uskuda imepärasust,kõrgemalseisvust vms. Aga kui nüüd kasvõi Vigala Sassi ERR arhiivist kuulan ja ka tema ütleb, et viimanegi kui asi/juhtumine on ikka ainult inimese ajus, siis---no olen karjaloom, ei saa iseendaga ilma juhtoinata hakkama...
Väga vahva,kui keegi suudab.

karikate emand ütles ...

Jaa, olen lugenud sellest 'kuumast joogast'... No see soojus pidi liigestele väga hea olema, et paindud ikka palju rohkem kui tavaliselt. Aga mul pole ka huvi proovida, arvan, et mu pea hakkaks kohe valutama.



See on väga huvitav, mida Sa rääkisid, et mida rohkem meditatsiooni kohta uurid ja mida lootusrikkamalt teed, seda raskem on...

Ma istusin eile õhtul oma meditatsioonipadjale ja küsisin, kuidas teha ka tasakaalust veidi väljas olevana kindlaks, kas ma olen oma keskmes või mitte, sest üldiselt mul on ikka rõõmus meel ja ma teen ikka oma praktikaid - et kuidas ma tean, mis seisus ma olen?

Ja vastuseks tuli PÜÜDLUS.
Kui ma pole täiesti tasakaalus, siis ma küsin endalt, mida ma enda heaks teha saaks, kas saaks veel paremini jms. - ma püüdlen.
Kui ma olen tasakaalus, siis mul pole mitte kusagile areneda vaja :), kõik on hästi, kõiki praktikaid teen ainult rõõmu pärast, ilma ootuse või eesmärgita.


Mis juhtoinasse puutub, siis mõned India koolkonnad peavad guru leidmist hädavajalikuks, sest ise võid lõputult nösserdada ja praktikaid korrata, aga teatud endale omasest piirist 'tavaline inimene' üksi üle ei saa - kus iganes see piir siis kellelgi on. Aga guru saab teha nagu energiaülekande ja tõsta/avardada su teadvust suure jõnksuga, kui ta arvab heaks seda teha.

Aga-aga... minul on praegu see õnnis seis, kus ma mingeid arenguhüppeid ei igatse ja rõõmustan selle palju üle, mis juba on, kuigi mõistagi jään avatuks ka võimaliku avardumise suhtes :)