Neljapäev, 28. aprill 2016

Ei ole võimalik ja siiski...

Umbes kolm aastat sundisin end igapäevastele õhtustele jalutuskäikudele. Õhtuks olid mu silmaalused juba väsimusest aukus ja tuju polnud suurem asi, aga läksin ikka. Ainult siis, kui tundus, et ma ei saa selga sirgeks ja kõnnin tuikudes ja kukun 10 m kaugusel uksest ümber, jätsin minemata. Päeval ma jalutada ei saanud, sest see väsitas mind nii hullusti ära, et kogu ülejäänud päeva ma magasin ja pikutasin. Lootsin jalutuskäikudega kuidagi ebamääraselt tervist mitte isegi parandada, aga senisel tasemel hoida. Kõik teavad, et jalutuskäigud on kasulikud, lausa (häda)vajalikud. Uskusin täielikult, et kui ma jalutamas ei käi, läheb mu tervis kiiresti veel halvemaks.

Kui need jalutuskäigud kohe üldse mitte kergemaks minema ei hakanud, siis otsustasin need paar-kolm aastat tagasi ära jätta. Et vähemalt tuju oleks hea :) Väsinuna pole tuju ju suurem asi. Ja käisin väljas umbes kaks korda nädalas - kodu lähedal poes, ja kui VT'l oli midagi kaugemalt vaja, siis ka kaugemal.

Nüüd päris viimastel kuudel olen ma täitsa vähe väljas käinud ja umbes kaks nädalat üldse mitte - ainult rõdul pesu kuivama viimas.

Ja... ma tunnen end fantastiliselt!
Ma olen kogu elu uskunud, et õues tuleb käia, sest lihas jääb lõdvaks :D ja enam ei jaksa üldse kõndida. Mul on terve elu olnud probleem ka sellega, et silme eest kisub tõustes mustaks - kõnnin mõned sammud ja pean siis kusagilt kinni võtma ja kummargil ootama. Pidevalt juhtus, et mina tulin oma toast välja, et minna kööki või vannituppa ja kohe kalpsas oma toast välja VT, kellel oli mulle midagi rääkida - ma peatusin, kuulasin kaks sekundit ja hakkasin siis ettepoole vajuma ning istusin ülejäänud vestluse ajaks põrandale. Nii oli aastaid, see on meie kodu norm.

Ja eile, kui VT tegi minu jooga ajal siin olles märkuse, et olen paremini painduma hakanud, tuli meile mõlemale järsku meelde, et ma pole üle nädala aja koridoripõrandal 'vedelenud'. Pole üldse riiulitele toetudes liikunud. Mitte ühtegi korda. Ei hommikul, lõunal, pärastlõunal ega õhtul. Ega öösel :)
Pole enam! Seda muret.

Kuna mul on viimastel päevadel tagumiku- ja reielihased valutanud, silitasin täna hommikukohvi oodates oma kintsu tagakülge ja avastasin sealt korraliku lihase :p

No fakt on see, et olen joogat nüüd palju pingsamalt teinud - õueskäimiste ajal ma enam vähem puhkasin venitusasendites :D - see oligi minu jooga. See oli ka väga hea, tõsiselt, aga nüüd ma ikka surun ennast välja ja hoian end pinges, mitte ei 'röötsuta' asendites. Vaat, jooga puhul ma tõesti tunnen, et see on hea, ma tahan seda teha ja ma suhtun sellesse kirglikult - jalutuskäikudeks pidin end sundima ja ma paar aastat tagasi hakkasingi mõtlema, et miks ma panen oma jõu asjasse, mida ma teha ei taha, nii et mul on oluliselt vähem jaksu teha asja, mis mulle meeldib ja mis on ka kasulik.


Mis ma sellega öelda tahan.

Lihtsalt seda, et terve mõistus, tuhandete aastate tarkused ja muu selline on tõeliselt väärt kraam, kuid kui mingi nõuanne lihtsalt ei toimi, ei toimi, ei toimi, siis proovige pikema perioodi vältel teha seda, mida hing ihaldab. Minu puhul - ma ei taha linnas toast välja minna. Ma ju tundsin aastaid, kuidas see mind närtsitab. Aga uskusin, et õues lihtsalt peab käima. Isegi siis, kui sa elad linnas.

Ma tean, et maal oleks teine lugu.
Maal mulle väga meeldib õues.
Eks tuleb tundlad väljas hoida - ehk õnnestub kunagi maale elama saada :)

Aga seni ma püüan tõsiselt oma keha ja aistinguid kuulata, sest olgugi nende soovitused absurdsed ja näiliselt loomuvastased - midagi neis on, mis tõesti näib töötavat.

Kommentaare ei ole: