Teisipäev, 26. aprill 2016

Ma minimeerin

Lugesin nädal tagasi oma aastatagust päevikut ja kaks lõiku jäid kummitama.

Ühes oli öeldud, et mida rohkem meil on asju, tegevusi, suhteid, seda vaimselt ülekoormatumad (overwhelmed) me oleme. Mida vähem asju ja tegevusi, seda tasakaalukamad ja oma keskmes me oleme = seda õnnelikumad me oleme.

No ma oma asju ära viskama ei hakka :P - mul on peamiselt raamatud ja kingitused :)
Ja 'targad märkmikud'.
Aga tegevused... neid saaks vähendada küll, mõtlesin.

Ja siis teine lõik, mille autor hakkas huvituma, mis juhtub tema psüühikaga, kui ta kaob levist välja. Ta tegi oma elust laboratooriumi, kus ta vaikusega katseid tegi ning avastas, et vaikus on sõltuvusttekitav. Lõpuks ta koliski kusagile onnikesse.

See kõik pani mind mõtlema õnnelikele haiglates veedetud lapsepõlveaegadele, kus mul oli oma voodi, öökapitäis asju ja palju vaikust ja vaba aega. Kõikidest keskkondadest, kus ma viibinud olen, on need mulle kõige rohkem sobinud, kuna need on ainsad kohad, kus ma pole valmistunud järgmiste ülesannete täitmiseks, vaid olen lihtsalt olnud.

Soovides seda korrata, tegin endale nimekirja, et kui mul on majapidamistööd tehtud, soe söök valmis ja kui Mees ja VT mind parasjagu ei vaja, siis ma püüan mitte midagi teha.
Ausalt öeldes sellist tühja aega pole sugugi palju :D - ikka tahad tänase lehe üle vaadata, käid endale kohvi tegemas, jääd Mehega jutustama, VT ilmub välja jne.

Aga minu vaba aja sisustamise edetabel on selline:

1. magamine
2. pikutamine
3. pikutades muusika kuulamine (klassika või meditatsiooni-/õppe-/unemuusika/
4. laulmine
5. meditatsioon
6. jooga
7. päeviku kirjutamine
8. lugemine vms pooleliolev hobi

Paraku ma lugemiseni sageli ei jõuagi. Vaikust ja tühjust on nagu ikka liiga vähe. Mulle meeldiks jõuda sellisesse seisundisse, kus ma teeks midagi selle pärast, et mul on igav. Kuid kardan, et olen igavuse tundmise võime kaotanud. Ajus kipub ikka tulevärk käima. Sada mõtet sekundis, millest tuleb nihuke pusa, et ükski mõte ei saa algusest lõpuni mõeldud.

Eile siiski liigutasin aju veidi rohkem: lugesin kaks korda üle kolm artiklit nartsissistidest, empaatidest ja nende vastastikusest tõmbest ning vaatasin "Sensitiivide tuleproovi" ja "Plekktrummi".

Siiski jätkan oma eksperimendiga. Sedapuhku ma isegi ei tunne, et mulle oleks seda praegu vaja - see on lihtsalt nii mõnus :)
Mõtlen, et see võiks olla nagu 'restart' ajule...
KUI ma ükskord ära tüdinen, peaksin olema uusi ideid ja märkamisi tuubil täis!
Näis! :)

Kommentaare ei ole: