Laupäev, 9. aprill 2016

Ilu tuleb pika pilli peale

Nagu ma ilmselt vihjanud olen, on VT hästi suure suhtlusvajadusega laps.
Koolivaheajal istus ta mõnikord terve päeva minu juures ja muudkui jutustas - vahepeal käisime söömas ja jälle edasi.

Eks ma annan märku ikka, et mul on omi asju teha, aga ta teeb mu relvituks öeldes, et tal on minu toas nii hea olla ja talle meeldib minuga rääkida :D

Ta teab väga hästi, et mul on süütunne tema maailmatoomise pärast. Oleks, et ma saaks millegi tähtsaga hakkama - siis võiks ju last eemale kõssitada, aga ma ei hakka teda ukse taha lükkama selleks, et paar lehekülge entsüklopeediat lugeda või "Hallo, Kosmose" loeng lõpuks ometi lõpuni kuulata. Kui ma oskaks pagulaskriisi lahendada, siis oleks tõesti põhjust laps oma asjadega tegelema saata, et ise see kriis siis 'elimineerida'.


Eile õhtul jälle istusin oma madratsikesel, kui VT mu joogamatil muudkui seletas ja seletas. Ma muudkui vahetasin YouTube'is taustaks mängivaid India raagasid ja neid jõudsime ikka mitu tükki ära kuulata - igaüks üle tunni aja pikk. Oeh!

Nüüd on tema õppimised juba ka sellised, et ta teeb need kas ise ära või ei oska mina ka.
Näiteks käis ta siin mingi mataülesandega, et auto sõitis 135 kilomeetrit; osa teest sõitis ta 60 km/h, teise osa 80 km/h; esimene osa teest oli poole tunni võrra pikem kui teine osa.
Ma saan aru, et teine osa on x ja esimene teeosa x - 0,5 (h), aga edasi ei oska mitte ..., kuigi ühe muutujaga lineaarvõrrandid mulle väääääga meeldisid :)
Aga brr! Mõnda ülesannet vahi küll nagu hiina keelt.

Paar päeva tagasi tuli VT, et vaataksin ta ajaloovastused üle. Annab mulle vastustelehe ja 4-leheküljelise ajaloopeatüki 13. sajandi Liivimaast ja ordudest ja piiskoppidest ja rahast ja ...



Loen esimese lõigu läbi...
meh?
Uurin kõrvalt pilte ja kaarte...
Loen teise lõigu - oi, ainult silmadega lugesin, mõte ei käi kaasas.
Proovin uuesti.
20 minutit pingutasin, aga see jutt oli nii meeletult igav, et ma lihtsalt ei suutnud seda lugeda.
Viisin need asjad Mehele ja küsisin, kas ta tahaks oma elust tunni või pool maailma kõige ilmetuma ajalooteksti peale kulutada? Mehele ajalugu üldiselt väga meeldib...
Ma ei suutnud seda lugeda isegi puhanud peaga - mida veel laps peab tegema pärast tervet päeva ajulüpsmist koolis? Ütlesin VT'le, et mina ei piinaks ennast ja lepiks rahulikult kolmega.
VT aga ütles, et õpetajale see osa just meeldib, ja rääkis mulle koos aastaarvudega igasuguseid asju... kes kuhu miks läks ja kus tapeti...
I just... can't ... :S

Igatahes Mees vaatas tekstid üle ja tegi mingid ettepanekud ka, ma tänasin teda moka otsast, sest kogu see lugu oli liiga õudne mu meelest ja ma ei tahtnud enam tänamise jagu ka mõelda selle asja peale. Vaat Hillar Palamets oskas kõik rahvad ja ajad põnevaks jutustada ... Aga kribu-krabu kõigil kohe ununevat infot on millegipärast vaja täis lükata need õpikuparagrahvid :S  Mul oli keskkool juba läbi, kui ma tänu Mehele hakkasin tasapisi aru saama, et sõdade taga on isiksused ja sündmustel on emotsionaalne-kognitiivne-subjektiivne taust. Ajalootundidest ega õpikutest küll sellist muljet ei jäänud. Oleks pidanud Shakespeare'i kuningalugusid lugema, ilmselt.


Aga eile, kui VT jälle minu juures istus, kuni päikesesära ööpimedusega asendus, hakkas ta järsku rääkima, et kui nemad koolis oma kodudest räägivad, siis tema alati ütleb, et tal on hea meel selle üle, kuidas teda on kasvatatud.
Et tema psüühikale just sobis minu valitud lähenemine - vähe survet, rohkelt toetust.
Ja et kuigi paljude inimeste arust olen ma talle kindlasti liiga palju hoolitsust ja tähelepanu pühendanud, mistõttu ta pole nii iseseisev, kui ta vanuse poolest võiks olla, oli tema just selline laps, kes vajaski väga palju tähelepanu ja hoolitsust. Nii et minu kasvatusmeetodid on tema loomusega täiuslikus kooskõlas olnud.

"Nii et ... - võid enda üle uhke olla küll!" ütles ta lõpetuseks.

Aww! :)


---

Lisatud kella kolme paiku pärastlõunal:

Ja mu pea hakkab ka selgemaks minema!

Tänase mataülesande lahendasin niks-naks ära:
Kahe linna vahemaa on 280 km.
Kaks sõidukit sõitsid ühel ajal nendest linnadest teineteisele vastu ja kohtusid kahe tunni pärast.
Kui suur oli kummagi sõiduki kiirus, kui esimese kiirus oli teise omast 10 km/h võrra suurem.

Teise kiiruseks võtta x km/h ja esimese oma tuleks siis x+10 km/h. Mõlemad kahega korrutada, iksid ühele poole ja numbrid teisele, pisike jagamine ja x=65.
YAY! :)
Kas see ongi eelmisest palju lihtsam? Tunduvad küll väga sarnased...
Ma igaks juhuks seda esimest uuesti lahendada ei proovi - muidu ajan jälle oma aju lühisesse...
Ma olen juba sellegagi väga rahul, et ühe ülesande lahendatud sain :)

VT ei saanud seda sellepärast tehtud, et ta hajameelsusest jättis jagamise pooleli...
260 : 4'ga võrdus tal 6. Arvutas peast ja jäi mõtlema, kas vastus on 60 või midagi muud, vaatas korra internetti ja ... unustas lõpuni arvutada.
Siis imestas, et nii väike see x ikka olla ei saa - peab vale vastus olema :D

Kommentaare ei ole: