Kolmapäev, 27. aprill 2016

Soovahetusest

Üks mu suurtest lemmikutest, Antony Hegarty, ongi sugu vahetanud ja kannab nüüd nime Anohni.
Ta rääkis ja laulis nii palju aastaid naiseliku - tundliku, haavatava, hooliva maailmakäsitluse õigsusest/paremust (ka poliitikas ja majanduses) meheliku - tulemuslikkust ja kasu otsiva maailmakäsitluse ees, ja ilmselgelt tema jaoks polnud rahuldav, et meis kõigis on 'mehelikke' ja 'naiselikke' jooni, või et me oleme kõik ühesugused ja sugu ei määra mõtte- või tegevusviisi - tema tundis end naisena oma 190 cm pikkuses jässakas kehas.

Mitte et ta iial väliselt naist meenutama hakkaks.

Aga näe - tema leidis et mehena kõnetamine/kohtlemine eitab/eirab/kustutab tema tegelikku olemust.

Mulle on hästi paljud inimesed öelnud, et ma mõjun ülinaiselikuna, kuid ma küll usun, et ma saaksin rahulikult mehe kehas mehena elada. (Oot - tegelikult on paar lapsepõlvepeikat mulle ka mehelikku mõtlemisviisi ette heitnud :D- see tähendas lihtsalt seda, et nende loogika jäi minu omale alla.) Tahaks nii väga oma nahal tunda, mis tunne on olla vale soo kehas, sest see on nii äraütlemata mõistatuslik asi mu jaoks - hoolimata sellest, et minu meelest on naiselikkus ja mehelikkus, nende erinevad energiad-rollid täiesti reaalsed.

Ka Matrixi filmid teinud vennad vahetasid sugu ja on nüüd mõlemad naised (ja mu käsi ronib alati jutumärke panema, sest!).

See on üks kurb lugu nagu igavene ja lõplik kuulumatus alati.



Igaks juhuks ütlen, et selle pildi peal pole tema. Või kui on, siis mingi sulam Naomi Campbelliga :)

Anohni ise näeb välja (näiteks) selline:



Kusjuures ma arvan, et tema omapärane välimus ja sooline segadus ei tee teda märgatavamaks, kui tema hingekriipiv hääl ja lood. 

Kommentaare ei ole: