Teisipäev, 4. jaanuar 2011

KÄBI LARETEI "Otsekui tõlkes"

Oh, kui raske on alustada sellest raamatust kirjutamist, sest nende kaante vahel oli terve elu. Eestist pärit ja 18 aastasena perega sõja jalust Rootsi pagenud maailmakuulus pianist Käbi Laretei on seda raamatut kirjutades juba 80 aastane, nii et kirjutada on paljust. Õnneks: peale selle, et Käbi Laretei on suurepärane pianist (ega mina tea, aga küllap on, kui asjatundjad kiidavad ja palka maksavad), ta ka kirjutab hästi.

Tunnistan kohe üles, et mulle pakkus ta huvi jällegi eelkõige Ingmar Bergmani järjekordse abikaasana, nagu eelpooltutvustatud Liv Ullmanni raamatki :) Kui Liv Ullmanni mõtteid lugedes tundsin autoriga üsna suurt sarnasust, siis Käbi Laretei jääb veidi kaugemale oma kainuse, rahu ja iluga – ta tundus tohutult tugev, väärikas ja stabiilne. Ja rabavalt kaunis! Kui palju selliseid inimesi üldse on? Kuid sealjuures oli ta siiski haavatav ja ei jätnud jääkuninganna muljet.

Ta räägib küllaltki avameelselt oma abieludest dirigent Gunnariga ja filmilavastaja Bergmaniga. Lisaks mõtiskleb ta korduvalt ja põhjalikult sellest, kui raske on kunstnikel olla lapsevanemad (– daa!, millest minagi siin rääkinud olen!). Tema enda isa oli diplomaat ning Käbi ja tema õde Maimut kasvatasid peamiselt vanavanemad, kuid Käbi ei mäleta, et tema oleks kunagi vanemate puudumisest hingelisi traumasid saanud. Nii oli tal alust loota, et ka tema lapsed saavad hoolikalt valitud lapsehoidjate ja majapidajate hoole all hakkama, kuid tema lapsed nii ei arvanud. Kui Käbi oma esimese lapse lahutuse järel oma mehe Gunnari koju jättis, siis lootis ta lausa, et lapse ellu see erilist muutust ei too, kuna ta oli ju niigi pidevalt ära, kontsertidel. Hiljem leidis ta ka ise, et see lootus oli naiivne – kuid ta usub, et lapsed mõistavad, et ta armastas neid. Ta räägib mitmel pool valuga sellest, et inimeste mälestused on erinevad. Ta on valmis sellega leppima, kuid soovib, et tema lapsed räägiksid temaga oma ’tegelikkusest’ ja oleksid valmis kuulama ka tema ’tegelikkust’. Näiteks mäletab Käbi, kui palju ta oma poega Danieli kallistas, aga täiskasvanud Daniel väidab, et ei mäleta sellest mitte midagi.

Ma kardan, et armastust ei saagi ’mõista’. Sa ei saa panna teist inimest mõistma, et sa armastad või armastasid teda, kui ta ise seda ei tunne / ei tundnud. Armastusega lihtsalt on selline lugu. Kui see kohale ei jõua, siis on see sama hea, nagu seda polekski.

Käbi jättis oma esimese mehe, Gunnari maha, et minna Ingmar Bergmani juurde. Kümmekond aastat hiljem armub Ingmar näitlejanna Liv Ullmanni ning läheb tema juurde, kuid hiljem abiellub hoopis teise naisega, oma vana armastuse - Ingridiga, kellega tal juba ammusest ajast laps on. Nüüd, kus Käbi on 80 aastane, on Ingrid surnud ja Käbi ja Ingmar on taas lähedased sõbrad. Käbi elab ja musitseerib Ingmarile kuuluvas majas (Farö saarel?) – Ingmari enda maja on sealt vaid 5 kilomeetri kaugusel. Nüüdseks juba otseses mõttes ’vanad sõbrad’ kohtuvad iga päev. Nad vaatavad filme, koduvideosid ja räägivad möödanikust, ning Käbi mõtiskleb üha selle üle, kui kummaliselt erinevad on inimeste mälestused.
*
Aga tsitaate ma täna enam panna ei viitsi... või võibolla õhtupoole...

*
**
***
Tahtsin hoopis seda mainida, et astusin enne duši alla minekut kaalule ja see näitas 43,5 kg.
Uuuupsti! Kuidas see veel juhtus?
Tegelt ma tean vist küll - ma sõin eile õhtul natuke enne õhtusööki ühe suure õuna ja peotäie mandleid, ning kui õhtusöögiaeg kätte jõudis, ei olnud mul söögiisu ja ma jäin magama enne kui kõht tühjaks läks. Aga ikkagi... ma eeldasin, et arvestades aastavahetuse suuremaid söömasid kaalun ikka vähemalt 46-47 kg. Ja kui ma tavaliselt 43,5 juures hakkan end järsult halvasti tundma - väga nõrgana ja pahatujulisena -, siis nüüd astusin kaalule täiesti paha-aimamatult, enesetunne on täiesti hea! Noh, hea, et ma märkasin vähemalt, nüüd tean natuke rohkem toppida seda sööki sisse endale ja mitte raisata kallist kõhuruumi õuntele ja köögiviljadele. Imelik ikkagi!... Võibolla on asi 'põhimõttelises' jõulu- ja uusaastapeostressis... :D

Lugesin üle - mul on eesti rahas veel 6 krooni ja 40 senti. Selle eest ostame homme Väikese Tüdrukuga midagi pisikest ja magusat, ja siis ongi otsas...

Täna maksin poes kroonidega, üsna täpselt, aga tagasi sain - ÜHE SENDI! :D
Selle eest võime endale kõike lubada :P

4 kommentaari:

helle ütles ...

Mulle meeldib ka Käbi ja see, kuidas ta kirjutab. Kuigi ta valdab eesti keelt kõnes, pole ta tihanud eesti keeles kirjutada.
Kas Bergmani "Laterna magicat" oled lugenud? Ingmar Bergman on surnud, vist 2007.

Ma mõtlen alati, et kunstiinimeste abielud on väga komplitseeritud, kuna neil on nii suur ego, et nad lihtsalt ei mahu ühte aegruumi.
Sõbrad jah, see on midagi muud.

karikate emand ütles ...

Jah, olen lugenud. Olen Bergmanilt kõike lugenud, mis kätte saanud olen. Ma tean, et midagi on ka lugemata - lihtsalt pole kunagi riiulis, kui mina seal sobran.
Aga "Laterna magica" on meil ka kodus olemas ja mul tuligi isu seda kohe veelkord lugeda - nüüd on mul ju natuke võrdlusmaterjali läbi võetud :)

luize ütles ...

Ma arvan, sa peaksid teisi Käbi Laretei raamatuid ka lugema. Neid on ikka hulga, aga raamatukogus on kõik saadaval tavaliselt olnud. Nii et head lugemist!

Skarabeus ütles ...

Blogis Sehkendamine on ka siis sarnane raamatute tutvustus nagu praegu juhuslikult mhttps://sehkendaja.wordpress.com/2009/01/04/1-kabi-laretei-peotais-mulda-lapike-maaden-bit-jord/ärkasin!