Laupäev, 29. jaanuar 2011

Täna


Täna käisime Väikese Tüdruku jutuvõistlusel võidetud piletitega Vanemuises "Detektiiv Lottet" vaatamas.

40 minutit enne uksest väljumist hakkasin siis meikima ja riidesse panema ja juukseid sättima, aga sain kohemaid 'toreda' minestushoo. Nii kui peegli ette seisin ja miski pulga või potsiku kätte leidsin, pidin põrandale istuma või heitma. Lõpuks pikutasin 10 minutit elutoa diivanil ja tõmbasin siis kähku näo üle, riided selga, juuksed jäid küll niisama...

Läksime poest läbi ja ostsime kaasa maasikavett ja ananassikommi, sest kumbki meist ei tahtnud hommikul eriti süüa. Pealegi kipub mul vaiksetes kohtades köha peale tulema ja kõht korisema.

Selles valguses pole vist eriti imelik, et ma armastan kodus istuda...

Nojaa, aga enne bussileminekut oli meil ikkagi aega ja siis istusime ka poes pingil. Minu kõrvale tuli üks vanatädi, kes turtsus meist mööduvate kerekate mammide peale ja alustas siis jutukest:
- "No mis jutt see on, et raha on vähe, kui inimesed ennast nii paksuks saavad süüa..."
- "Mmm. Hmm. Tjaa... Eitea...," putrasin mina.
- "No eks see on sellest, et ennast üldse ei liigutata. Poes käiakse ja ülejäänud aja istutakse teleka ees. Liigutada tuleb ennast!"
Ja seda räägib ta mulle, kes ma mingid 18 tundi ööpäevast voodis olen...... :)
Tädi rääkis veel pikalt, kuidas tuleb kõhulihaseharjutusi teha, et siis ei lähe paksuks ega tule küür ega midagi...
Hmmm...
Lõpuks läksime meie bussipeatusesse ära. Mõne minuti olime niisama, siis tuli ta järgi ja hakkas rääkima sellest, mis Iisraelis praegu toimub. Ilmselt ta pidas silmas Egiptust...
Oh aeg...
No kas pole parem rääkida headest asjadest või üldse mitte...!?!

Teatris pugesime kohe aknaorva, mis on mu lemmikkohad Vanemuises :) Koukisime kommid välja ja maiustasime natuke. Istekohad olid meil rõdul - Väike Tüdruk vaatas rõdult teatrit esimest korda. Ja rõdukohad olid ka selles mõttes priimad, et sealt nägi ilusasti orkestrit. Minul jäigi osa tantse vaatamata ja juttu kuulamata, kuna vaatasin orkestrit... Laulud olid päris toredad, paar lüürilisemat laulu ja muusikalist osa lausa ilusad, eriti kus harf eraldi kuulda oli... Vaheaja veetsime taas aknaorvas kükitades ja kommi mugides - kui ma sealt välja tulin, et kommipaberid prügikasti visata, unustasin, et mu pea kohal kõlgub maal ja lõin selle 'kunstinautijate rõõmuks' kõikuma, köhh-köhh-köhh...

Kui teatrist ära tulime, libisesin lörtsi sees ja - kukkusin. Viimati kukkusin talvel 1993/1994, kiilasjääl. Ma olen nii ettevaatlik, kindlasti olen ma oma 1000 korda 5sentimeetriste sammudega mööda ilma ringi komberdanud, aga kukkunud pole. Ja vähe sellest, et ma seekord ise kukkusin, sõitsin ma ka Väikesel Tüdrukul jalad alt :P Ma olen nii viisakas, et olin ise veel istuli, kui ütlesin: "Anna andeks, kullake!" ja aitasin teda püsti. Ise ka imestan, et ma nii viisakas olen nüüd juba :D Vanasti ma kippusin vihastuma, kui mingi äpardus juhtus. Ja häbi oli ka, vanasti. Nüüd üldse polnud. Olen häbituks muutunud :D Viisakaks ja häbituks ühteaegu :P Hoopis elevile läksin sellest kukkumisest, kuidagi :D Enne olin kuidagi uimane ja väsinud (pea valutab eilsest saadik), aga pärast kukkumist olin 'äksi täis', silm säras, suu oli kõrvuni... Olin end küll paksult riidesse pannud (sest kui ma külmetan, hakkan ma kössitama, ja kui ma kössitan, hakkan kurvastama, ja siis tusatsema, ja lapsega teatrisse minnes sellega ju ei riski), aga isegi alukad said märjaks. Hmm. Õnneks olid mul musta värvi püksid jalas kõige peal ja keegi ei saanud mind proua Pisspüksiks pidada...

Väike Tüdruk oli küll väga rõõmus kogu aeg, on siiani :)
Muidu oli ta ka paar päeva tõbine siin, väsinud ja loid... Ma ei saatnud teda neljapäeval ja reedel kooligi selle hirmuga, et jääb enne teatrit päris haigeks. Õnneks suutsime seda ikka vältida. Nüüd laulab ta neid Lotte-laule - ta tundis neid juba varem, sest õpetaja oli neid lastele plaadi pealt lasknud, nii et Väike Tüdruk teadis juba ette reklaamida, et ilusad laulud tulevad :)
Mul on hea meel, et ta nii rõõmus oli terve päeva :)


Pildist:
Eile lõikas ja kleepis Väike Tüdruk 'suvise minu' - ikka pikkade juustega, nagu emme tema (ja Mehe) jaoks 'õigesti käib'.
No kas pole armas pilt!?

Kommentaare ei ole: