Pühapäev, 30. jaanuar 2011

Mitte niisama lihtsalt...

Tuleb välja, et õnneliku abielu saladus on järgmine: ära andesta oma partnerile halba käitumist.
Siit.

Suutlikkust andestada peetakse iga õnnestunud suhte nurgakiviks, kuid uuest, ajakirjas Family Psychology avaldatud uurimusest selgub, et andestamisvalmidus pigem ajab paari lahku kui hoiab seda koos. Need, kellele niisama naljalt ei andestata, kordavad oma halba või haavavat käitumist väiksema tõenäosusega, kuna kogevad teravamalt armastatu kriitikat, süütunnet ja üksildust. Need, kelle tujutsemisele, õelusele ja sarkastilisusele mingit erilist reaktsiooni ei järgnenud, käitusid palju tõenäolisemalt edaspidigi halvasti - need aga, keda inetu käitumise tõttu noomiti või kellest eemale tõmbuti, püüdsid oma käitumist parandada.

Tore! :)
Ma olen võõraste suhtes leebe - tehku mis tahku -, aga nende suhtes, kellega ma koos elan, olen küll range. Õnneks polnud ma oma Mehel esimene elukaaslane, nii et mina ei pidanud talle õpetama, et ei tohi naisega kohtumist kokku leppida ja siis ise hiljaks jääda, teisi naisi nillida minu silma all ja... - ah, no elementaarseid teisest lugupidamise reegleid. Mingid varasemad peikad on mind küll mõrraks nimetanud ja pahandanud, et kõik peab olema nii nagu mina tahan. Heh, loomulikult peab! Issake, ma elan parem 1000 elu üksi, kui mingi lontu või ülbikuga. Ja siiski-siiski pidin alati mina see mahajätja olema, nemad oleks oma mõrrakesega ilmselt elulõpuni vastasseisu asjatanud. Võibolla mehed tõesti arvavad, et naised ikka bitchivad ja tuleb leppida :) Aga kui ma teatasin, et nüüd on lahkuminek ja vutt-vutt, kurb küll, siis suhtuti sellesse nii, nagu see oleks lihtsalt üks mu järjekordne nõudmine, mis tuleb ära summutada :D Mina oleks sellise mõrra juurest, nagu mina mõne mehe jutu järgi olin, ammu suure jooksuga plehku pannud.

Aga nüüd tuleb välja, et ainult enda eest seistes üldse see õnn õuele tulebki.
No mina pole kunagi kompromissidesse (ehk enda soovidest loobumisesse) uskunud...

Nii et all the bitches out there - keep up the good work! ;)

10 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Aga kui su mees ka oleks samasugune, et "kòik peab olema nagu mina tahan, mina jàrele ei anna, mulle sobib hiljaksjààmine". Siis làheks ju katki? Sul on lihtsalt praegu kaaslane, kes arvab nendes asjades sinuga kas yhtemoodi vòi suudab andestada sinu pòikpàisuse?

Ma kunagi lugesin mingit perepsyhholoogia-alast raamatut, kus vàideti, et inimesed làhevad lahku "vàikeste" kui "suurte" asjade pàrast. Just selles mòttes, et "teiste nillimine" on miski, kus inimesed on valmis ennast muutma, jàrgi andma, arutama, òppima, aga "pigistab hambapastatuubi valesti" on miski, kus vàga ei olda nòus kuulama ja jàrgi andma. Seda enam, et seal ei ole ka kuidagi valdavat moraali, et kust seda tuubi ikka pigistama peaks - ent lihtsalt hàirib. Ja siis hakkab kasvama "nii vàikese asja pàrast norib" - "nii vàikest asja ei taha minu heaks teha" ja siis yhel hetkel plahvatab.

Mina olen mòelnud, et tegelikult hoiab inimesi koos teineteisest lugupidamine... See, et ma lasen oma kaaslasel olla niisugune nagu ta tahab ja ei hakka teda ymber tegema - me valime endale kaaslasi, mitte ei kasvata.

Mina kyll ei suudaks elada pàevagi koos inimesega, kes tahab mind ymber teha. Kuidas ma saan arvata, et ta hoolib minust, kui ta tahab, et ma oleksin teistsugune?

Nojah, seesama esimene lause, et tegelikult on oluline valida endale kaaslane, kes peamistes asjades ongi sinuga yhel nòul, vààrtushinnangutes nàiteks. Edasi saab pòhimòtteliselt ju osta kaks hambapastatuubi. Ja saab arvestada, et yks nagunii tuleb alati 15 minutit hiljem - ja teatud olulistel juhtudel saab sydamele panna: "rong làheb àra". See, et kàitumise muutmine oleks teospetsiifiline, mitte inimese olemise spetsiifiline.

Siit tulebki ilmselt ka see "mittejàreleandmise" loogika: selleks, et teisel inimesel lasta olla niisugune nagu ta tahab, pean ma teadma, milline ta olla tahab, seega ma ootan, et ta tòesti ytleb mulle, kust otsast ta seda hambapastatuubi tahab pigistada ja kunas ma pean oma tavapàrasest rytmist vàlja astuma, et minutitàpsusega kohale jòuda. Ja vastukàivate soovide puhul tuleb siis leida lahendus, kuidas mòlemad astuvad sammu teineteisele vastu vòi siis ajavad mingeid asju eraldi.

karikate emand ütles ...

Ma olen absoluutselt nõus kõigega, mis Sa siin kirjutad. Kui mu partner oleks selline, et vaat, vingu kui tahad, mina jään hiljaks kui jään, ja kui tahan, ei tule üldse koju, siis läheme muidugi lahku, jumal tänatud! :D

Mina pisiasjade üle ei vingu ja olen see, kes kulutab ära seebikontsud ja hambapastatuubi lõpud ja sööb ära liha pekise osa... või siis viskan ära, kui ei taha :D, ja... mind üldse need väiksed asjad ei morjenda :D

No Sinu kolmas ja neljas lõik - no absoluutselt samamoodi arvan!

Ja ma oleks ka täitsa nõus eraldi hambapastatuube kasutama vms, aga selliseid asju meil justkui pole, me Mehega vaatame mõlemad pisiasjadest üle, VÕI oleme siis tõesti nii täpselt ühte moodi, et me lihtsalt ei tülitse. Mitte kunagi. Aastaid juba. Mina muutun vaikseks/sõnakehvaks, kui ma külmetan, muud kurja pole, vaidlusi pole - pole mille üle vaielda. Kunagi pole midagi sellist, et keegi annab kellelegi mingi käsu, et sa pead tulema või pead tegema või...

Mees on mõnes asjas lapse suhtes leebem - nt tema arust võiks laps laulukoorist ära tulla, kuna ta ei taha seal käia, ja tema arust võiks laps spordipäeval poppi teha, kuna talle ei meeldi sport jne. Ma tunnen lapsele kaasa, aga poppi teha küll ei luba. Mõnes teises asjas, nt söögi-teemal, on Mees jälle rangem.

Ma ise üldse ei arva, et ma olen mõrd ja nõuan asju enda moodi, jumalast normaalne olen tegelt, noh :P Minu mäletamist mööda ma nõudsin oma vanadelt peikadelt põhiliselt, et nad mulle asu annaks :D Minu põhiline ving oli, et ma ei taha minna-tulla, ei taha teha seda-teist... jms. Ma olen siuke vana paks ja rahulik inimene, kogu aeg olen olnud :P

karikate emand ütles ...

Aa, "Ära pildista mind kogu aeg, ma ei saa ennast vabalt tunda!" oli kõige ebapopulaarsem asi, mis ma öelda võisin. See peika sõimas mu näo täis ja vahtis mind kolm tundi vihkava pilguga, kui ma seda ütlesin...

Vastuolu oli ületamatu - mina tundsin, et ma pean ennast tema eest ära peitma ja tema tundis, et ma olen rumal - fotoaparaat ei tee mulle midagi, pildistamises pole midagi kiuslikku või kuritegelikku või alandavat - ja ta peab saama mind pildistada.

Kus on kompromiss?
Kas see, et ma lasin endast teha sadu pilte, mida ma teha lasta ei tahtnud? Tundub, et see. Sellepärast ma ei seedigi kompromisse. Oleks kohe pidand selle fotoka aknast alla viskama... oleks palju vähem vastastikust tigedust olnud meie suhtes... :)

Rents ütles ...

Teemaväline, aga miks peaks laps käima laulukooris, kui ta juba korduvalt on öelnud, et see talle ei meeldi? Saan aru, kui ta üks kord viriseb, et ei viitsi, aga kui ikka ei meeldi, on ju teine asi.

karikate emand ütles ...

Eh, ta polegi nii teemaväline, see küsimus...

Me oleme kõik seda asja palju arutanud.
See kooris laulmise lõpetamise asi kerkib üles just siis, kui on vaja kusagile esinema minna ja mitte ainult Väikesel Tüdrukul. Ma mõtlen õpetaja seisukohast, et milline nuhtlus, kui iga esinemisega sul 5-10% koorist lahkub.
Teiseks - ema peab ju oma lapse tugevaid külgi märkama ja turgutama ja bla bla, ja Väike Tüdruk laulab ilusasti.
Ja lõpuks - üks tüdruk juba uuris õpetaja käest seda poolelijätmise-asja ja õpetaja ütles, et aasta pealt pooleli jätta ei tohi - kui hakkasid käima, siis käi lõpuni.
Ja nii teeme ka meie. Järgmisel aastal ta enam koori ei lähe, aga laulgu veel need 4 kuud. Tegelikult ta nii toredasti laulab koorilaule kodus ja ma nii suure rõõmuga aitan tal uusi laule õppida, et mul on tõesti kahju, kui ta enam ei laula.
Ja siis ei jää ka mitte ühteainsatki tavaprogrammivälist asja, mida ta teeks... Kunstiringi või sporditrennidesse minemast keeldub ta veel palju kategoorilisemalt.

Oudekki ütles ...

Pildistamisega olen mina tavaliselt lahendanud asjad nii, et kui kedagi ikka vàga pildistada tahan ja tema ajab sòrgu vastu, siis lepime kokku, et teeme mingi yhe fotoseeria, kohas, mis talle endale vàga meeldib. Pyyan siis tabada ka seda, mis sellele inimesele endas meeldib vòi seda, kui ta minu hoopiski unustab. Yldiselt tòòtab ja paaril juhul on minult palutud, et "pildista veel".

Seega, kompromiss peakski olema pigem see, et pildistatakse mingil ette kokku lepitud ajal ette kokku lepitud kohas ning siis vòimalikult harva. Kord aastas?

Aga sellest teisest teemast... No kui ta ei taha tavaprogrammivàliseid asju organiseeritud korras teha, kas ta peaks? Mida ta ise tahaks oma vaba ajaga teha?

karikate emand ütles ...

Oh, ma arvan, et Väikese Tüdruku puhul tuleb leppida, et ta lähiaastatel kusagil ringis-trennis ei käi.
Üle kõige meeldib talle - minu toas minuga mürada ja rollimänge mängida. Paar viimast päeva olen ma nt olnud tema rääkiv auto. Ta viskab hullates nii palju nalja, et mulle tundub, et mu kõhule kasvavad uued (naeru)lihased :P Aga tõtt öelda suudan ma niimoodi lollitada heal juhul 2 tundi päevas, mitte rohkem, pigem vähem...
Ja ta meisterdab asju..., ah, küll ta endale tegevust leiab...

Pildistamisest - no Sinu versiooni järgi olin mina kompromissialdis, sest oli päevi-kordi küll, kui mul pildistamise vastu midagi polnud. Aga nende kordadega polnudki ju tüli :D - nii et seda ei saa ju siis ikkagi kompromissiks lugeda :D Enamik loeb kompromissiks ikka seda, kui sa teed teise heaks midagi, mida sa ei taha teha, aga teed lihtsalt vähem/ei lähe nii kaugele, kui tema tahab. Kas pole nii?

Näiteks: mina ei taha end netikaamera ees alasti näidata, kuid minu netisõber tahab, et ma seda teeksin - niisiis kompromiss on see, et ma näitan ainult rindu. Suht vilets variant minu meelest :P Minu meelest ei tohiks üldse pinnida teiselt midagi, mida ta ei taha 'anda'.

Minu meelest on normaalne nii, et kellegagi koos olles sa juba lähtudki 'meist' kui tegutsevast tervikust. Nii et ei hakata arutama, et mulle meeldib see, aga sulle hoopis see, kus on kompromiss?, vaid arvestatakse algusest peale meie-tervikuga. Selleks peab suhe muidugi mõnda aega juba kestnud olema ja inimesed peavad teineteist tundma.

Ja muide, Sinu esimese kommentaari esimesest lausest - mu Mees on minust tegelikult veel palju rohkem selline, kes ei tee, mida ta ei taha, ei tee head nägu halva mängu juures. Temalt ma olengi õppinud, et selle asemel, et teise nimel/heaks midagi rasekt/vastumeelset/tüütut teha, tuleks leida olukord, kus mõlemal hea on ja keegi ei pea end alla suruma.

Anonüümne ütles ...

Kõigepealt, lontude ja ülbikute vahele mahuvadki täpselt vaid keskpärased mittekeegid. Kui on soov sellist tuhvli all omada, siis väga hea nõuanne.

Siis: ah et "No mina pole kunagi kompromissidesse (ehk enda soovidest loobumisesse) uskunud...". Sellist asja kasvõi üksainuke kord kuuldes mina tavaliselt lahkun naeratuse saatel ja ei naase enam kunagi.

Lõpuks: Kui keegi plõksib ülearu (näiteks fotoaparaadiga), siis seda talle lihtsalt öeldakse. Ja kui ta ei mõista, siis lahkutakse. Nii lihtne see ongi. Mina loen siit välja valmisolekut teatud juhtudel oma ego maha suruda ja kannatada. Huvitav, mis need juhud on?

Selle kommentaariseeria mõjul tekkis mul soov teada, kes on ühe teatava pseudonüümi taga. Et ma eales oma elus temaga ei kohtuks. Et oskaksin teda vältida ;) Seda nii eraeluliselt kui tööalaselt :)

Anonüümne ütles ...

Igasuguste diskussioonide häda on see, et igaüks sisustab mõisteid erinevalt ja siis võib juhtuda (ehkki ei pruugi), et üks räägib aiast, teine aiaaugust.

Mina jõudsin samuti hiljaaegu arusaamisele (mitte küll omast peast, aga võtsin omaks), et vähemasti abielusuhtes on kompromissid pigem negatiivsete kui positiivsete tagajärgedega ja just sellesama enese mahasurumise, lose-lose olukorra pärast. Ideaalis võiks jõuda arutelu tulemusena niikaugele, et leitakse selline variant, mis kummalegi poolele ilusasti sobib (win-win). See eeldab muidugi mõlemapoolset teisest poolest hoolimist.

Laiemas plaanis (tööelu ja nii edasi) kompromissidest muidugi ei pääse, aga vähemalt abielus tehtud otsused ei tohiks kummalegi poolele pahameelt ja kibestumist tekitada.

Üks mõte veel ümbertegemise jm kohta: ei saa tõesti teist ümber teha (ehk kontrollida), aga samas peaks ikkagi väljendama enda soove ja eelistusi, mitte neid vaikselt alla neelama. Kui siin tekib lahkheli, siis läheb jälle käiku ajurünnak - kuidas teha nii, et mõlemal oleks hea?

karikate emand ütles ...

Vast on tõesti nii, et sõnast 'kompromiss' saan ma paljudest lugejatest erinevalt aru. Minu jaoks on see midagi sellist, et: kui sina oled minu heaks nõus tegema midagi, mis sulle ei meeldi, siis teen mina sinu heaks midagi, mis mulle ei meeldi.
Sellised kokkulepped on kahjustavad, minu kogemuse järgi. On valus tõdeda, et teisele on see, et ma midagi teeksin, olulisem kui see, et ma end 'mugavalt' tunneksin. Samuti ei tunne mina mingit rõõmu, kui olen suutnud partneri veenda tegema midagi, mille kohta ma tean, et ta seda teha ei tahtnud.

Arvan ka, et hea sobivuse ja hooliva partneri puhul saab asja ikka 'win-win' olukorda juhtida.

Suhte alguses on see vist raskem - kui teine ei taha teha midagi, mida meie tahame, siis kipume seda nägema hoolimatusena, ehk ikkagi enda heaolust lähtudes. Samas teisele võib see asi, mida me temalt ootame, tõesti tujuviiv olla. Kui teineteisega kohanemist ei toimu, siis minnakse lahku.

Arvan ka, et laiemas plaanis on kompromissid paratamatud. Kuid - elu näitab, et 'laiemast plaanist' hoiangi ma eemale. Ilmselt kuulun nende inimeste hulka, kes kogevad 'vale elu' elamist eriti valusana...

PS: tänan kommentaari eest - tore, et see eelmine ei jäänud viimaseks! :D