Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Ja me tahme seda kõike saada...

Üha sagedamini selgub sotsiaaluurimustest, et naised sooviksid laste sündides koduseks, mehe ülalpeetavaks jääda. Inglismaal mõtleb nii juba ligi 70 protsenti naistest ja ma arvan, et see ongi high peak - väga palju suuremaks see protsent enam minna ei saa, sest mõned ei tahagi lapsi ja mõned ei taha meest :) Rääkimata mingi professionaalse kutsumusega naistest, kes juba terve mõistuse nimel peaksid saama teha seda, mille järele hing hüüab.

Minu loogika järgi pidi see millalgi juhtuma - naised PIDID ühel heal päeval märkama, et püüdes käia tööl, kodu majandada, mehele huvitav ja veetlev kaaslane olla ning sealjuures veel lastest korralikke inimesi kasvatada, mõistavad nad ennast pidevasse süütundesse ja läbikukkumistundesse, sest kõiki neid asju lihtsalt pole võimalik hästi teha. Aga 'minu loogika' veab mind pidevalt alt, nii et ma olen üllatunud, et see tõepoolest toimub, on käes - poleks uskundki! :P

Lugesin Briti Daily Mailist kolme pere lugusid sellest, miks nemad on otsustanud selle kasuks, et mees teeb tööd ja naine hoiab lapsi ja kodu. Kõik lood on minu meelest endastmõisteva loogikaga. Päeval teeb mees tööd, samuti naine. Õhtul puhatakse - nii üksi, lastega või partneritena. Ma ei saa üldse aru nurinast meeste poolt, et neid on vaja ainult raha pärast, ja naiste poolt, et neid on vaja ainult teiste järelt kasimiseks. Mõlemad lihtsalt hoolitsevad ju pereüksuse eest - mida muud nad siis veel tegema peaksid?; ja nagu iga elukutse puhul, mida rohkem sa asjaga tegeled, seda professionaalsemaks sa muutud - seda nii kodutöödes, lastekasvatuses kui mujal ametis. Selles mõttes ma ei pea heaks mõtteks seda, et mõlemad käivad poole kohaga tööl - siis saavad mõlemad alampalka, sest mingist professionaalsusest ja spetsialiseeritusest ei saa juttugi olla, kolleegid ei võta sind tõsiselt, ja õigusega. Parem las üks ikka elab nii, et ta võib vajadusel 100% tööle keskenduda - siis on palk ikka kordades suurem, kui pidevalt võideldes õigusjärgse kella viiese töölt lahkumise eest.

Veel, ma ei saa tegelikult aru, mida mees mõtleb, kui ta ütleb, et ta ei taha olla ainult rahakott. Ma ei usu eluilmaski, et ta seda öeldes soovib võidelda õiguse eest ise nõusid pesta ja oma särke triikida. Võibolla mees peab silmas seda, et ta soovib lastega aega veeta - kuid arvestades, et rohkem kui pooled lapsed ei ela oma isaga koos, näib see siiski vaid ettekäändena. Ma oletan, et nii ütlevad mehed, kellel tegelikult peret pole, veel. Enamik ju siiski ei vali naist, kellega ta rääkida ja suhelda ja elu jagada ei suuda, nii et see ainult rahataskuks olemise jutt on ikka lihtsalt ulme, selline olukord naljalt ei teki.

Ja ma arvan, et enamik naisi, kellel juba on lapsed, ei näe koduperenaiseks olemises vaid teiste järelt kasimist ja teiste teenindamist - see ongi täiskasvanu ja lapsevanema roll: hoolitseda oma pere eest, teha oma pere õnnelikuks. Lõppude lõpuks on see parim viis ise õnnelik olla. Kui ma jõulude ajal ühest blogist lugesin pikka ja põhjalikku jõulu-aja-postitust, siis olin isegi mina selle pere üle väga õnnelik, kuigi ma ise jõule millekski ei pea - no mõelda, kui õnnelikud selle pere lapsed siis veel olla võisid!!!!!! Kui palju ilu ja head toitu ja rõõmu!!! Selliste asjade nimel ju tasubki elada - pole mõtet seda inetada koledate väljenditega nagu 'rahakott' või 'teenija' olemine.

Kui see koduste emade trend jalad alla saab, siis kahekümne aasta pärast on meil koolides arvatavavasti juba terve ports hästikasvatatud kümneaastaseid, kes suudavad tunnis paigal istuda ja õpetajat kuulata ja ei ropenda ja närvitse nii hullusti nagu praegused lapsed, kelle vanemad püüavad kiiresti-kiiresti teha ja saada kõike-kõike, mistõttu lapsega räägitakse üle-õla nähvates või ropult peale käratades. Ma arvan, et juba ainuüksi pidev kiirustamine mõjub lapsele väga raskelt, rääkimata siis lapsevanema ärritunudolekust, mis tuleb teadmisest, et ei jõua teha kõike mida tahaks, ja nii nagu tahaks...

Pildid: esimene varastatud jumal teab kust, teine blogist Brown Eyed Belle.

4 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Aga kui ühiskond olekski niisugune, et kõik käivad poole kohaga tööl? Või lihtsalt lühema ajaga, kui praegu? Selline, kus keegi ei olegi üle kuue tunni tööl ja selle kuue tunni eest saabki täispalga? Minu arvates on praeguse ühiskonna üks tõsiseid probleeme ülespetsialiseeritus - üks inimene justkui peakski ainult ühte teemat valdama. Aga inimene on tervik.

Ka mehed - ja paljud mehed - tahavad ju tegelikult ka oma kodu eest hoolitseda, samamoodi nagu naised. Näiteks koristada tube või triikida riideid. Nakitseda kodutaimede juures. Ja igasuguseid muid asju. Kodu"tööd" ei peaks ikkagi olema "tööd", kellegi professionaalsus, vaid "elu", kus kõik liikmed saavad panustada ja igaüks võimalikult sellesse, mida ta rohkem armastab. Kodu, kultuur, omaetteolemine, see võiks kõik "tööst" olla lahutatud ja igal inimesel peaks sellele õigus olema. Kui inimene ei soovi kodu, okei, see on tema valik, aga ma arvan, et tööturg ei tohiks olla kujundatud nii, et selleks, et perekond ei oleks kamp närvipuntraid, peaks üks liige tingimata ainult kodus olema.

Mina näiteks ei taha loobuda ei armastatud elukutsest, sellest, et ma oma oskustega saan ühiskonda panustada ja midagi uut luua ega ka oma kodust, sellest, et ma saan luua ühte tillukest armastuse saart. Ja kogukonnast ka, sellest, et minu tänav oleks üksteise jaoks olemas. Ja omaette niisama tahaks ka natukene olla. Inimene, täielikuna.

Nõusid õnneks peseb nõudepesumasin (muide, naiste "vabastusliikumine" sai alguse väga palju sellest, kui nõudepesumasin muutus laiatarbekaubaks). Ja mina kindlasti eelistan, et igaüks oma riideid triigib ja paneb ära ise, siis on tal mugav ja käe järgi ja kõik muud asjad. Ja ma ei olegi suurt näinud mehi, kes seda ka ise ei tahaks teha ja enesestmõistetavana ei võtaks...

karikate emand ütles ...

Tjah, see oleks tore, kui ühiskond oleks niimoodi korraldatud, aga tegelikkuses kujuneb ikkagi välja nii, et edutatakse neid, kes on valmis ületunnitööks ja asendusteks - seda ka kindlalt määratletud 40-tunnise töönädala puhul.

Lähedalt kaks näidet naiste elust.
Esimene on väikeses linnas logistik. Tema tööpäev on ametlikult 8 tundi, kuid reeglina on ta kauem tööl, mitte harva ka 3 tundi kauem. Kui ta poleks, leitaks põhjus ta vallandamiseks ja selles linnas pole ta aastaid teist tööd leidnud. Peale selle on tööpäevad väga kiired ja närvilised.

Teine näide. Müüja, tööpäevaga 12 tundi, väga rahulikus riidepoes, 3-4 päeva nädalas. Tema paariline haigestus ja ta oli 2 nädalat esmaspäevast laupäevani, hommikust ööni tööl, pühapäevaks oli kolmas inimene. Siis teatas haigestunu, et ta ei tulegi enam tööle, hakati ruttu uut töötajat otsima ja see naine töötas üle kuu aja praktiliselt kogu oma ärkveloldud aja. Tõsi, palk oli väga hea selles poes ja kliente suht vähe.

Aga kui need naised oleks väikeste lastega või teismelistega emad olnud - kumbki polnud - siis oleks küll õudne jama olnud, sest ka mehel võib ju ette tulla päevi, kus ta peab kauem tööl olema jne...

Tööandja tahab ikka, et töötaja oleks valmis tööle pühendama vajadusel rohkem kui 100%. Miks ta seda tahab? - ta on seda tõesti vaja, sest ikka võib meeskonnast kellegagi midagi juhtuda ja on vaja tema ülesanded ajutiselt laiali jagada, ja sa võtad siis tööle need, kes sellesse rahulikult suhtuvad ja kelle pere-elu seda võimaldab. Ja praeguseks on sellest kujunenud olukord, kus sa üldse ei saagi tööle, kui sa oled sellise suhtumisega, et 'pingutan mõistuse piires ja lähen kell viis koju'. Tööandja on ka inimene, ja mina eelistaksin tööandjana võimalusel meestöötajaid, kes ei jää oma kahe lapse haiguste puhul koju neid põetama.

Aga kui Sa meestest räägid, siis mul on küll tunne, et meil on põlvkonnavahe :), kuigi ei tohiks vist olla :D - mina pole jällegi näinud selliseid hästitoimivaid paare. Üksikuid mehi küll, kes peavad endastmõistetavaks oma riiete triikimist ja endale söögi tegemist... aga jah, abielumehi mitte.

Oudekki ütles ...

Minu arvates ühiskond ei "kujune" vaid seda "kujundatakse". Sa ju ise ka kujundad, selle näitena, et "kodused naised ei ole põhupead, vaid toredad, mõtlevad inimesed". Või needsamad naised, kellest sa seal kirjutad. Meie valikud kujundavad seda ühiskonda, mis meie ümber on, need ei kuku taevast :)

Ja meeskondi tuleb järelikult kokku panna "liiaga", niiviisi, et inimesed oleksid asendatavad. Meeskonnatööd saab ka nii korraldada, et kõik inimesed ei oleks mingi kitsa lõigu spetsialistid vaid suudaksid vajadusel natukene ümberprofileeruda, kui kedagi on vaja asendada (ja see praktiliselt ka töötab paljudest kohtades, alguse sai toyotistlikust tootmismudelist, eksole).

Vallandamisest: kui mitte keegi ei ole nõus minema tööle tööandja juurde, kes ei võimalda inimestel ka kodust elu elada, siis see tööandja on sunnitud seda võimaldama. Jah, ta kaotab mõnevõrra oma kasumit (aga muidu kaotaks ju kõik).

Näide minu elust on see, et kui tööandja ootas inimeselt, et see alati teeb rohkem tööd kui ettenähtud tunnid, siis helistab talle ametiühingujuht ja panebki ta selliste karmide valikute ette. Või kui tööandja ei taha ületundide eest korralikult maksta. Jne.

karikate emand ütles ...

Jah, meeskondi tuleks kindlasti kokku panna liiaga, aga praegu on küll nii, et koondamiste tõttu teeb üks inimene ära 'seitsme mehe töö' ja tööandja koorib 'seitse nahka' - olen seda mitmelt poolt kuulnud. No ehk see on muutumas...

See spetsialiseerumise-värk on minu meelest ka suti kummaline - kas pole siis võimalik võtta tööle inimene ja talle näidata, mida ta tegema peab, miks ta peaks kõike juba oskama ja ainult seda tegema, mida ta juba on teinud? Vanadest ameerikamaa raamatutest loen, kuidas inimesed läksid mingisse linnakesse ja kolasid seal tänavatel ringi, kuni nägid kusagil uksel silti, et otsime ettekandjat või müüjat või nõudepesijat, ja siis nad astusid sisse ja neile anti näo järgi kohe töö. Oli nädalapalk ja kui sa hakkama ei saanud, siis aeti minema, aga no kes ikka ei saanud? Aga praegu on juba müüjatele nii palju nõudmisi enne töölevõtmist, sh isiksuseomadused nagu 'ambitsioonikus', ja kuulutused korduvad paar kuud hiljem - järelikult suurel konkursil valitu ei saanudki hakkama... kuidas? Ei saa aru, kuidas kõik ametid nii peeneks on muutunud... No eks Charles Bokowskigi kirjeldab, kuidas ta pidi hapukurgipurgivabrikusse tööle saamiseks seletama, milline nõrkus tal juba lapsest saadik nimelt hapukurkide vastu on... :P

Aga mis puutub ühiskonna kujundamisesse, siis me pole alati tahte(jõu)ga asja juures - inimene on mugav ja laisk ja pingutab sageli nii vähe kui võimalik, laseb asjadel minna ja ise kujuneda, nagu hetkel mugav on, ratsionaalselt kaalutlemata ja tulevikule mõtlemata. Kuid muidugi mingi kujundamine alati käib, jah, ka minu blogis :), ja mina tunnen selgelt, et mind mõjutab mõni teine blogi - praegu ilmselt väljamaa kodukujundushuviliste koduperenaiste blogid kõige rohkem :D - nii ILUS elu! Ja viimasel ajal olen huviga vaadanud ka artiklis mainitud sarja Mad Men - ka väga paeluv sari, ilusad ja huvitavad inimesed, täitsa eeskujulik värk :P