Kolmapäev, 5. jaanuar 2011

KÄBI LARETEI "Otsekui tõlkes"; tsitaadid

Mälestused


* "Kas mäletad," öeldakse teineteisele, samal ajal kui ühel avab mälupilt uksi maastikule, millele teisel kunagi pole olnud ligipääsu. Ometi on tahetud omavahel kõike jagada. Kaks armastajat kogevad peadpööritavaid hetki, kus kokkusulamistunne on täielik.



Käbi esimene mees, dirigent Gunnar

* Vanaema juuresolekust välja tegemata vehkis Gunnar taktikepiga, tõusis püsti, laulis ja ümises. Vanaema seisis ukselävel, silmad imestusest pärani, vangutas pead ja puhkes tihtipeale naerma. Kunagi varem polnud vanaema nii hea pilguga mõnd meessoo esindajat vaadanud. Ta kadus kööki, et valmistada midagi eriti maitsvat sellele imelikule tüübile, kelle Käbi oli perekonda toonud.


Klaverimäng ja kirjanikutöö


Väga huvitav on lugeda, kuidas pianist kirjeldab oma tundmusi mängides. Et mõnikord saab nii, nagu oleksid sa klaveriga üks ja ei tunne oma sõrmi, kuid suurema osa ajast sa muudkui arvutad ja arvestad saali, akustika, klaveri ja publiku omapäradega. Mitmel pool tuleb juttu klaverimängu tehnilistest nüanssidest. Mulle täitsa võõras temaatika, kuid väga huvitav, sest on ilmselge, et Käbi suhtub sellesse kirglikult. Samuti tuleb mitut puhku juttu raskustest tema raamatute tõlkimisel. Ta ise kirjutab siiski rootsi keeles ning on tänapäevase eesti keele suhtes kohmetu - mõned sõnad on iganenud, juurde on tulnud uudissõnu. Tema ja tõlkijate segadustest sõnadega on ka väga põnev lugeda.

On nii palju pisiasju, millega tuleb arvestada, kui teed sellist täppistööd nagu klaverimäng... Näiteks - mõistlik austaja ei kingi pianistile (või üldse muusikule) okastega roose, kuna roosi okkad võivad ju tema sõrmi vigastada.



Käbi Laretei ja Ingmar Bergman


* Kõige olulisemad suhted, mis mul elus on olnud, on sündinud kirjavahetustest. Kirjutades on kergem end kellelegi avada, ei ole vaja valvata oma näoilmet ega lasta end eksiteele viia sellest, mida arvad lugevat teiste inimeste näolt. On rohkem aega, et raskesti tabatavate tunnete jaoks täpseid sõnu leida, ei pruugi karta mõistmatut pilku. Olen täiesti veendunud, et kui poleks olnud kirju, poleks Ingmar ja mina saanud teineteist nii lühikese aja, nelja kuu jooksul nii hästi tundma õppida, enne kui me uuesti kohtusime, ja võibolla poleks me üldse teineteist tundma õppinud.
Jaa... üldiselt räägitakse pigem sellest, kui palju läheb kirjalikus suhtluses kaduma... kogu miimika ja hääletoon. Valetada on kirjutades kindlasti kergem... Aga mina avan end ka kirjutades oluliselt rohkem kui rääkides. Tõsisematest asjadest rääkides kontrollin ma kogu aeg, kas ja kui häiritud mu kaaslane mu jutust on ja jätan muist parem rääkimata, sest ma ei taha näha teise inimese viha või ebamugavustunnet - kirjutades ma räägin kõik ära, mida tahan rääkida. Vesteldes ma naljatan alalõpmata - ja siis imestan, et mind mingiks lustirulliks peetakse :D Ma usun, et minu kirjadest saab minu kohta täpsema pildi, kui minuga kohtumisest... kuigi see annaks jälle hoopis teistlaadi infot. Minu meelest on kõige informatiivsem inimese liikumise- ja liigutamise viis :) Kui mulle tänaval keegi silma torkab, siis esmalt liikumisviisi või mõne liigutusega.


* Ingmaril ja minul oli teineteisest väär ettekujutus, vähemalt alguses. Ma mõtlen mõnikord, kas muusika mitte ei valeta. Muusikal on olemuslik võime heita mängijale valgust, nii et varjusid pole näha. Muusika õilistab esitajat. Pärast selgub, et mängija on inimene nagu kõik teised, täiesti tavaline inimene, ehkki talle on antud võime tuua kuuldavale helisid, mis võivad esile manada teise reaalsuse.
See, kes elab muusikuga, saab petta. Inimene ja muusika, mida ta esitab, ei sula sugugi üheks kokku.


* Ingmar seletas: "Isegi kui sa juhtud kuulus olema, ei maksa ette kujutada, et keegi võiks sinust huvitatud olla."
Selline normaalne, sümpaatne suhtumine, mis minu meelest on endastmõistetav.
Mis oleks kuulsusena hullem - kas laia naeratuse ja lehvitusega lennukist välja astuda ning taibata, et keegi ei tee sinust väljagi, või üritada teiste selja taga minema hiilida, kui austajad kontakti luua soovivad?
Mulle endale tundub endastmõistetav, et 'kuulsus' käitub nagu tavaline inimene (kes ta ka on), kuid ajakirjandus tembeldab su siis tusaseks ja vaenulikuks, kui sa kaameratesse naeratada ei taha...
Kohutavalt armas on vaadata geeniusi, kes end laval silmnähtavalt halvasti ja kohmetult tunnevad - end kössis hoiavad ja esimesel võimalusel minema lipsavad :)


* /.../ Deemonid polnud ennast veel ilmutanud. Deemonid pelgavad muusikat, seda kogesin ma Ingmariga elatud aastate jooksul rohkem kui üks kord.
Jaa, kui mind ärevus või moss haarama hakkab, siis saan sellest ka jagu, kui piisavalt vara 'õige' muusika käima panen. Kahju, et see mul alati õigel ajal meelde ei tule...

* Ingmar elas alalises petmisvalmiduses, ta pidi õppima kedagi usaldama, ja mina nägin selles oma eluülesannet. Ingmar ei uskunud mind, kui ma tõtt rääkisin, mõnikord tundus, et ta aktsepteerib hoopis kergemini valesid, ta nagu lausa lootis mind mõnelt valelt tabada, justkui kinnituseks. Sellest sai üks meie kooselu läbivaid teemasid. Mina olin aus, tema aga arvas, et ei või mitte kelleski kindel olla. Nagu enamik armastavaid naisi olin ma veendunud, et just mina ja ainult mina võin oma armastuse tõttu jõuda armastatu kõige sügavamate salakambriteni.

* Ingmari traditsiooniline lõuna: kaks keedetud muna ja taldrikutäis hapupiima koos mõne piparkoogiga.
Kui ma elaks üksi, siis sööks ka igaks söögikorraks samu asju :), lõunaks näiteks boršisuppi.
Välja arvatud korrad, mil mul konkreetsed isud on.
Sarnanen Bergmaniga selles osas, et oma neurootilisust püüan ravida askeetliku distsipliini, rutiini ja ühetaolisusega.

Käbi üritas Ingmari ikka 'lahtisemaks' muuta ja teda tema vaikelust välja sikutada. Näiteks meelitas ta Ingmarit endaga välisreisile. Ingmar puikles vastu, et kindlasti juhtub teekonnal sada jama ja toit ei kõlba süüa ja ilm on halb ja igav on ja tahaks kogu aeg koju :D
(Lausa tore, et keegi jälestab reisimist minust veel rohkem :D Mina kardan põhiliselt külmetamist (= paha tuju) ja väsimust (= paha tuju)).
Ja kui Käbi siis Ingmari lõpuks Šveitsi meelitas, siis oligi üks häda teise otsa :) Näiteks istusid nad veel reisil olles restoranis, Ingmar vaatas menüüd ja heitis selle kõrvale väites, et seal pole midagi, mida tellida. Käbi vaatas menüü läbi ja soovitas tal tellida ris de veau - mis oli tema teada vasikaliha riisiga. Ingmar sülitas selle välja ja kui Käbi seda ise proovis, polnud see tõesti kuigi maitsev ja kindlasti mitte vasikaliha. Kui Käbi kelnerilt aru päris, selgus, et ris de veau on vasika harknääre - vasikaliha riisiga oleks olnud riz de veau.
* Ingmar oli pingul. Seda oli ta olnud juba Rootsist lahkumisest peale. Mina ei pannud seda oma eufoorias tähele.
Kuid oli veider suvi. Kõrgmägedes, kus oli nende hotell, sadas juulikuus lund ja teed muutusid käidamatuks. See oli üks untsus reis :D Põrgutee oli kord jälle sillutatud heade kavatsustega... :D

Tänan taevast, et Mees ei püüa mulle selliseid asju korraldada. Muidu - teine kulutab raha ja mõtleb kõik ette ja taha, aga sulle tõesti ei meeldi miski ja sa ei saa muud kui viriseda või hirmunud vaikuses, õlad kõrgel, kössitada - et mida sinult nüüd veel oodatakse?..., mis justkui on ebaõiglane, kuna teine pingutab. Aga issake - pingutagu sellise asja eest, mis mulle ikka meeldib!!! Ainult hull raiskab oma ressursid ära, kinkides midagi, mille vastuvõtmine on saajale piinaks. Kuid seda tuleb pidevalt ette, mul oli kunagi üks terve suhe sellist 'muutumismängu' täis. Brrrr! Kuid tänu sellele suhtele ei sunni ma ka Meest koju kuuske tassima ja kolm tundi jõululauas istuma, näiteks. Sest ma tean omast käest, kui õudne see on, kui sind sunnitakse midagi kaasa tegema ja oodatakse veel head nägu ka. Ja tegelikult oleme me Mehega ikka üsna sarnased - mõlemad peame ebavajalikku sebimist mõttetuks. Seega siis me kumbki ei viitsi mingeid päevi tähistada vaid trallame hoopis siis, kui isu tuleb.

* Minule meeldis jõulusid pühitseda, Ingmar vihkas kõike, millel oli midagi tegemist jõuludega. Täpselt samuti nagu sünnipäevi ja puhkusi.
(Aga tegelikult ütleb Käbi ise tagapool, viibides Itaalias puhkusel: Olin kaugel hüsteeriliselt jaanipäeva pühitsevast Rootsist.)
Ma mõtlen, et paljud inimesed ei peaks neid igamehepidusid, kui nad taipaksid, et nad jäävad sellegipoolest normaalseteks inimesteks :)

* Ma tahtsin Ingmarit mõista, aga mul oli raske tungida tema hinge, mis mulle näis olevat täis seda laadi piinu, millega mina ise kunagi ei olnud kokku puutunud. "Kosmiline üksindus" oli väljend, mida Ingmar kasutas. Minu jaoks oli see midagi abstraktset, tema jaoks reaalsus, milles ta elas.

* Kujutasin ette sooje öid, ujumist kuupaistel, grilli-söömaaegu õues, rosmariinipõõsaste, piiniate ja kuuma liiva lõhna. Ingmar unistas karmidest kivistest randadest, kus põhjatuul rebib kadakaid, naabrid on kaugel ja kus kunagi ei sööda õues, isegi mitte sooja ilmaga, sest see täendaks ainult herilasi ja jahtunud toitu.


Endast rääkimine


Käbi õde Maimu kurvastab, et Käbi oma esimese mehe, Gunnari maha jätab. Tema arvates tuleb oma abikaasa kõrval viisakasti ja vaikselt elada ning ei tohigi unistada hingesugulusest.
* "On tüüpiline rootsi maania kõiki hingelisi probleeme arutada, ja see on ohtlik. Küps inimene peab teadma, et teatud probleemid ja ideaalid on nii haprad, et nende lahkamine võib nad hävitada. Tuleb vaikida ja vaikides võidelda," ja Maimu lisab veel idagi, mis mind hirmutab:
"Kunagi ei või kelleltki saada mingit olulist abi, eriti mitte oma elukaaslaselt, kellega jagatakse argipäeva, kus puuduvad teatud perspektiivid teise poole ja probleemide suhtes. Tuleb võidelda vajadusega oma isiksust ja oma soove elukaaslasega arutada. See on ohtlik ja sageli isegi katastroofiline, pea meeles! Küps naine hoidub oma hingeelu lõputust arutamisest, ta saab aru, et naine ja mees ei räägi kunagi üht ja sama keelt. Mehe bioloogiline, füüsiline ja hingeline ehitus on naise omast nii erinev, et isegi siis, kui ta arvab mõistvat, interpreteerib ta seda omamoodi."
Ahh, nii kurb!
Üks naine avastab elamise käigus, et ta mees ei meeldi talle eriti, ja et ta ei saa oma mehelt abi/tuge/lohutust. Et neis asjus üha uuesti mitte pettuda, hakkab ta oma mehe vastu lihtsalt viisakaks - veelgi enam, ta hakkab uskuma, et niimoodi see õige, täiskasvanuelu käibki. Omamoodi ilus, aga nii kurb. Ma tegelikult mõistan naisi, kes sellise elu valivad. Ma arvan, et kui minu lapse isa oleks osutunud 'kahvatuks', eimidagiütlevaks, tuhmiks tegelaseks, siis oleks ka mina püüdnud lihtsalt viisakas olla ja oma asjadele keskenduda - kuni ta minema läheb :) Kuid võib juhtuda, et ajapikku hakkab kaaslane näima lausa loll või vastik... ma ei teagi, mida siis teha.


Kiri lõpeb nii:


"Küpsus on leppimine täiuslikkuse puudumisega, aga mitte ahastav, vaid rahulik ja tark leppimine. Kui kõik on jõudnud oma suhtelise väärtuseni, siis on inimene minu arvates võimeline ise endast midagi suurt looma.
Sellega ma olen küll nõus. Elus tuleb ikka ette silmade avanemisi, kui näed, et asi või inimene, millest lootsid omale mingit pääseteed või suurt õnne, mitte ainult ei anna, vaid ka võtab sinult, kulutab ja väsitab sind. Siis mõistad, et sinu koorem on nii või teisiti ikka sinu peal ja nii see peabki olema, nii on kõigi inimestega.

* Ingmari "Stseene ühest abielust" mängitakse Draamateatris täismajale, aga ma kuulen inimesi ütlemas: "Keda see õnnelikumaks teeb. Inimsuhetes ei tasu tuhnida. Mis mõtet sellel on!"

Ka Käbi taipab, et tema avameelsete raamatute tõttu peetakse teda enesepaljastajaks, kes on oma eraelu kõrvalseisjatele vaatamiseks välja pannud. Samas on paljud inimesed talle tänulikud, et ta 'neist asjust' räägib.

Eks sama tunnevad ka blogijad, kes oma elust räägivad. On neid, kes suhtuvad sellesse võõristavalt ja mõistmatult - tavaliselt sõbrad, sugulased -, ja on neid, kes tänavad, et mingitest asjadest on juttu tehtud ja loevad huviga - need on 'võõrad', lugejad. Tundub imelik teha midagi, mis häirib lähedasi, kuid rõõmustab kaugemaid inimesi. Ma siiski leian, et see on suurepärane eneseavaldusviis, eriti minusugusele, kes muud suurt ei teegi :)


*
Päris nukker oli lugeda sellest, kuidas Ingmar Bergmaniga saadud poeg Daniel andis intervjuu, kus väitis, et tal olid vanemateks kaks kunstnikku, aga ema ja isa tal polnud. Üks ajakirjanik tõstatas küsimuse, kas artistid väärivad meie imetlust, kui nende saavutused on toimunud laste kannatuste hinnaga. Ajakirjanik kirjutab: "Kas ma võin nautida hiilgavat teatrietendust, kui tean, et see saab teoks ainult tänu lapse hülgamisele? Lugedes intervjuud Daniel Bergmaniga tekkis mul tunne, et ühe suure kunstniku elutöö pudenes minu silmade all põrmuks."

Jah, see on teema, millest ma palju olen mõelnud ja rääkinud. Laps ei pruugi emale andestada seda, et ta pole ema prioriteet. Lapsel on õigus oodata, et ta on ühele inimesele maailmas esmatähtis ja see ootus lasub tavaliselt ema peal. Kindlasti ei arva ma, et kunstnik peaks oma ande 18 aastaks unustama, kui lapse saab. Kuid ma pole kindel, kas kirglik kunstnik peaks lapsi saama. Ja kui ta saab, siis peaks ta juba ette (ja taha) leppima sellega, et tema võib oma emadusega küll rahul olla, kuid laps küllaltki tõenäliselt pole.
Käbi Laretei mõistab seda, püüab sellega leppida, hoolimata sellest kui valus see talle on - sest ta ju tegi kõik, mis tema võimuses, et olla piisavalt sageli lastega, ja et neil poleks hoolitusest puudust.

*
Veel oli huvitav lugeda, kuidas Käbi Laretei kohtub Tõnu Õnnepaluga. Ta peab Õnnepalu meisterlikuks, kuid raskesti tõlgitavaks kirjutajaks ja kutsub ta endale Rootsis külla. Õnnepalu mulle meeldib, nii et tore temast ka siit raamatust lugeda :)

***
Huhh... :)
Nüüd on seda raamatut küll kõvasti nämmutatud, kuid huvitav oli :)

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Ja sellepärast saan ma aru Kristiina Ojulandist,kes tahab olla ainult poliitik.Ta on ise öelnud,et oleks selle poliitikaarmastuse pärast väga ebatäiuslik ema.Küllap vist.