Laupäev, 22. jaanuar 2011

Tingel-tangel

Mu vana arvutikosu ragiseb ja hangub pidevalt - täitsa tüütu on temaga jageleda. Kardan, et tema aeg hakkab otsa saama... Eile kirjutasin olulisemad aadressid välja, et ma oskaks favoriitide kataloogid enam-vähem taastada, kui arvuti peaks päriselt kokku kukkuma. Pildid tõmbasin ka mälupulgale.

Kui arvuti peaks päriselt üles ütlema, siis ma ei saa eriti blogida ka, sest mulle ei meeldi Mehe arvutit kasutada - rääkimata sellest, et ta kasutab seda ise praktiliselt kogu aeg. Ja kui ei kasutagi, siis peab alati kartma, et talle tuleb telefonikõne, mispeale ta peab kohe arvuti taha saama. Hommikuti, kui Mees magab, siis ma mõnikord vaatan üht pildilehekülge tema arvutis, sest minu arvut kipub just pildilehekülgede peal hanguma ja ohtralt igasuguseid kastikesi ette viskama, mida ma muudkui kinni plõksima pean. Noh, salvestasin mina siis terve portsu pilte Mehe arvutisse, et need ükspäev mälupulgale võtta ja endale tuua, kuni ühel päeval märkasin, et mu pildikaust on kadunud - Mees oli selle 'kogemata ära kustutanud, arvates, et see on midagi muud'.
Mäh?!?
No Mehele ma muidugi 'mäh' ei öelnud, talle ütlesin ma hoopis: "Well done! Hästi paned, poisu!", sest naise peamine kohus on ju oma meest tunnustada ja toetada kõiges, mida iganes ta oma (kobakäpakestega) ka ette ei võta.

Nii et jah, kohe üldse ei meeldi mulle kellegi teise arvutit kasutada...

*
Eile sai vähemalt lõpuks Auras ära käidud Väikese Tüdrukuga. Ta oli väga tubli - ujus nägu vees konna ja sai ilusasti edasi. Suurema osa ajast veetsime lastebasseinis :) - seal on soojem. Mina käisin siiski ka suures basseinis, jätsin Väikese Tüdruku üksi lastebasseini - väga imelik ja harjumatu oli seda teha... Uskumatu, kui palju vabadust emmele juurde tuleb, kui lapseke suuremaks saab.

Suure basseini külgedele on millegipärast pandud mingid piirded - ronisin üle nende vette, kuid välja enam vanaviisi ei saanud. Minu ja redeli vahel oli 4 rajapiiret ka. Imestasin tükk aega, kuidas inimesed välja saavad? Siis nägin, kuidas kaks naist end kõhuli üle rajapiirete rullisid. Üritasin sama teha, aga mingil ime põhjusel jäin mina alati keskkohaga sinna peale toppama, nii et puusakondid toetusid sellele plastvärgindusele ja käed ja jalad kõrgusid õhus, kuni peapool siis alla vette prantsatas. Hm. Muljusin oma vasaku reie ära nende rullikute peal ja kodus avastasin, et mul on seal viis kahvatut, aga suurt sinikat :D - terve reie pealmine pool on sinine, põhimõtteliselt. Mõnus, et oskan end isegi vees ära lüüa :P

Meie basseinis olemise ajal hakkas mingi alarm tööle. Inimesed kakkusid oma lapsed lastebasseinist välja ja suures basseinis ujuti 'kalda äärde' kuulama-vaatama, mis toimub. Varsti lubati kõik vette tagasi ja mis selle alarmi huilgama pani, ma teada ei saanudki.

Kui ma pärast Väikest Tüdrukut riietusruumis föönitasin, läksid ühed vanatädid meie kappide juures riidu. Algas see nii:
- Istuge!
- Oh, ei...
- No istuge-istuge!...
- No mis te sunnite niiviisi!...
- Ega ma ei sunni, ma lihtsalt pakun.
- Ega see teie iste pole. Oleksin ma teie kodus, siis sobiks teil mulle istet pakkuda.
Esimene tädi omaette: "Ei no täitsa lollakas! Ma tahtsin ju ainult head..."
Ja nii nad lasid tükk aega - tüli eimillestki! Vau!

*
Kuna ujumine on energiatnõudev ettevõtmine, siis teadsin, et vajame midagi magusat ja küpsetasin ainsa koogi, mida oskan. Õnneks olid pea kõik ained kodus olemas ja juurde oli vaja osta ainult hapukoort. Kuid seekord mõtlesin, et teen koogi kakaoga. Soputasin siis kogu olemasoleva kakaopulbri taigna sisse ja avastasin, et ettenähtud 2 muna ja 400 g hapukoort ei vedelda seda massi enam ära. Panin siis veel 100 g hapukoort - ikka tuli segades veel puru välja. Lisasin siis lõpuks piima, kuni sain peaaegu nii vedela taigna, nagu ta mul tavaliselt tuli.


Kaapisin selle siis vormi ja panin ahju. Kui poole tunni pärast hõbepaberit eemaldama tulin,
siis eeldasin, et küpsetis näeb juba välja nagu kook ja ainult hambatikuga sorkides saaks teada, et tahab veel küpsemist. Ja mida ma näen - hõbepaberi all loksub tainas!!! Pidin kreepsu saama. Esimese hooga oli kiusatus kogu kupatus minema visata, aga siis tegin südame kõvaks ja hoidsin seda plöga veel üle tunni aja 180-kraadises ahjus. Ja... jumalast ilus ja väga maitsev kook tuli :D Ma ei mõista... kas kakaopulbri lisamine tegi seda kõike või?

Mõtlesin kooki süüa juba enne bassu minekut, aga muidugi oli mul suurest ärevusest süda paha ja ma sõin hoopis pool kaussi oasuppi. Vaat seda ma ei pildistanud, sest põldubadest keedetud supileem on kaunist hallikaspruuni värvi ja näeb seega välja nagu miski, mis on kõhus juba olnud :D

2 kommentaari:

Kader ütles ...

Kook näeb üsna sedamoodi välja, nagu minu Kõige Lihtsam Kook, mille tarvis on vaja kokku segada 1 purk hapukoort (sain selle retsepti - khm - aastkümneid tagasi; ühikute teisaldamine annab siis tulemuseks ümbes 200 grammi...), 1 kl suhkrut, 1 kl jahu, 2 muna, 3/4 tl soodat ja 2-3 spl kakaod. See kogus on väikese vormi jaoks.
Aga jah, kakao "kuivatab" tainast päris korralikult.

karikate emand ütles ...

Jaa, ongi pmst sama kook, ainult mul olid kogused 2 korda suuremad ja sooda asemel küpsetuspulber.
Seda on hea teada, et kakao tainast 'kuivatab' - mul polnud sellest õrna aimugi ja olin ikka üliväga üllatunud :)