reede, 7. jaanuar 2011

INGMAR BERGMAN "Laterna magica"

Sjgelle tuletas mulle meelde selle raamatu.
Olen seda paar korda varemgi lugenud, kuid nüüd olen värskelt varustatud kõrvalpilguga kahe Ingmari naise (Liv Ullmanni ja Käbi Laretei) eluraamatutest. Ootasin, et lugemiselamus erineb varasemast ja erineski...

Küllap olen ma "Laterna magicat" varem ikka pigem kirjandusteosena võtnud ja ulpinud eelkõige loodud kujutluspiltides ja meeleoludes. Need mulle sobisid, sest teismeeas tundus mullegi, et lähedus kellegagi tähendab eelkõige seda, et tal on võimalik sind haavata ja piinata. Ka mina pidasin mingil ajal normaalseks, et oma äng lähedaste inimeste peal välja elatakse või nende peale välja valatakse. Ingmari piinu ja alandusi täis maailmas tundsin ennast nagu kala vees ja mu rõõm oli suur, et keegi sellest rääkida oskab ja tahab.

Nüüd märkasin muudki.

Eelkõige - et tal tõepoolest nii kohutavalt palju neid naisi ja lapsi oli :D Eks see kõik oli seal ennegi kirjas, aga ilmselt pea lihtsalt ei võtnud seda vastu ja pani endised naised kõik ühte-kahte kehastusse. Kuid tõepoolest oli Bergmanil 5 abikaasat ja nende kõrval veel pikki paralleel-koos-elusid. Ja 9 last, kes enamjaolt mujal elasid - Ingmar ei osanud lastega miskit peale hakata. Käbi Laretei laps Bergmaniga oli mehe 8. laps, Liv Ullmanniga sai Ingmar oma 9. ja viimase lapse. Ju siis oli tõesti nii Suur Mees, et jätkus teda kõigile ja kõikjale...

Kõige põhjalikumalt räägib Bergman siin muidugi oma teatrilavastaja- ja filmirežisööritöödest. Paljukiidetud ja maailmakuulus lavastaja on enda suhtes väga kriitiline ja leiab pidevalt, et töö kukkus läbi, ei andnud mõtet edasi... Tal on jubedad tervisehädad - sh kõhuhädad juba lapsest peale - ja magada ta ka ei saa, pidevalt saadab teda jõuetuse ja alandusetunne.

Ega geenius pole kerge olla :)

Ka lapsena, kui ta veel polnud geenius :), oli temaga raske, kuna ta oli ülitundlik. Kooli tassiti ta kisendavana ja seal lasi ta end täis ja minestas. Arstid soovitasid vanematel teda mitte hellitada vaid nõuda sama palju kui tavaliselt poisilt - selline 'tavaline' kohtlemine aga tundus väikesele Ingmarile üle mõistuse kohutav ja veel vana mehena pole ta suutnud oma lapsepõlvega (ema ja isaga) leppida. Tundub, et tal olid siiski täitsa tavalised vanemad, mitte mingid koletised... Ei teagi, mis oleks hr Bergmanist tulnud siis, kui teda oleks 'vati sees hoitud'. Võibolla oleks temast tulnud rõõmus looder - meie oleksime tema filmidest ilma, tema oleks ilma kuulsusest, kuid 'tema rõõm' oleks temaga ja deemoneid poleks nähagi. Ehk. Kes teab...

Bergmani kirjutamis-stiil mulle väga meeldib - kui kirkalt, jõuliselt ja 'ülevalgustatult' (kalgilt) ta pajatab. Ka meeldib see, millest ta räägib. Nii et raske on tsitaate välja tuua. Aga toon kohe algusest ühe, mis minu meelest hästi kujutab seda õõnsat maailma, kus Ingmar elab.

* Sünnib minu õde, ma olen nelja-aastane ja situatsioon muutub kardinaalselt: paks, soerdlik olend mängib äkki peaosa. Mind lüüakse ema voodist minema, isa nägu särab seda ulguvat pampu vaadates. Armukadeduse deemon on löönud oma küüned minu südamesse, ma märatsen, nutan, teen põrandale ja määrin end roojaga kokku. Minu vanem vend ja mina, tavaliselt verivaenlased, sõlmime rahu ja teeme mitmesuguseid plaane selle vastiku värdja tapmiseks. Millegipärast on mu vend arvamusel, et selle möödapääsmatu teo sooritamiseks olen mina kõige sobivam. Tunnen end meelitatuna ja me otsime sobivat juhust.

Ühel vaiksel päikesepaistelisel õhtupoolikul usun end korteris üksi olevat ja hiilin vanemate magamistuppa, kus olevus oma roosas korvis magab. Sikutan endale tooli ja ronin selle peale, seisan ja vaatan tema tursunud nägu ja ilast suud. Minu vend oli andnud mulle täpsed juhtnöörid, kuidas ma pean toimima. Aga ma olin tema näpunäidetest valesti aru saanud. Selle asemel, et oma õe kaela kägistada, püüan ma tema rinnakorvi kokku pigistada. Ta ärkab sedamaid läbilõikava kisaga üles, ma surun käe tema suule, vesised helesinised silmad kõõritavad ja põrnitsevad, astun sammu ettepoole, et paremini ligi pääseda, aga kaotan jalgealuse ja kukun põrandale.

Mäletan, et selle teoga liitub suur mõnutunne, mis kiiresti hirmuks üle läheb.
***

6 kommentaari:

luize ütles ...

Mulle ka Laterna Magica väga meeldib ja Bergmani looming üldiselt. Ja peab olema ka mingi põhjus, miks inimene nii iseendast kirjutab. Ma Käbi Laretei raamatuid lugedes mõtlen ka tihti sellele, aga vist on tundliku loomuga loojatel selline asi nö veres. Et kohe PEAB kirjutama ja kui juba, siis paljust. Muidugi, lugejad suhtuvad ehk ka teisiti, kui mina näituseks hakkaksin rääkima, et olen plaanitsenud ja proovinud täide viia oma õe mõrva, vaataksid inimesed ilmselt pisut viltu.

Skarabeus ütles ...

Kole lugeda sinu "katsetusi",aga ka minu ema lükkas lapsekäru maanteele,et autod selle lömastaks,kui ta oli saanud 8.aastaselt venna.VENE TELEKANAL NÄITAS DOKKI,KUS 11.AASTANE LAPS TAPPIS KÖÖGINOAGA IMIKUST ÕE.Armukadedusest.
(Loodan,et komm ei tule topelt,sest mul siin mingi kratt sees)

karikate emand ütles ...

Eee, hmm, need sinises kirjas on tsitaadid :D, need pole minu vaid Bergmani katsetused.

Skarabeus ütles ...

Ups !!!

karikate emand ütles ...

Hihii! :)

Skarabeus ütles ...

Ohoh, netiavaruste kaudu jälle siia sattunud!
"...veel vana mehena pole ta suutnud oma lapsepõlvega (ema ja isaga) leppida"
Novot, nagu nüüdseks teada, polnudki Bergman oma ema poeg nagu näitas DNA test ja mine tea, äkki ka mitte isa!Äkki alateadvus tahtis vägisi midagi öelda ses asjas...