reede, 14. jaanuar 2011

ANNA POLITKOVSKAJA "Vene päevik"

Vene ajakirjaniku viimane raamat - päevik, mida autor pidas 2003. aasta detsembrist kuni 2005. aasta augustini ning kus ta lahkas vene-värke: korruptsiooni, poliitikute ülbust ja lausvaletamist, karistamata jäävaid omakohtuakte, sadismi sõjaväes, bürokraatlikku inertsust, poliitilist ajupesu jms. Leian, et on väga hea, et keegi need sündmused 'kaardistab', kuid lammasrahva liikmena ei oskaks minagi midagi teha riigis, kus need organid, kellele sa kaevata saad, ei viitsi teeseldagi, et nad asjaga tegelema hakkavad. Neid ei huvitagi, mida rahvas neist arvab - nende käes on võim, keegi ei karista neid. Kui sa kogud ja esitad kohtule asitõendid, siis need kaovad ära lihtsalt. Vene värk!

Kuidas see elu seal siis käis?

Putinit toetas enim partei Ühtne Venemaa. Nii sai tema parteivalimiste ajal suurema ja parima osa poliitilisi programme tutvustavate saadete ajast. Kui Ühtne Venemaa tõepoolest võitis, võeti oponentide saated üldse programmist maha, sest "kellele on vaja poliitiliste luuserite vestlussaadet?" nagu imestas Putin.

Pärast parteivalimisi tuli presidendivalimine (märtsis 2004), nii et Putin käis igasuguste organitega kohtumas ja neile raha lubamas.
* Venemaa ülemkoda föderatsiooninõukogu teatas Putini tagasivalimise kuupäeva. Ja Putin asus kõikvõimalikke sünnipäevi ja tähtpäevi ära kasutades kohe tööle, et näida end riigile ja maailmale Venemaa juhtiva eksperdina kõiges, mida ka ei tähistata. Loomakasvatuspäeval oli ta meie hiilgavaim loomakasvataja. Ehitajate päeval oli ta meie tähtsaim telliseladuja. On pentsik, et Stalin mängis samu mänge.

Sellest, et riiklik asjaajamine ja võimumeeste suhtumine inimestesse hakkab üha rohkem meenutama Stalini aega, tuleb hiljem mitut puhku juttu. Lisaks hakatakse Venemaal Stalini suhtes viimasel ajal nostalgiliseks muutuma - ta oli ju mõjukas mees, mis see loeb, et kõige rohkem hävitas ja muserdas ta kaasmaalasi.

Politkovskaja arvates polnud Putinil mingit muud 'poliitilist' programmi kui oma võimu kindlustamine. Demokraatia muudkui sureb... Putin isegi ei vaevunud oma suundumusi ja kavatsusi valijatele selgitama, vaid vastas selleteemalistele küsimustele, et 'teod räägivad enda eest'. Nii et tegude-mees :P

Politkovskaja imestab lõputult kaasmaalaste passiivsuse üle. Kuna võimud koostööd ei tee, on keeruline ohtraid võimu kuritarvitamisi dokumenteerida. Kui aga mõni tõestatav lugu siiski ajakirjanduses kajastamist leiab, ei järne sellele mingit reaktsiooni tavakodanikelt. Jah, sõjavägi on selline koht, kus noori piinatakse, pekstakse, mõrvatakse ja tapetakse hooletuse või hoolimatuse tõttu - normaalne ju!, kes siis ei tea, et see nii ongi, juba ammusest ajast. Jah, võimud röövivad inimesi kodudest, ei anna perekonnale mingit infot; mõnikord jääb röövitu teadmata kadunuks, mõnikord nõutakse tema eest raha, mõnikord nõutakse tema laiba välja andmise eest raha - nojah, eks see elu on selline meil praegu, nii on mitmel pool.

Ja pean tunnistama, et mina ka ei oskaks midagi teha, kui need, kellele ma kaevata saan, pole asja lahendamisest huvitatud. Sealt siis terroriaktid, et keegi vähemalt märkaks..., et ei ignoreeritaks lõputult. Mitte, et ma terrorit heaks kiidaks, üldse ei kiida.

Politkovskaja arvates on hea tähelepanu tõmbamise meetod näljastreik... Tema hakkas Hodorkovskit alles siis tõsiselt võtma, kui viimane oma vanglakartsa pandud haige sõbra toetuseks näljastreiki alustas.

Njah... ega see Putinit ei huvita.

Poliitika tundub mulle huvitav täpselt nii kaua, kuni jutt jõuab rahani - ja alati jõuab, mina ei saa aru kuidas, aga alati jõuab, ja ruttu jõuab. Ja vaat, raha ma ei mõista, niisiis ei saa ma poliitikat mõista.

On üks tubli ühendus - "Emad vägivalla vastu". Põhiliselt soovib see, et sõjaväes toimuva üle paremini valvataks. Liiga sageli saavad noored surma. Lisaks need, kes väidetakse olevat end tapnud, kuid surnukehal on ilmsed märgid sellest, et inimene on surnuks pekstud.

Üks asi, millest veel sageli juttu tuli, oli et igasugustele Vene riigi nimel eri moodi kannatada saanud inimestele lubatud toetusi muudkui vähendati ja vahetati väiksemate vastu välja, kuigi need toetused olid sõttasaatmise eel või Tšernobõli järel lubatud surmani kestma. Nüüd aga öeldakse, et tasuta ravi asemel antakse mingi raha - mis on paraku kordi väiksem, kui vajalike ravimite maksumus. Nii et kui mehed sõtta lähevad või sealt vigastena tulevad, on au ja kiitus suur, aga pärast jäetakse nad lihtsalt surema, vastutust ei võeta. Kellegi sõtta-sundimine või manipuleerimine on üldse imelik asi... Kas meie elu kuulub meie riigile? Kas riik võib võtta meie elu, kui tal on vaja? Mulle ei meeldi see mõte :(


Ma ei ela küll Venemaal, aga mina ka riiki ei usalda. Ei looda ma võimalusele saada 'inimväärset pensioni' ja pole mingite sammastega ühinenud. Kui see aeg käes on, eks siis näeb, mis saab ja kas saab. Ma igaks juhuks eeldan, et mitte möhhigi ei saa - ei hambaravi, ei arstiabi. Aga vanadus- ja invaliidsuspensionid saavad olema nagu alati - näljapajuk. Saad selle eest osta kõige vaesema toidu, piisavalt sooja heal juhul ka, ravimeid ei saa, uusi riideid osta ei saa. Jah, ma ei usu Riiki kohe üldse mitte. Ja ma arvan, et asi ongi rahas. Riigil on raha kulutada luksuse peale, aga mitte tavaliste inimeste peale. Võibolla see peab millegipärast nii olema. Ma ütlen - ma ei mõista raha, eriti riigi raha-asju... ja mida ei mõista, seda ei usalda - see on loogiline :)

Kes on lugenud Gulagi arhipelaagi, seda ei üllata siin raamatus miski. Kõik läheb vanaviisi edasi. Mida tavaline inimene mõtleb ja vajab, ei huvita 'ülemusi'. Tavaliste inimeste juures huvitab neid ainult see, et nad 'ülemuste' võimu ei kõigutaks. Üksikisik on väärtusetu.

Raamat tekitab sellise omapärase karmi meeleolu :)... sellega kaasneb oma abituse mõistmine.
Ma arvan, et see raamat on korralik dokument - kuid siiski imestan, et see töö kellelegi seal üleval siiski nii palju korda läks, et Politkovskaja tapeti... Ma oleks arvanud, et Putin ja CO ütlevad selle kõige peale lihtsalt 'päh!' ja unustavad selle samas... Igatahes, mina armastan Anna Politkovskajat selle hoolimise pärast, mida ta oma rahva suhtes üles näitas.

*
PS, kell on hetkel 4:48, ma pole vist nädal aega maganud :D, nii et vabandust, kui mu jutt väga segane sai - ma ilmselt ei suuda seda ise praegu hinnata.

1 kommentaar:

Ingrid ütles ...

Ma tahan nüüd ka seda raamatut lugeda. Aitäh:)