Teisipäev, 28. detsember 2010

Õudusunenäod

Lapsena nägin ma ikka selliseid õudusunesid, kus pidin elu eest põgenema. Nendest ärkasin vingerdades, vigisedes ja higisena - tõelist hirmu tundes. Nüüd on õudusunenäod pigem sellised, kus ma muretsen, kuda olukorraga toime tulla. Päris kummaline on see, et igasuguste päevakajaliste unenägude keskel on mingid pidevalt korduvad motiivid.

1.
Hilises teismeeas hakkasin nägema, et mu hambad hakkavad murenema ja tulevad tükikeste kaupa suust ära. Teises variandis jäid mul hambad valusalt risti ja ma ei saanud neid kuidagi lahti. Minu meelest pole ma neid hamba-unenägusid siiski oma 5 aastat enam näinud.

2.
Kahekümnendate alguses hakkasin pidevalt nägema veidraid tualettruume, kus oli võimatu või vähemalt keeruline oma asju ära ajada. Neist enamik olid sellised nagu avalikes kohtades - et mitu kabiini ridamisi. Käisin muudkui neis kabiinides sisse ja välja - küll oli pott reostatud, teisal ei käinud uks kinni, kolmas ajas üle ääre halli vett, neljas polnud torudega ühendatudki, viies asus kõrgel - sinna tuli ebakindlat redelit pidi ronida jne. Samal ajal leidsid teised endale kasutuskõlblikud potid ja kabiinid :)
Kord muutus hiigelsuur avalik käimla minu otsingute jooksul suureks avalikuks duširuumiks, millel polnud vaheseinu ega kardinaid. Õieti - see nägi välja nagu ridamisi dušialuseid, aga tegelikult oli tegemist siiski wc'ga. Mina seal kohal kükitada ei osanud.
Veel olen palju näinud, et kabiin on nii kitsas või räpast kola täis, et ma ei mahu istuma lihtsalt, kuigi näen enda kohalesättimisega sada aega.
Ja muide - reeglina pole need uned seotud sellega, et mul oleks öösel tegelikult pissihäda.
Viimati nägin sellist unenägu vast pool aastat tagasi.

3.
Kui Väike Tüdruk oli 3-5 aastane, nägin üsna sageli unes, et saan tema peale mingi tühiasja pärast hirmus vihaseks, karjun ta peale ärritunult ja raputan teda õlgadest või annan laksu. Kohe selle järel saan ma aru, et käitusin täiesti hullumeelselt ja mõttetult agressiivselt. Ma põlvitan tema ette või kummardun, püüan teda kallistada ja palun vabandust, tunnistan, et läksin liiale ja palun andeks, kuid Väike Tüdruk vaatab minust täiesti osavõtmatult mööda. Ma näen, et ta viisakalt talub mu embusi ja palumisi, aga ta tahaks meelsamini minema minna, oma asjade kallale asuda. Ja ma tean, unes, et oma käitumisega kustutasin ma tema armastuse enda vastu ja ta ei armasta mind enam kunagi, ja ma olen selle ära teeninud/ ise esile kutsunud. See oli uskumatu kaotusetunne, mida ma nendes unenägudes kogesin.

Õde märkis, et põhimõtteliselt seesama on juhtunud minu ja minu ema vahel. Hmm - tõepoolest!

Aga mul on ka Väikese Tüdrukuga midagi sarnast olnud, ilma selle õudse lõputa, õnneks.
Tulime ükskord lasteaiast - Väike Tüdruk oli siis 3-4-aastane. Olin talle ostnud veidi suured kummikud ja üks neist pudenes ülekäigurajal tal jalast, umbes meeter enne kõnnitee algust. Mina seda tähele ei pannud, auto lähenes, ma sikutasin Väikest Tüdrukut edasi ja hüüdsin pahaselt: "No tule nüüd!". Siis keerasin teda vaatama ja märkasin kummikut ja ärritusin veel rohkem. Rapsasin Väikese Tüdruku sokiväel kõnniteele ja ise kõnniteeservas kükitades õngitsesin selle kummiku autoteelt kätte, mööduva auto rataste kõrvalt. Pahandasin: "Miks sa ei öelnud, et sul kummik ära tuli - mina ei näinud seda ju!" Asi pole sõnades vaid selles ärritumises... ja Väike Tüdruk hakkas haledalt nutma, nagu oleks kogu tema elu läbi kukkunud (umbes nii ta mul tavaliselt nuttiski - nagu oleks ta ihuüksi maailmas ja ilma igasuguse lootuseta õnneraasulegi). Tema õnnetu nutt lõikas nagu nuga südamesse. Kallistasin teda ja püüdsin teda lohutada - see ei õnnestunud. Siis põlvitasin tema ette (no ta oli ju tillukene) ja kiigutasin teda enda keha vastas, palusin andeks ja palusin, et ta enam ei nutaks. Inimesed käisid mööda - see kestis ikka jupp aega. Kui laps oli rahunenud ja ma püsti tõusin, siis nägin, et Väikese Tüdruku rühmakaaslane koos isa ja emaga oli seda nalja kogu aja 3 meetrit eemalt autos istudes pealt vaadanud, kõik kolm vahtisid mulle ettepoole kummardunult pärani silmi otsa. Mina naeratasin lollakalt. Ei tea, mis nad mõtlesid...

Millegipärast ma usun siiamaani, et murdsin oma ärritusega Väikeses Tüdrukus midagi, tookord.
Kui Väike Tüdruk saab suureks ja ei salli mind, siis juba selle ühe juhtumi tõttu - ma mõistan seda.

4.
Viimasel ajal näen, et mu mobiiltelefon jukerdab. Mul on hädasti vaja kellegagi kokku saada, kuid ma ei saa numbrit valitud. Noolenupud käituvad, nagu ma oleks mitu korda vajutanud ja sõidavad mööda nimesid kaugele edasi, numbriklahvid viskavad ühe vajutuse peale ette tähtede ja numbrite segadiku. Lisaks kustub telefon vahepeal ära ja ma ei saa pin'i sisse löödud.

5.
Veel olen hiljuti mitu korda näinud, et olen mõne aja külas või hotellis või ühiselamus veetnud ja hakkan koju tagasi minema, kuid ilmneb, et mul on nii palju asju, et neid on pea võimatu kaasa pakkida. Asju ilmub välja igasugustest kohtadest. Juba ammu arvasin, et saan kohe pakitud, kuid ikka leian siit ja sealt endale kuuluvaid asju. Kilekotid kärisevad.
Ükskord tulin majja tagasi, Väikese Tüdruku jopet võtma, ja avastasin kapist veel terve hunniku Väikese Tüdruku roosasid riideid. Tol päeval loobusin sõitmast ja otsustasin osta paar hiigelsuurt reisikohvrit ning taksot tellides paluda selline, kes aitaks mul lisatasu eest kohvreid bussi pakiruumi lohistada.

No vot, ongi kogu moos :)
Ma muidu unenägude seletamisesse eriti ei usu, aga korduvad motiivid on küll huvitavad. Kahjuks pole mul õrna aimugi, mida need minu jaoks võiksid tähendada...

9 kommentaari:

ritsik ütles ...

Unenägu nr 2 vastikute wc-dega on minu oma ka :D
Ma näen põgenemise-unesid siis, kui elus on miski jama vaja ära lahendada. Ükskord unes pöördusin tagaajajatele vastu ja peksin nad laiali- oi kui hea tunne sai!
Väga korduv kujund on mul sillad, tudisevad, libedad, pudedad sillad üle laia sünge jõe. Koormav :(
Ju alateadvus midagi öösiti sahmerdab.

Anonüümne ütles ...

lagunevad hambad on klassika, juba onu freud rääkis, et need on mured sugueluga (ei soorita teistega samaväärselt).
ülejäänud peaks tähendama parasjagu vaevavaid (lahendamata) muresid teiste inimeste, tööga (töökohaga), võõraste kohtadega. üldjuhul tasub unenägude peale mõelda küll, saab päriselus muresid vähemaks.

Anonüümne ütles ...

ma tsut täiendan eelmist kommi. see unenägu väikse tüdrukuga ei ole otseselt see probeem. lapsele jäädava armi südamesse jätmiseks ühest korrast ei piisa. see unenägu on sinu lahendamata probleem oma emaga. mõtle see enda jaoks sirgeks: a la ta ongi selline, mis läind see möödas ja lihtsam kui vihata, on andestada.

karikate emand ütles ...

Njaa, no see hammaste lagunemise asi tundub võimalik, kui nende unenägude tekkimise vanust vaadata, aga üldiselt Freud ongi see mees, kelle pärast mina unenägude tõlgendamisesse ei usu. No ei saa olla nii, et kõik uned lähevad ühtesamasse teemasse. Ega me kõik ole mingite kinnismõtetega vanad perverdid nagu tema :D
Samas on tema teooriaid huvitav teada, sest kultuur on täis freudistlikke vihjeid...

Mis puutub Väikese-Tüdruku-unenägudesse, siis need pole mind ka 3-4 aastat enam kummitanud, nii et ju on selgeks mõeldud.

Oudekki ütles ...

Mina arvan seda, et kui laps - ja mitte ainult laps - teab, et tegelikult teda armastatakse vàga, siis need yksikud àrritused ei jàta mitte mingisugust armi, lihtsalt laps saab teada, et ema on kah inimene, mitte ainult ema.

Aga huvitav on see, et sul on nii elulised unenàod... Minul on kyll vahest unenàgudes tuttavad, aga situatsioonid on yldjuhul suhteliselt fantastilised. Muidugi, mingi mòju vòib olla selles, et ma enne magamaminekut armastan voodis ulmekaid (vòi maagilist realismi) lugeda :)

karikate emand ütles ...

Tatsutahime,
see Sinu kommentaari esimene lõik - selle peale ma loodan, seda ma pooleldi julgen ikka uskuda :)

Ja see teine lõik - see on ka asi, miks ma unenägude tõlgendusse ei usu: minu unenäod on tohutult elulised. Muidu ei pane seda tähelegi, kuid iga kord, kui ma oma unenäo kirja panen, siis kirjutan mitu korda nurksulgudesse ///see motiiv on pärit siit, mis ma eile lõunal lugesin/kuulsin/nägin; see motiiv on ilmselt sellest, et eile.... blabla....///. Et mida sa analüüsid, kui sa ajad unes neidsamu asju, mida päevalgi. Kohe, kui ma midagi päriselus edasi lükanud olen, hakkan ma seda igal ööl unes tegema: viin raamatud raamatukokku tagasi, panen hambaarstiaja, võtan sõbrannaga ühendust. Ka mina näen ulme-unenägusid, kui olen midagi sellist lugenud või telest vaadanud - uinumiseelsed elamused on väga mõjusateks unenäoteemadeks. Samuti näen telekast nähtud ja mind liigutanud draamade 'uuslavastusi' :D...
Jah, minu ööd tegelevad põhiosas täiesti selgelt minu päevadega :)

Alias ütles ...

Ma ei tea, kas sa nii ammuse postituse kommentaari üldse loed, aga kirjutan ikkagi. Kõlab ehk uskumatult, kuid ka minu unenägudes on aastaid kordunud täpselt samad motiivid! Ma olen rohkem kui 20 aastat oma elust kannatanud väga tugeva ja elu segava sotsiaalfoobia käes :(
Sattusin kord juhuslikult lugema üht sinu postitust, kus põgusalt enda suhtlemisprobleemi mainisid. Ma elan ka Tartus ja minu jaoks oli kuidagi liigutav teada saada, et minutaolisi (kes ei oska/saa/taha suhelda)on siin linnas veel :)

Anonüümne ütles ...

(karikate emand olen)

Ma saan kommentaarid mailile, nii et need saan alati kätte, isegi siis, kui blogger jukerdab.

See on tõesti huvitav, et meil unedes samad motiivid on.

Ja tore, et minu 'äpardlik' olemasolu kellelegi lohutuseks on :), siiralt!

Skarabeus ütles ...

...mingite kinnismõtetega vanad perverdid nagu tema :D...
/
Mnjah,millegipŕast olen ma nii m8elnud Lars von Trierist tema filmide p2rast. Aga Freudist muidugi ka.