Kolmapäev, 22. detsember 2010

Meeste tähtsad jutud vs naiste tähtsusetud tööd

Lugesin eile läbi kaks kaustikut luuletustega - pea terve päeva lugesin.
Neist üks luuletustepaar sobib varjujääva peategelase tõttu lausa jõuluaega, ja toon need ka oma blogis ära, et siia natukenegi jõulu tuua :)

Need on Tiia Toometi luuletused, mis on inspireeritud ühest piibliloost.
Ega ma Piiblit nii hästi tunne, aga lugu oli umbkaudu selline, et tuli Jeesus ja istus ühte kotta meestega maha, jutlustama. Meeste sekka istus ka tarka juttu kuulda sooviv Maria (Maarja? Maarja Magdaleena?), samal ajal kui Marta köögis müttas, et oleks kõnelusest väsinud meestele lõpuks ninaesist anda. Marta oli pahane, et tema üksi tööd peab tegema ning läks meeste juurde ja ütles Jeesusele, et see käsiks Marial talle appi tulla. Jeesus aga manitses Martat ja ütles, et tema jutu kuulamine on palju tähtsam kui köögigöö.

Toometi luuletustes saavad sõna nii Maria kui ka Marta.
Ja see Marta-luuletus ajas mind mitu aastat hirmsasti nutma...

Need naised ei pea pärit olema Piiblist, need on tavalised, tänapäevased naised.
Võibolla saab igast Mariast Marta, kui ta on pere loonud ja lapsed sünnitanud.
Sest pole parata.

Kuid meesterahvale on huvitavam kirglik Maria-tüüp ja kui ta selle tööst kurnatud Martale välja ütleb, tundub see ülekohtuna.
Ka lastele võib meeldida Maria-tüüpi emme - jah, mõnikord pole kohemaid sööki ja kamps on koju ununenud, kuid on põnev, on laul, mäng ja pidu. Ma arvan, et laps võtab endale eeskujuks õnnelikud vanemad, mitte ilmtingimata need, kes rohkem tööd teevad.
Meile meeldivad inimesed, kes särasilmil naudivad ennast ja elu... aga keegi peab töö ka ära tegema.


MARIA:
Kui ma nägin Sind tol õhtupoolikul tuli päike pilve tagant välja
ja ma tundsin Su ära
muu maailm kadus korraga mu meeltest hääled vaiksid asjad pudenesid käte vahelt
ma nägin nüüd vaid Sinu heledat kuju valgust mis kiirgas Sinust igale poole
millelgi muul polnud enam tähtsust
leebe tuuleõhk õhtutaeva ääretus ja vaikus kõik oli nüüd siinsamas
mu ihu muutus nõrgaks ja ma istusin maha Su jalgade ette
mu kõrvad imesid sõnu mis tulid Su huultelt mu süda juubeldas
tunnid libisesid mööda nagu valged pilved aga ajal ei olnud enam minu üle võimu
ma teadsin: nüüdsest peale pole mul muud saatust kui käia alati Sinu järel
nüüdsest pole mul muud elu kui Sinu läbi
ja sel pimedal päeval kui Sa lähed päriselt ära
jään ma Sind igavesti otsima nii taevast kui ka maa pealt


MARTA:
mida pidin ma tegema kui sa tulid oli mul pesupesemine pooleli
tainas tahtis küpsetada kalad rookida pere ootas süüa
sa ju tead mu päevi esimesena tõusen ma hommikul hilja õhtul varisen rampväsinuna sängi
üks töö ajab teist taga majapidamine ja lapsed ja loomad
kunagi pole ma niisama vahtinud eales pole mul olnud aega iseenda jaoks
ja nüüd tulid veel sina kui mu selg oli küürutamisest kange sõrmed valutasid
ah minagi oleksin tahtnud istuda maha su jalgade juurde kuulata su kõlavaid jutte
aga keegi pidi ju tegema sulle aseme vaatama mida saab lauale õhturoaks
panema lapsed magama
ma püüdsin kuidas oskasin et sa jääksid minuga rahule
kõige valgemad linad valisin ma sulle kirstupõhjast kõige pehmemad padjad
kõige paremad palad otsisin kapiriiulilt lapsed manitsesin vait
ja iialgi ei pannud sa mu toimetamisi miskikski
lapsest peale olen ma püüdnud täita oma kohust
kui peetakse pidu peab ju olema üks kes peseb nõud ja pühib põranda puhtaks
ma pole kunagi kurtnud oma osa üle
aga nüüd ütled sina et see kõik oli vale et mu elu on elatud tühja
mis saab minust nüüd
ma olen juba vana naine mul pole jäänud palju aega
ma ei suuda enam midagi muuta
tummalt toimetades käin lõpuni oma antud päevad
aga mu süda nutab sinu hukkamõistu pärast
valgust mida sa kuulutad olen ju minagi alati igatsenud...


Pildil on Maria ja Marta - ootamas Jeesuse otsust, hihii :)

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ehh, ajas minulegi vee silma see Marta-luuletus. Mis sest, et ma ise kunagi selline toimetaja-tegutseja pole olnud, vaid pigem laisk-liisu.

karikate emand ütles ...

Just-just, mina kaa - laisk-liisu :)
aga Martast on ikkagi kahju...

Oudekki ütles ...

Mina olen nii feminist, et mòtlesin alati, et mehed oleks pidanud hoopis tòòle panema, kui nii palju teha oli, sest tòò ajal saab ju ka jutustada - ja pàrast oleks saanud kòik koos jòudeaega nautida.

karikate emand ütles ...

Milline jumalavallatu mõte! :D