Reede, 3. detsember 2010

Hingeke...

Täna oli Väikesel Tüdrukul koolis aktus. Nemad saavad tunnistused kolm korda aastas, iga kolme kuu tagant, ja täna siis oligi üks selline tähtis päev.

Väike Tüdruk pidi taas esinema oma kummituse-jutuga. Suure koolisaalitäie rahva ees seisis ta üksinda esimest korda. Ja ta ütles, et ettekanne ei õnnestunud: ta kartis, hääl oli vaikne ja mõned sõnad jäid vahelt ära... Ta ei põdenud seda liialt, kuid mul oli temast ikkagi nii kahju - mul oli juba ette kahju, kui kuulsin, et ta peab aktusel esinema.

Koolilt sai ta oma võidujutu eest shokolaadimedali, raamatuga rinnamärgi, 'tunnustuse' ja muinasjuturaamatu. Muinasjutu luges ta juba läbi ja see olnud põnev. Eriti avaldas talle muljet koht, kus noormees oma sääremarja ära lõikas... :P

























Anti ka tunnistus. Esialgu on see nagu ikka...





Kuid kõige erilisem paberasi, mis Väike Tüdruk täna koolist tõi, oli paber ülevaatega lapse ujumisoskusest. Tema hindele ("5") oli ujumisõpetaja lisanud kommentaari:
"VÄGA VISA VÄIKE HING!"



Tjah, ma olin sellest tähelepanekust nii liigutatud, et käed hakkasid värisema...
Üks väike armas hingeke on ta tõepoolest... Kui kummaline, et ta ka ujumisõpetajale 'erilise lapsena' silma jäi - sporditüdruk ta ju kaugeltki pole.

Ja siin veel ka Aura-tunnistus... Püüdsin nime maha kustutada, kuid ei osanud ikkagi :D Mäkerdasin niisama :D Ei leidnud õigeid nuppe üles ja isegi värve ei leidnud. Must on kole.



Pärast lõunasupi söömist läksime poodi, sest Väike Tüdruk läheb homme klassivenna ja üldse ühe parima sõbra sünnipäevale. Nii raske oli poisile kinki valida! Nii palju uhkeid konstruktoreid, kuid tahtsin 200 krooniga hakkama saada :(((... Lõpuks valisime spioonivärkide komplekti ja puzzle. Väike Tüdruk on kindel, et kingitus poisile meeldib :)

Pärast seda olin nii väsinud, selg ja kõht valutasid, kuna on 'teatud perioodi' esimene päev, pea hakkas ka valutama, nägu kipitas külmast... Panin rahustava muusika mängima ja ütlesin 'visale väikesele hingekesele', et täna jääb jututund kahjuks ära ja minu tuba on täna keelutsoon :( Aga praegu igatsen tema järele nii, et aja laps või unest üles... (mida ma siiski ei tee). Aju on maha rahunenud, valud tuhmunud, ja nüüd tunnen süütunnet...

Niimoodi lõppevad mul enam-vähem kõik vahvad koduvälised käimised-üritused ja kohustuslikud poeskäigud, hurra!!!

Õnneks on sünnipäevapidu jälle äärmiselt lähedal - laps sinna ära viia on isegi minu jaoks köki-möki, seda enam, et ma lausa tean seda maja juba ammust ajast ja ei pea midagi otsima ega milleski kahtlema - see on nii pingestav ja kurnav! Ja ma tean ka täpselt, et me jõuame sinna 5-7 minutiga, nii et kõik tundub kontrolli all olevat. Ohjah.

Aga pühapäeval küpsetame hunnikute viisi piparkooke :). Ja meenutame mu kallist õekest, kes meile täiuslikud piparkoogivormid tõi :)))

Kommentaare ei ole: