Kolmapäev, 15. detsember 2010

HENRI MURGER "Stseene boheemlaselust"

Päris muhe raamatuke 19. sajandi boheemlastest. Ka autor elas 19. sajandil, nii et vast ta teab, millest räägib.

Autori eessõnast:

* Nii nagu vanasti, on ka tänapäeval iga kunstirajale astuv inimene, kellel pole muid elatusvahendeid peale kunsti enda, sunnitud tallama boheemluse radu. Enamik meie kaasaegseid, keda ehivad kunsti loorberid, on nooruses kuulunud boheemlaste ridadesse; jõudnud rahuliku ja materiaalselt kindlustatud kuulsuseni, meenutavad nad tihtipeale - ja võib-olla igatsusega - neid aegu, mil neil polnud nooruse haljastest küngastest üles rühkides muud varandust kui noortele omane söakus ja lootus, see vaeste ainuke rikkus.

* Oma arutus egoismis on nad muide äärmiselt järjekindlad: nad ei halise ega kaeble, nad alistuvad vaikselt tumedale ja karmile saatusele, mida ise endale sepitsevad. Enamiku neist viib hauda haigus, mida meditsiin ei söanda õige nimega nimetada - vaesus. Ent tarvitseks neil vaid tahta, ning paljud neist võiksid vältida saatuslikku lõpplahendust, mis katkestab nende elu eas, kus kõik alles algab. Piisaks vaid väikestest järeleandmistest reaalsuse karmidele seadustele, oskusest kahestuda, luua endas kaks erinevat olendit: esiteks poeet, kes uneleb kättesaamatutes kõrgustes, kus helisevad innustavad inglikoorid, teiseks inimene, oma elu peremees, kes suudab teenida igapäevast leiba. Selline kahestumisvõime on enamasti omane tugevatele natuuridele, olles neid eristavaks omaduseks, ent see puudub täiesti enamikul noortel, kes uhkusest - võltsuhkusest - jäävad mõistuse häälele kurdiks. Sellised inimesed surevad noorelt, jättes mõnikord maha teose, mida hiljem kõik imetlevad, kuid võinuksid imetleda ka varem, kui nende looming poleks jäänud tundmatuks.
Ilusasti kirjutatud!
Nagu ka kogu ülejäänud raamat, mis oma tooni poolest on siiski palju lustakam kui see tõsine ja isegi kurblik sissejuhatus.

Romaanis kohtume me nelja kunstilembese noormehega, kes kõige meelsamini veedavad oma aega veini juues, juteldes ja neidudega flirtides. Nad näevad end kunstnikena ja kuigi nad ei suuda end oma kirjutiste ja maalidega kaugeltki ära elatada, teevad nad omast arust nende kallal ikka tõhusat tööd, kasvõi vaimus, sest tegelikkuses pagevad nad pärast voodist tõusmist oma külmast toaubrikust sageli kriipsugi paberile või lõuendile tõmbamata, sest seltskond, vein ja raha on ju mujal :)

Nagu noortele meestele sobilik, on nad ka väga romantilised ja armu-huvilised. Milline rõõm, kui lõuna paiku õnnestub mõni neiuke õhtuks kohtama kutsuda - siis kulub vahepeale jääv aeg mööda tuttavaid jooksmisele, et raha kokku kerjata. Neiuke viiakse ilusti tõllaga restorani ja puha. Ja neiud peavad neid kummalisi noormehi piisavalt võluvateks, et nende ubrikutesse mõneks ajaks koduhaldjaks tulla. Paraku kardavad nad oma käsi külmapunaga igaveseks rikkuda, nii et kui süüa ja kaminakütte raha pikemat aega pole, käivad neiud 'sõbrannade pool'. Tegelikult flirditakse teiste meestega, veedetakse nendega öid, sooviga kord jälle kõht täis saada ja võibolla leida mees, kes pakuks 'püsisooja'. Selliseid mehi leidub, kuid nad on liiga igavad. Ja enamik ei tahagi midagi tõsist. Nii on neiud peagi oma poeetide juures tagasi, võibolla kingapaari või kübara võrra rikkamad...

Kui raha on, ostetakse ikka parimat, kui raha otsas, siis imestatakse üheskoos, et kuhu ta sai?, alles ju oli? Siis viiakse vahepeal ostetud riided ja raamatud pandimajja ning ka nälgitakse nõutult. Kuid kogu seda sekeldamist läbib püsiv rõõmus usk sellesse, et küll Juhus nende eest hoolitseb.

Raamatu lõpus hakkavad noormehed arutama, et aeg on vist täiskasvanuks hakata ja endale püsiv sissetulek otsida, ning boheemlaselust-kunstnikuelust loobuda. Et mis sobib kahekümneaastasele, ei sobi enam kolmekümnesele. Sellest, kas ja kuidas see neil õnnestub, juttu ei tule :)

Üks asi veel, mis palju mõtteid tekitas. Tollal oli ju nii - nagu me teame näiteks raamatust "Tuulest viidud" -, et iga hooajaga tuli uus mood. Nii et kui sa käisid neli aastat vana kleidi, kübara või frakiga, siis teadsid kõik, et see on neli aastat vana, kuna hiljem oleksid õmblejad sulle teistsuguse õmmelnud. Kas pole kõhe? Mul on küll-ja-küll kümmekond aastat vanu pükse, mis on nii tavalise, klassikalise lõikega, et neid võib alati kanda, need ei riiva kunagi silma. Vaat, praegu on moes need üliveidrad (ja -koledad) haaremipüksid, millel on põlvede vahel suur hunnik rippuvat riiet, kuhu võiks paigutada mähkmed, mis mahutavad terve ämbritäie pissi - no niukestega vist küll 3 aasta pärast kusagile minna ei taha. Eestis neid nagu eriti vist ei kanta ka... Ega mulle praegune pahkluuni liibuv teksamood ka ei meeldi. See sobib ainult Kate Mossile...
Nujah, see selleks :)

Paar tsitaati ka:

* "Lubage põse asemel suudelda teie kätt," jätkas noormees, ja enne kui Laure jõudis vastupanu osutada, suudles teda huultele.
"Härra, te olete väga kärme!" hüüatas preili.
"Ikka selleks, et kiiremini pärale jõuda," vastas Rodolphe. "Armastuses tuleb esimestest peatustest galopiga läbi tormata."
"On alles veidrik!" mõtles Laure koju minnes.
"Võluv preili!" nentis Rodolphe eemaldudes.

* "Veini esmaseks kohustuseks on olla punane," hüüatas kunstnik. "Valgetest veinidest ärge tulge mulle rääkimagi!"

Vallatu ja naljakas, aga hõrgu stiiliga raamatuke :)

Kommentaare ei ole: