Neljapäev, 30. detsember 2010

Oleks...

Aristoteles küsis:
Kui sulle pakutaks võimalust elada 10 aastat täielikus õndsuses, tundmata muret või valu, kuid kui see aeg on läbi, ei mäletaks sa sellest midagi - kas sa võtaksid selle võimaluse vastu?

Mida teie teeksite?
Ja miks?

Mina mõtlesin natuke ja otsustasin, et ei võtaks. Sest - mida ei mäleta, seda pole olnud :D (nagu pisendatakse purjuspäi tehtud lollusi) ja mida pole olnud, sellest pole kasu...
Näetsasiis - oma igapäevast elu elades olen ikka kasu peal väljas.
Ei taha niisama elada.
Elul peab Mõte olema.

Tegelikult, kui nüüd ülemäära detailidesse laskuda, siis keha ikka mäletab kümmet õnnelikku aastat :) - nahk särab, karv sillerdab, ihuliikmed on kerged ja lennukad :) Aga ma arvan, et Aristoteles pidas silmas olukorda, kus möödunud kümnest õnneaastast mitte kusagile mitte midagi järele ei jää.

Ka Aristoteles arvas, et mõistlik inimene sellist pakkumist vastu ei võta.
Tema seletas seda natuke ilusamini, et elu mõte on 'kasvamises', kogemuste kaudu õppimises ja arenemises. Ja kui midagi ei mäleta, pole ka isiksusearengut.

Aga kui mulle pakutaks sellist võimalust, et mind pole mitte kunagi olemas olnud ja ei hakka kunagi olema ka, siis selle ma võtaks küll vastu.

3 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Aga kui poleks Sind ,siis poleks ka armast Väikest tüdrukut.Mõtle, millest maailm siis ilma jääks.
Mina ei võtaks ka vastu sellist muredeta elu.Ma ei saaks siis ju oma emotsioone,pisaraid ja mässavat hinge välja näidata.Kaua Sa jõuad ikka naeratada ja head nägu teha.Kes ei mäleta minevikku,elab tulevikuta nagu ütleb 1 hea vanasõna.

karikate emand ütles ...

Jaa, selle peale on küll imelik mõelda, et täpselt sellist last ilma minuta maailmas poleks... :/

Oudekki ütles ...

Mina vist vòtaks... Olenevalt millised kymme, muidugi. Nàiteks ma arvan, et 70-80 eluaastani kohe kindlasti vòtaksin. Sòltub ka sellest, kas need kymme aastat on mu elust àra hammustatud vòi mu elu lihtsalt pikeneb 10 aasta vòrra.

Muide, ma arvan, et kohe pàris paljude inimeste esimesed kaks eluaastat just sihukesed ongi - ja ma ei tea kedagi, kes seda kahetseks vòi arvaks, et ta neist midagi saanud ei ole. Kusjuures, mina vist mòningate mòòndustega mòtlen isegi oma esimesele kymnele eluaastale kui mingile tàiuslikule ajale, ainult sellest ma muidugi màletan liiga palju :D