Neljapäev, 2. detsember 2010

Nirukael nihuke

Va kassi-koletis näris katki ühed mu lemmik-kõrvarõngad.
Need olid erilise 'vee-värviga', mis ongi mu lemmikvärv.

Mul on väga vähe kõrvarõngaid, kui pidada silmas seda, et need on ainsad ehted, mida ma kannan tõesti iga päev ja meelsasti. Tavaliselt tuletab Väike Tüdruk mulle meelde, et võiksin panna ka kaelakee või käevõru, ja ma siis panen.

Suurel pildil ongi kõik kõrvakad, mis mul praegu alles on.






Ennemuistsel ajal oli mul kõrvarõngaid tohutult palju ja ma ka kandsin neid kõiki :)
Siis hakkasid mõned neist mulle liiga kirjud tunduma ja ma andsin need Väikesele tüdrukule, kes lammutas need pärliteks, kivideks, kettideks ja kasutas oma meisterduste juures, kuni need lihtsalt kaduma läksid.

Kolmanda pildi peal on detail ühest sellisest 'kirjust' kõrvarõngast. Ma lubasin selle mõne Väikese tüdruku kampsuni või koti või millegi külge õmmelda, aga esialgu pole ta veel leidnud midagi, mille külge ta seda tahaks ja ma hoian seda enda õmbluskarbis alles.

Paharett ise vupsas teolt tabatuna oma karpi ja vahib sealt pailt, kuid valvsalt, et kas ma nüüd tulen ja hammustan teda ninast, nagu ikka.






Kommentaare ei ole: