Kolmapäev, 22. detsember 2010

HANIF KUREISHI "Midagi sulle öelda"

Peategelaseks on Pakistanist pärit moslemist psühhoanalüütik Londonis. Ise ta on suht konservatiivne ja ontlik tegelane, kuid kuna ta on ikkagi elav ja suhtlev inimene, on temagi elus pööraseid juhtumusi, inimestest rääkimata.

Tema õde Miriam on endale külge korjanud kõik kapitalismi pahed: alkoholilembus, käre suuvärk, narkomaania, litsakus, needid, tätoveeringud, töötus ja salakaubandus.
Sõber Henry on ohjeldamatu jutupaunik ja kerglane kuju. Temast saab Miriami peika.
Sõber Wolf aga osutub vargaks ja väljapressijaks.
Ema hoiab üldse eemale, oma naissoost elukaaslase kõrvale.
Endine abikaasa Josephine on mõistatuslik kuju... juba poja pärast loodab Doktor temaga ära leppida.
Kuigi ta ei saa kuidagi peast oma esimest armastust, Ajitat, kes oma isa surma järel ema juurde Pakistani sõitis.
Rääkimata sellest, et Ajita isa surma taga seisis Doktor ise...
Ainult poja Rafiga on tal imearmas suhe. Nüüd on Rafi teismelisena tõre, kuid Doktor meenutab veel musisid, müramisi ja ühiseid poistetegemisi :) - see kõik oli nii armas :)

* Mu esimesel analüütikul Tahiril oli kombeks öelda: inimesed räägivad, sest on asju, mida nad kuulda ei taha; nad kuulavad, sest on asju, mida nad öelda ei taha.

* Mul on tänini raske võhivõõraste kõrval istet võtta, kui ma neid just ei analüüsi. Inimestel on olemas säärane vägi, nende keha jõuväli ning selle sees olevad soovid võivad sind pihuks ja põrmuks lüüa.
Jajaa...

* Mis kõige veidram, tundsin, et mu üleelamised ei leia aset mitte maailmas, vaid väljaspool seda, tühjuses. Mul ei jätkunud oma kannatuste kirjeldamiseks sõnu. Vihased sisehääled koputasid lakkamatult mu uksele nagu surematud, kes saavutamatut rahu otsivad. Kui ma nii haige olin ja mul üha hullemaks läks, nagu mulle tundus, kuidas võisin ma eales kasulikku elu elada?
Ee... ma küsin ka endalt: kas ma olen piisavalt kasulik, et üldse elada?...

* "Haigus on inspiratsioonipuudus."

* Valentin paistis suhtuvat põlgusega peaaegu kõigisse inimeste jõupingutusse ja ettevõtmistesse, just nagu poleks need tema väärilised.

* Aastaid pärast minu ja Miriami lahkumist rääkis ema meie maja mahamüümisest ja väikese 'vanaemakorteri' ostmisest. Me arvasimegi, et ta seda teeb, kuna talle meeldis ühe koha peal istuda ja iga päev samu asju teha - asi, millest ma ei saanud ega saanud aru, kuni lugesin "Sealpool mõnuprintsiipi", kus Freud nimetab sellist kordust deemonlikuks ja iseloomustab seda lihtsalt surmana.
Jaa, ma olen ka siis 'deemonlik'... hm... Paluks vähem helisid, värve, tegevusi, liikumist. Harjutan surma :)

* Meil oli kulunud selle mõistmiseks tükk aega, aga ema oli jäädavalt läinud. Ta küll pidi meiega edaspidigi rääkima, kuid me polnud enam tema elu keskpunkt. Paistis, et me isegi ei meeldi talle eriti, nagu oleksime vanad sõbrad, kellega ta tülli on pööranud. Ta oli oma kohustused täitnud ja uttu tõmmanud.
Mina ka ei meeldi oma emale, ilmselt... Ta hoiatas mu õde, et õde sureb vähki kui minuga suhtleb, sest ma mõjuvat nii mürgiselt; ja mu 'kolmas silm' olevat ka täitsa negatiivne.
Aga ise tahab ta minuga suhelda sellest hoolimata, vähki trotsides - ta helistab ja ütleb imeilusaid sõnu nunnutaval hääletoonil ja nimetab mind oma armsaks tütrekeseks. Minu väike pea seda asja ei mõista. Ma ei saa kohe mitte midagi aru, mis ta räägib - liiga palju vastuolulist infot ja muidu summutavat suminat...
Ja ma mõtlen, et võibolla ongi mu kolmas silm negatiivne - mina pole seda näinud... võibolla on ta hoopis sinine, võibolla klaasist :), aga lihtsalt... on inimesi, kes näevad minus eelkõige midagi muud ja noh - ma suhtlen parema meelega nendega :/
Ta helistas täna hommikul ja kutsus end pühade ajal külla. Ma ütlesin, et me ei pea pühi ega midagi. Ta arvas ikka, et tuleb, kuni mul olid argumendid otsas ja ma olin lihtsalt vait.

* Ent ta tõepoolest kadestas Miriami enesekesksust /.../ võrreldes Miriami jutu lõputut oja tundega, nagu kistaks sulle pähetõmmatud kilekotti aegamööda koomale.

Doktori kohtumised oma vana emaga...
* Ent kui me viimasel ajal kohtusime, oli see sama tunne mis põrgata kokku kellegagi, keda sa kaua aega tagasi hästi tundsid, kuid kellega sul nüüd vähe ühist on - õigupoolest, kelle seltsis sul ebamugav on /.../.
Ma ütlesin: "Lapsed pole sulle kunagi eriti meeldinud, mis, ema?"
"Sa annad neile kõik," ütles ta. "Ja kui nad täiskasvanud on, ei suuda nad ära oodata, et aga saaks oma psühhiaatrile rääkida, kui väga nad sind vihkavad. Nad ei taha sind nii või teisiti."
"Ei."
Öhöm... :/


Veel Miriamist, tema kodust...
* Nagu ikka uitas köögis sisse-välja lapsi ja korpulentseid naabreid, kassid hüppasid akendest välja ning igal toolil, kuhu sa istuda tahtsid, peeretas alati mõni haisev koer, kelle lõugade vahelt tilkus ila.
Mmmm, idüll :)


Henry...
* Nagu ikka, kui tal ükskõik milline probleem oli, helistas ta varsti minule, oma /eks/naisele Valeriele ning veel mitmele endisele pruudile, kellega ta aastaid oli ükskõikselt - või üldse mitte - seksinud. See, et Henry oli aastaid tagasi mõnest naisest lahku läinud, polnud tema jaoks mingi põhjus jätta talle iga päev - ja tihtipeale iga tund - oma kõige isiklikumaid asju edastamata.

* "Enamik inimesi käitub liiga hästi," ütles ta enesekindlalt. "Nad lähevad hauda, mõeldes endamisi, kas nad oleksid ehk pidanud teistele rohkem halba tegema, teades, et oleksid jah."
:D


Armastus...
* Karen oli olnud katse ravida Ajita tõttu üle elatud valu, mis oli tekitanud minus foobia romantilise läheduse ees. Ent ma avastasin, et kui sa naist lihtsalt ei armasta, ei tähenda see, et ta ei saa sulle haiget teha, et sa ei kannata, iseäranis kui oled talle endale haiget teinud. Ometi oli see ikkagi kaotus, ja kõik kaotused, isegi kui nende juures leidub võite, jätavad endast jälje, tuletades sulle meelde teisi kaotusi, ning nende kõigi pärast peab leinama, ja alati puudulikult.

* Milleks abielluda? Miks mitte lihtsalt leida üks naine, keda sa vihkad, ja oma maja talle anda?

Poeg Rafi küsib Doktori arvamust tema eksnaise/Rafi ema uue peika kohta. Isa vastab:
* "Ta on vapper, aga ma ei kadesta teda," ütlesin ma. "Omaenda peres olla on juba piisavalt raske. Kellegi teise perega liitumine on hirmuäratav töö."

Inimesed on ikka lõputult huvitavad...

Kommentaare ei ole: