Erihuvi

 Minu Emmake on kõige vähem autentne inimene nendest, keda ma lähemalt tunnen (ja tema kaitseks ma pean ütlema, et ma ei tunne eriti paljusid inimesi "lähemalt"). Kuid olen märganud, et kui ma kord 5 aasta jooksul peole satun, siis ma püüan aidata hapruse tõttu mitteautentseid inimesi pmst ennast julma rahuga paljastades - naljatades oma sotsiaalfoobia üle ja rääkides, kuidas see mind teenib :D... Et ... kui ma näen püüdvat-pingutavat naist või meest mõnda aega jutukate inimeste laua ääres nihelemas (ei tunne ennast selle laua äärde kuuluvana, kuid püüab ja kiigub ja naerab teiste inimeste omavahel tehtud naljade peale Täiesti Siiralt - lihtsalt teised on väledamad vahele rääkima!), siis minu jaoks on kõige loomulikum minna ümbert laua tema juurde, tutvustada ennast ja küsida, kes tema on (nt sünnipäevalapse jaoks) ning siis temaga olla. Sest ma nii hästi mäletan seda tunnet oma teismeeast. Ja mu Mees pigem armastab mind selle pärast veel rohkem, kui et arvab, et ma hülgasin Tema sellel peol :D Sest Mees on ka alati "meeste laua" ääres ja ma käin temalt küsimas, kas ta sooviks, et ma uuesti täidaks tema taldriku või tooksin talle tooli või hoiaksin tal käest/piha ümbert kinni 👫. Ma ei vali seltskonna kõige hapramat meest oma mehe 'üle'. Mees jääb ikka esimeseks, EsiMeheks :D

 Huvitav, et pea-aegu igal väiksemal peol on olnud tark mees, kes lihtsalt tilbendab jutuka-targa-ennasteksponeeriva seltskonnaosa küljes, oskamata ennast kuuluvaks/kuuldavaks teha (palju harvem naine, sest naisega tullakse rääkima ja ta ei jää kauaks üksi -- rääkimata sellest, et ta pigem tahakski, et mõni mees tuleks, mitte mina :) ), ja mina ei suuda iial jätta neid üles korjamata. Ma praegu täiega ütleks, et nende inimeste äratundmine/leidmine ja oma hõlma alla võtmine on minu "spetsialiteet"/erihuvi! :D) Ja ma enam vähem alustan sellest, mis mulle raske on... Inimene ikka soovib tunda, et ta pole kõige kuulumatum või saamatum inimene seltskonnas ja mina võin vabatahtlikult selleks 'underdogiks' hakata, seda enam, et vabatahtlikult ja lustakalt sellesse rolli minnes saab nõrkus uue tähenduse - kasvõi üheks õhtuks :)

Käisin pühapäeva õhtul üle vist 7 aasta sünnipäevapeol ja seal üsna kiiresti kujunes välja "meeste laud" ja "naiste laud" - ja muide, vahepeal/keskel oli 'tühi laud' :D - ning mina satun alati "meeste lauda". Seal on huvitavam, sest mehed räägivad asjadest, mis neile huvi pakuvad, naised aga püüavad rääkida sellest, mis nende meelest kõigile huvi pakub. Mulle meeldib kuulda pigem seda, mis inimese enda jaoks huvitav on ja muidugi ka rääkida sellest, mis minu meelest huvitav on.

Ma sel aiapeol rääkisin mingile meesterahvale oma 20 aasta tagust mälestust, kui läbinägelikult analüüsis toona 14-aastane ja sellelt peolt puudunud perepoeg Asimovit, ja - kujutage ette! - see mees ütles mulle, et aastaid tagasi on ka temal olnud rabavalt üksikasjalik vestlus pereopjaga Asimovist, mis teda ka seniajani kummitab! :D Nagu .... :D tõstame kõik käpakesed ülespoole ja hüüame "ohhooo!" Ma nimelt olen seda perepoega ainult üks kord elus näinud ja nagu juba teaks, mis inimene on :)

Seal oli üks matemaatik, kellele ma rääkisin, et me Mehega käisime kunagi 3 aastat samas koolis iial kohtumata, sest mina käisin 1-3 klassis ja Mees käis 9-11 klassis ... ja see matemaatik naljatas, et me ei kohtunud, kuna Mees oli liiga noor. Ja ma püüan naljast aru saada (sest Mees on ju minust siiski 8 aastat vanem, mitte noorem), aga naljataja oli habras/tundlik, väriseva huulega vanem mees ja ma ei tahtnud teda liistule tõmmata, nii et ma pidin ise oma ajurakke kiirröstima mõnda aega, et saada aru, et tema pidas silmas seda: kui mina läksin esimesse klassi, siis suured poisid-tüdrukud 11. klassist võtsid meid käekõrvale. Kui Mees oleks olnud minust mitte 8 aastat vanem, vaid 10 aastat vanem, oleks võinud juhtuda, et selle aktuse/käekõrvale-võtmise käigus oleksime me ka Viljandis põgusalt kohtunud, äkki isegi käest kinni hoidnud :D, mitte alles aastaid hiljem samale kursusele sattudes avastanud, et me oleme samast linnast pärit ja kunagi ammu ka kolm aastat põhimõtteliselt koos samas koolis käinud :D

Selles mõttes on ka mehed huvitavamad, et nemad nalja tehes ei muretse nii väga, kas sellest aru saadakse. Naised tavaliselt teevad poolvõõras seltskonnas ainult selliseid nalju, mille puhul nad on kindlad, et neist saadakse aru.

Anyway, see oli so much fun! :D

Eks viie aasta pärast jälle :D - see on minu piduderütm! :D

Ja nüüd ma hakkan ootama, kas ma jään 2 nädala pärast koroonasse - oma elevandiluust tornis elades ma tegelikult isegi ei tunne kedagi, kes oleks jäänud ... vähemalt pole kuuldused sellest minuni ulatunud. Nüüd oli esimene võimalus seda moehaigust hankida! :D