Teisipäev, 15. september 2020

Hirmul on ka suured kõrvad

 Kusagil viiendast-kuuendast eluaastast hakkasin ma kartma pimedas uinumist. Ma ei arvanud, et toas on pätt või kuri loom, aga ma tõesti kartsin "kolle", deemoneid, igasuguseid 'tervitajaid teisest ilmast'.

Ma ise arvan, et see kõik sai alguse ühest filmist, mida ma Pühajärve puhkekodu saalis vaatasin, kuid võib-olla on see lihtsalt esimene hirmuöö, mis mul seni teravalt meeles on. Selles filmis tegelikult tappis palgamõrvar (mitte koll/deemon) järjest mingi spioonigrupi liikmeid - mäletan merreuputamisekatset, vannis ärahakkimist ja tulistamist, kusjuures ihukaitsjale, kes uksesilmast vaatas, kihutati kuul silma. Thanks for your help and protection, dude!

Ma kartsin toapimeduses varitsevat ebamäärast kurjust nii väga, et nädalavahetuseti üksinda sanatoorse kooli ühiselamutoas magades jätsin toaukse avatuks. Koridoris põles alati tuli. Toas ei tohtinud tuld põlema jätta - ei laua-, ei laelampi.

Mu hirm oli tohutu ja ma kartsin hoida silmi nii lahti kui ka kinni. Mul olid unehäired juba lapsena ja ma ma lamasin igal õhtul 2-3 tundi hirmust krampis ja hääletult hingata püüdes voodis. Hoidsin silmad kinni lootuses, et jään magama, kuid iga mingi aja tagant ärevus kasvas liiga suureks ja siis tegin need "plaks!" lahti ja vaatsin, kas minu voodi ees seisab punaselt kiirgavate silmadega must mass. Ei saa öelda, et Ta kunagi oleks mulle vahele jäänud :D 

Mulle väga meeldisid sõbrannad, kelle juures ööbides ma võisin nendega voodit jagada. Millegipärast lapsed olid minu jaoks hirmu ära võtvad voodikaaslased, täiskasvanud mitte, kuna mul oli alati kujutlus, et see hirmus asi, mis mind allmaailma või teise dimensiooni tirib, on teinud täiskasvanu une nii sügavaks, et isegi kui ma karjun ja teda raputan, magab ta oma nõiutud und edasi.

Kodus mul samuti tulega magada ei lubatud, aga näiteks haiglas, kui olin üksi palatis, magasin küll põleva laetulega, kuna kui ühiselamus olid meil voodikastiga voodid, ehk ma ei pidanud kartma, et torkan jalad üle voodiääre ja keegi tõmbab mind pahkluudest kinni haarates voodi alla, siis haiglates olid alati reformpõhjaga voodid, nii et (üksi toas olles) voodist välja tulin ma alati niimoodi, et tõusin voodile püsti, hüppasin nii kaugele kui jaksasin ja pöörasin ennast kibekiirelt ümber, et voodialusele pilk heita. Ka siis, kui laetuli põles.

Ühes minu kodus oli lastetoal selline väike nurgatagune, kus oli ahi, aga ahju kõrval oli umbes 50*70 cm tühik ja selles kodus ma igal ööl mõtlesin, et seal peidab ennast "koll", kes ootab minu magamajäämist. Enda meelest kuulsin ma tema hingamist. Ma ise oma pehme maailma unistuses mõtlen, et kui su laps on igal öösel hirmust 2-3 tundi ärkvel, higistab, 'klopib südant' ja ei suuda uinuda, siis oleks hea teha rahulikke, sooje ja armsaid une-eelseid rituaale, mis lapsele näitavad, et ta on kallis ja kaitstud, laps suurde voodisse võtta ning mees elutoa diivanile või lapse voodisse saata ja seksida kusagil mujal. Lõppude lõpuks pole laps ainult naise oma -- ka issi võiks leppida seksiga elutoa vaibal või köögikapi najal, et säästa oma last igaöisest tunde kestvast traumast.

Igatahes ... selles lastetoas oli minu voodi ühes ja Venna oma vastasseinas. Mingil põhjusel magasin ma ühel ööl Venna voodis, mille jalutsipooles oligi see ahi oma kahtlase ahjunurgaga. Ja see kujuteldav hingamine oli isegi selgem, kuid oli suveöö ja ma nägin selgelt, et ahjunurgas pole mitte kedagi. Panin kõrva vastu seina ja - naabrimees norskas! :D See oli see udupeen mörisev/deemonlik hingamine, mida ma olin arvanud end ahjunišist kuulvat! :D 

Nii et ... hirmul pole ainult suured silmad, vaid ka kõrvad! :D


Ma olin toona täiesti kindel, et see hirm ei lähe mul mitte kunagi üle. Ükskõik, kui omadega läbi või oma mõtetega ametis ma olin: mõni hetk pärast tule kustutamist ja mõtetetormi vaibumist algasid hirmutunnid. Ja ma juba olin kuulnud täiskasvanutest, kes alati tulega magavad, kartes samuti mitte ilmtingimata sissemurdjaid, vaid mingit ebamäärast, varitsevat kurjust kusagil pimedas nurgas. Nii et ega ma ausalt öeldes abi ka ei otsinud, minu jaoks oli see lihtsalt elu.


Kui midagi häirivat ära kaob, siis me sageli ei märkagi seda, nii et ma pole surmkindel, millal see igaöine 'hirmutarretis' otsa sai. Võib-olla natuke juba enne Meest? Igatahes koos temaga elades pole ma kunagi teinud seda, et hoian südame kloppides silmi kinni ja siis teen järsku lahti, lootes lähemale hiilinud Õudust "vahele võtta".

Aga umbes kolmveerand aastat tagasi leidis VT YouTube'ist põnevuslood ning tutvustas neid ka mulle kui midagi, mida saab näiteks koristamise või muude pisitööde taustaks panna. Nende kohta öeldakse "scary stories" või "true scary stories". Minu jaoks on huvitavad ainult tõestisündinud lood, sest mulle meeldib püüda inimestest aru saada. Ma ei taha kuulata väljamõeldud lugusid, sest minu (eel)arvamuse järgi on nad kas maitsetud või liiga realistlikud ja selle tõttu õudsed. Aga mõnikord juhtub, et ma avan video, milles on lubatud TÕSIlugusid, kuid nende vahele on lipsanud mingi kas liiga õudne - ja minu meelest välja mõeldud - lugu või lihtsalt ... minu meelest täiesti tobe, jõle ja kindlasti välja mõeldud jutt, mida mitte keegi ei peaks tõena võtma. Ja ma olen nüüd avastanud, et kui jutt läheb luupainajatele või deemonitele (khm, väidetavalt tõsijutud, sest ma kuulan ainult neid videoid, mille pealkirjas on rõhutatud 'TRUE stories'), siis ma võin jälle kartma hakata :D Mitukümmend korda vähem kui lapsena, aga siiski piisavalt, nii et ma tunnen, et ma kardan sirutada kätt üle oma madratsiääre, et laualamp tuhmilt põlema panna. Teen seda siiski ja hea une jaoks kasutan silmade laseroperatsioonilt mõniteist aastat tagasi saadud silmaklappe, mida on palju lihtsam nobedasti eest lükata, kui madratsi peatsist, põrandalt laualambi lülitit kobades otsima hakata.

Minu lemmikjutustaja YouTube'is on Lets Read. 👂



Ka neid vahvaid ja uhkeid tegelasi ei tahaks oma voodi ees seismas näha :D


Huvitaval kombel on Väiku huvid täpselt vastupidised. Kaasaegsele noorele omase skepsisega ei usu ta, et ka need 'tõsielulood' on päriselt juhtunud ega viitsi neid seetõttu kuulata ja just fantaasialood pakuvad tema jaoks põnevaid-üllatavaid kujutlusi-maailmu. Ta ütleb, et pole kuulates kunagi hirmu tundnud ja mina olen mõelnud, et äkki näitaks talle mõnd õudusfilmi, et laps ikka päris hirmuta üles ei kasvaks :D. Kuid need filmid, mida ta on reklaamidest näinud, tunduvad talle titekad ja ta pole viitsinud ühtegi õudukat vaadata. Siiski, ... kui algas sari "The Walking Dead", oli mingi periood, mil ta lukustas ööseks oma toa ukse, et "zombid sisse ei saaks" :) Nagu igas korteris, on meie korteriuks palju tugevam kui toauksed :D ... Kui ma talle seda mainisin ütles ta, et ei saa meid usaldada selles osas, et me esiku-ukse tõepoolest lukustame ja barrikadeerime - tema kontrollida on ainult tema toa uks ja selle kindlustamiseks annab ta oma parima :D


2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

"Ta ütleb, et pole kuulates kunagi hirmu tundnud..."---Mind on viimasel ajal väga hakanud huvitama geneetika, sestap muudkui uurin ja vaagin lähedaste omadusi/ilminguid, et kust ta võinuks selle või tolle asja oma ellu saada?Väiku ei tunne hirmu,tema ema tundis...(?)Minu lapsel on tripofoobia (või mis pagan see pisikeste kribalate kartus on).Küll ajab naerma,et ta ei suuda vaadata juustuauke!Täna näitasin talle oma käe peal "kassimassaaži" tulemust. Ta kargas õudusest eemale---nii palju kriipse/auke ühes hunnikus!Maailm on lihtsalt nii huvitav!

karikate emand ütles ...

Jah, suguvõsa jälgimine on tohutult huvitav - sellega tegelevad minu isa ja üks mu poolvendadest. Minu isal on vend, kellest Mitte Kunagi juttu ei tule. nagu teda polekski. Aga kui ma ise uurin, siis selgub, et ta on praktiliselt matemaatiline geenius, kuigi täielik erak. Kui ta nõuka ajal töötas bussijaamas, siis ta arvutas välja mingi värgi, kuidas kütust kokku hoida ja kõik bussijuhid vihkasid teda, kuna nad varem olid saanud rahulikult kütust endale varastada :D Sest mitte keegi polnud varem püüdnud kulusid minimeerida :D Ja kui ma olen õigesti aru saanud, siis hoolimata sellest, kui tark ta matemaatiliselt ja juriidiliselt oli - teda ei tahetud kusagil tööl hoida, sest ta tegi kaastöötajate elu raskemaks. Loomulikult polnud tema poolt mingit kiusu - ta lihtsalt soovis optimeerida. Kuid see inimsuhetest matemaatiline möödavaatamine tegi ta ebapopulaarseks igas seltskonnas ja mina mäletan ainult ühte kohtumist oma isa vennaga. Ta tuli oma vanemate koju ja näis kohkunud, et tema vennalapsed kohal olid. Kadus kiirelt. Autism jookseb vereliini pidi. Väiku on nüüdseks ka "diagnoosiga" autist, kuid ta ei taha sellest rääkida ...

Jutumärgid selle pärast, et sõna 'diagnoos' eeldab midagi, mida peaks saama välja ravida, aga autismi ei saa. See jääb. Mitte mingid tabletid ega teraapiad ei võta seda ära. Parem ja arukam on leppida, et tuleb endale ehitada teistmoodi reaalsus ümber.


Veel üks jutt emadest, lastest ja geneetikast.
On üks väga kuulus katse, milles hiirtele pritsiti piparmündiõli --- alati koos puurirauakolinaga. Tulemuseks oli, et isegi need hiirebeebid, kes sündisid kaks põlvkonda hiljem, käitusid hirmunult, kui pritsiti piparmündiõli.

Ja mõelgem nüüd meie lastele või lapselastele, kes kardavad absurdseid asju! Need pole kunagi absurdsed - lihtsalt meie ei näe selle hirmu alguspunkti. On väga halb mõte lapsi lihtsalt häbistada ja nende hirme naeruvääristada ainult selle pärast, et meie ei näe, kust need hirmud alguse said.

Mitte keegi ei võida sellest, kui me inimesi lihtsalt häbistame ja ebaküpseteks sildistame.