Reede, 18. september 2020

Džiisus! Ma mõtlesin, et ma täna ei kirjuta! :D

Ideed sellest, et me ise loome oma reaalsuse, on hea rääkida inimestele, kes on vaimselt stabiilsed ja tugevad. Neile mõistetavalt meeldib kuulda, et “igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”. Sest no nad valavad nii vingelt ja ilusti, eksju! :D


Kuulsin noormehest nimega Adam, kes vaimsete probleemide tekkides käis vipassana meditatsioonilaagris. See kestab 10 päeva ja iga päev on 10 tundi kohustuslikku meditatsiooni. Ärge järgmist juttu 100% tõena võtke, kuid mulle on jäänud mulje, et nende 10 päeva jooksul toimub elu pimendatud ruumides, ka meditatsioonivälisel ajal ei tohi laagriasukad omavahel suhelda, juhis on, et liigutakse vaadates maha, sest ka silmside on kõnekas (ärgem noogutustest ja naeratustest üldse rääkigem!), nende 10 päeva jooksul ei tohi sul olla ka päevikut, kuhu Sa mõtteid kirja panna saaksid, rääkimata raamatust või Internetist. Kogu see värk peab su välja viima sõnalisest-kõnelisest-mentaalsest ja juhtima sõnatu, kõikevaldava, spirituaalse juurde.



/// Muide, väike tõestisündinud naljajutt teile. Mina kuulsin vipassana meditatsioonilaagritest alles Instagramis, kui üks meesterahvas, keda ma jälgisin ütles, et ta läheb sinna/käis seal ja selles tema laagris on küll suurem osa ajast kõik lausa kottpime. Minu reaktsioon sellele oli, et see kõlab väga jubedalt ja ka jubepõnevalt: “Mõtle, kui sa selles pimeduses pühid kogemata oma taguotsa kellegi habemega!” Jep, minu mured ja kommentaarid on ausalt sellel tasemel. :D

Tegelikult osati sellised toimingud siiski eraldada hulgakesi kottpimedas olekust. Polnud nii, et sa otsid kobades seinaäärt, kuhu kakada. Kuidas see täpselt korraldati – minul teadmised puuduvad. Inimesed, kes on neil meditatsioonidel osalenud Armastavad jätta salapära sinna sisse, isegi kui sa konkreetselt küsid! :) Äää, bless dem enivei! 💖///



See laager sundis Adamit senisest rohkem oma kriisi tunnistama ja ta jõudis psühhiaatri juurde. Ta proovis erinevaid rohtusid erinevates kombinatsioonides, kuid kõrvalnähud olid nii ebameeldivad, et ta ühel hetkel otsustas “külma kalkuni” /cold turkey kasuks, ehk – jättis päevapealt kõik rohud võtmata. Olemine oli rabe ja ta otsustas uuesti vipassana meditatsioonilaagrisse minna. Kuid selleks tuleb täita küsimustik ja kui selgus, et tal on olnud psühhiaatrilised probleemid, siis ei lubatud teda sellesse laagrisse.

Inimene, kes YouTube’is seda lugu rääkis, andis seda edasi niimoodi, et nad ei tahtnud enda hulka psüühiliste probleemidega inimest – ja muide, see jutustaja oli ilmselgelt paljukogenud, paljust huvitatud, intelligentne! Kuid siinkohal ta eksis. Nad lihtsalt ei tahtnud mingit ajakirjanduslikku skandaali, kus ullike on vastu võetud ja pärast seda intensiivset ja tõesti mõjuvat meditatsioonisessiooni muutub ta ühiskondlikus mõttes veelgi marginaalsemaks või satub mingisse vaimsesse kriisi, kus teda edasi juhatada saaks ainult šamaan, aga – olgem ausad – psühhiaatrite võimekus ja arusaamine jääb šamaanidele kõvasti alla. Laagrikorraldajad ei tahtnud süüdistusi, ei legaalseid ega ... lihtsalt ajakirjanduslikku/sotsiaalset hukkamõistu.


Minu elus on vaheldunud perioodid, mil ma olen ‘ebamugava tõe kuulutaja’ ja reaalsusega lepitaja rollis.


Ma tean, et ma pean endale lubama mõlemad rollid ja usaldama protsessi loomulikku kulgu, kuid tunnistan, et veidi heidutavad on need "tõusu- ja mõõnalained" (tegelikult pole seda madalam ja kõrgem värki, see on kuidagi ... nagu vasak ja parem pigem; klaverimängus sa ei mõtle, et parem käsi on väärtuslikum ja vasak tuleb alles siis, kui parem hakkab komistama - ja siis tuleb langus vasakule :D Võib-olla oleks kohane öelda, et vasak alati toetab paremat? Parem POLEKS see, mis ta on, ilma vasakuta. Äärmisel juhul niimoodi.). Aga - kui ma lähen teise poolde, siis ma alati küsin endalt: “Kas mul enne polnudki õigus?” (Ja ma arvan, et see on hea, et me küsitleme ennast.)

Võib-olla on loomulik areng pigem spiraalne kui lineaarne.

Ma ei tea.

Küll aga TEAN ma seda, et kõigel, mis esile kerkib, on õigus esile kerkida.


Me kõik jõuame ükskord SINNA! Murede ja kahtlusteta mitteduaalsusesse. See on fakt, ja vahepealne võib olla nii ja naa, kogu kammajjaal on alati põhjus, mitte keegi ei pea muretsema, ainult lubama endal olla mis parajsagu on/ollakse – kasvõi nõrgem ja inetum kui eilne kujutlus endast. Need asjad, mis meid vaevavad, on lihtsalt ideed tegelikkuse kohta.


Mõnikord me saame aru, miks miski on nii nagu see on, mõnikord aga ei saa, ja see on ka okei. Kõige vähem okei on see, kui me nõuame endalt vaimseid ülehüppeid, mida ei toeta meie kogemus.


Lõpuks on see, mille tõttu me kannatame, ainult ideed. Ideed selle kohta, kuidas asjad Olema Peaksid. Me ei saa parata, meid kõiki on püütud kasvatada sotsiaalset heakskiitu otsivaks. Sisemisel kompassi pole nii suurt tähtsust, või on meie kasvatajad seda lausa purustada püüdnud. Uskudes, et nad käituvad õigesti.


Postituse esimese lõigu juurde tagasi tulles: ma näen, et viimastel aastatel on spirituaalsed nõustajad päris suurel määral loobunud sellest, et lihtsalt käratada, et “Kui sul on vähk, siis see tuleb vihkamisest! Kui tahad vähist lahti saada, siis lõpeta vihkamine!”

Ma arvan, et selline ülesraputamiseaeg oli vajalik, kuid … ma olen nii õnnelik, et see on möödas. Nii kohutav, kui sul on halb ja sa lähed abi otsima, ja siis öeldakse sulle, et sul on halb, sest sa oled loll/pime/ebateadlik! On hea, et nüüd jäetakse see šokiosa vahele ja asjale lähenetakse nii, et “Sul on halb, vaatame nüüd lähemalt, kui kaugele see “halb” ulatub! Ja mida see meile räägib." 

Pole vaja kedagi süüdistada. Süüdistamine ei muuda mitte midagi. Süüdistamisest (kas enda või teiste) võib täielikult mööda minna ja alustada lihtsalt avanemisest ja mõistmisest.

On inimesi, kes ei tee vahet süüdistamisel ja mõistmisel. Ja on inimesi, kes teevad. Mu enda lähisugulane on selline, et 100% ta enda arust räägib, kuidas ta mõistab, kuid see on alati halvasti maskeeritud süüdistamine. (Ta on mulle nii palju öelnud, et ta mõistab, et ma olen vaimselt haige ja selle pärast arvan seda, mida ma arvan - uskudes, et ta on hell ja südamlik minu suhtes/vastu.) Ma tean, et süüdistajad ei saa aru süüdistamise ja mõistmise vahest. Aga mõistjad saavad. On hea olla mõistja. Kuid see pole miski, mida me endalt nõuda saame.

Kuid see tuleb millalgi niikuinii. Muretseda pole vaja! :)


Bless you, me lovely sweet lassies (and ladses may-be, who knows?)! 😃💖🙏




P.S - nii nagu mina seda postitust näen - esimene lõik on normaalses kirjas ja ülejäänu on üksteise otsas. Ma olen otsinud võimalust seda ühtlustada ja muuta, kuid mu oskused jäävad siin napiks. Ma pole rahul, kui 'üksteise kukil' mu kirjaread on, kuid ma tõesti pole nuti-inimene, mul puudub selle-alane loogika ja ma tõesti muudaks seda, kui ma oskaks, aga ma ei oska. I TRIED! And so it rolls! :)


PPS - kui ma enda aknas ilmunud postitust vaatan, siis viimane lõik on ka ilus - lihtsalt mul ei õnnestunud ka ctrl+a'ga seda ühtlustada. Aaaae diiiid ma beeeeest! Bye, luvz! :)

Kommentaare ei ole: