Pühapäev, 13. september 2020

Ütle midagi ilusat

 Lugesin siin ilukirjandust - MICHEL HOUELLEBECQ'i "Serotoniini" - ja jõudsin meeleoluka võrdluseni:

"/.../ ma ei olnud suuteline /tütarlapsi/ märkama -- või kui ma märgata oleksingi suutnud, siis uskuda igatahes mitte -- nende võlude reaalsust, nad olid nagu Berni Oberlandi koskedest jutustav dokumentaalfilm, millele mõni somaali põgenik on netis peale sattunud."

Mind väga haaras kujutlus sellest, kuidas kõrbeelanik vaatab maha pahisevat vett ja satub paanikasse, et miks sellel lastakse lihtsalt mulda voolata? Meile kellelegi ei meeldi siseneda ruumi, kus kraan on lihtsalt lahti jäetud või kasvõi tilgub - kui emotsionaalseks muutuks veel esimest korda elus koske nägev inimene, kes on vee puuduses pidanud liivahiire moodi liivavanni võtma, et end küürida?

Sellised tillukesed kujundid võivad mind tugevalt haarata, nii et mõtlesin, et kirjutan selle lause endale välja ja hakkasin otsima lause algust. Selle leidsin 2 lehekülge kõrgemalt :D See lause ulatus kolmele leheküljele :D




Kordan igaks juhuks üle, et pole mingit eksitust: kõik see (paberitega mitte kaetud) kiri on ÜKS LAUSE :D - lk 20 kuni 22.


Kõige naljakam on veel see, et seda raamatut soovitas mulle Mees, kes peab pikki lauseid halvaks stiiliks. Tegemist on nii mõnusalt voolava lobajutuga, et ta polnud lausete pikkust isegi märganud. Kui ma talle seda näitama läksin, siis ta oli üsna kahtlev, aga oma silm on teadagi kuningas :D

Ja see muhe kujutlus veel ka et ... kui keegi on pärit eksootiliselt maalt, siis seltskonnas palutakse tal sageli öelda midagi oma keeles. Nad ütlevad tavaliselt mingi sellise lause, mida oleks võimalik pähe õppida ja hiljem teistele muljet avaldamiseks 'ära'kasutada, kui on hea kuulmismälu ..., aga mõtle, kui see lause, millega sa oma keelt tutvustad, on kaks lehekülge pikk 😭😂💥



Ma olen jõudnud kusagil viiendiku peale, aga juba võin kõnealust teost soovitada, kuigi ei tea, kuhu see raamat sisu osas keerab. Kogu jutt on nii pliuh-pläuh tragikoomiline loba (mis on ka minu stiil, kuigi ma kasutan umbes 20 korda lühemaid lauseid :D), et esiteks on väga lihtne lugeda ja teiseks - mulle ei meeldigi nii väga kõpitsetud kirjandus, milles sa kohe mingid trikid ja taotlused ära tunned. Mulle just meeldib, kui inimene jahub teemadel, mis ta peas vabalt kihutavad. Ka meeldib mulle, kui keegi kirjutab, et "see oli vist see, aga ega ma täpselt ei mäleta, peaks vist järele vaatama", selle asemel, et korrektuuri tehes lihtsalt järele vaadata. Mulle just meeldivad need 'potentsiaalsed vead' - need räägivad inimesest rohkem, kui entsüklopeedia kasutamine kirjutamise kõrval, rääkimata sellest, et need lisavad loomulikkuse-tunnet ja ma pole eriti suur "ebaloomulikkuse" fänn. Olen mitte niivõrd kultuurne vaid psühho-loogiline inimene, st psühholoogiline loogika paelub. Integrity.


Peategelaseks on 46-aastane mees, kes pole sugugi rahul oma elu ja 26-aastase jaapanlannast elukaaslase Yuzuga ning teab, et kiindumuse puudumine on muutunud vastastikuseks - nad vist lihtsalt kumbki pole saanud otsest tõuget midagi muuta ja pigem püüavad elada teineteist ignoreerides, sest sumbunud suhtes tundub, et enamik elab niimoodi. Mees on kasutanud erinevaid antidepressante ja räägib kirglikult sellest, kuidas suitsetajana Hispaania ja Prantsusmaa hotellides ellu jääda, nt rõdul ööbides (siis veel ilmselt tohtis rõdul suitsetada :D) või suitsuandurite juhtmeid läbi lõigates (hmm, meil on ju pigem patareid, kas pole?) ja siis koristajatele ohtralt jootraha andes, et nad kisa ei tõstaks.


Paar tsitaadikest:

Maha kirjutamiseks on lause esimeses pooles liiga palju prantsusekeelseid linnaosanimesid, nii et ... kokkuvõtlikult räägib ta, kuidas sõitis lapsepõlve kaunist eeslinnast läbi koledamate linnaosade kooli ...

"/.../" nähes enda ümber rahvastikutihedust kasvavat ja magalahoonete ridu kerkivat ning kuuldes bussis toimuvaid jutuajamisi aina ägenevat, /tekkis/ iga kord täpselt niisugune tunne, et ma naasen põrgusse, kusjuures veel põrgusse, mille inimesed on ehitanud oma maitse järgi. Nüüd oli asi teisiti, mitte ehk kõige hiilgavam, kuid siiski arvestatav sotsiaalne edu oli mul võimaldanud loodetavasti lõplikult vabaneda füüsilisest ja isegi visuaalsest kokkupuutest ohtlike klasside esindajatega, nüüd olin ma omaenese põrgus, mille olin ehitanud oma maitse järgi."

"Ohtlike klasside esindajatega"! :D

Masendav sellegipoolest :P


Antisotsiaalsed tendentsid Pariisis elades (kusjuures mees ise töötab põllumajandusministeeriumis :D)

"/.../ see keskkonnahoidlikest kodanlastest kubisev linn tekitas minus vastikust, võib-olla olin ma ise samuti kodanlane, aga vähemalt ei olnud ma keskkonnahoidlik, mul oli diiselmootoriga maastur - võimalik, et ma ei saada oma elu jooksul korda kuigi palju head, aga vähemalt aitan ma kaasa planeedi hävitamisele - ja ma saboteerisin süstemaatiliselt ühistus kasutusele võetud prügisorteerimise süsteemi, visates tühjad veinipudelid paberi ja pakendikasti ning lagunevad jäätmed klaasikonteinerisse. Ma tundsin teatavat uhkust kodanikutunde puudumise üle, kuid samuti oli see minu väiklane kättemaks ropult kallite üüri- ja kommunaalmaksete eest - kui olin üüri ja kommunaalmaksed tasunud ning kandnud Yuzule üle igakuise summa, mida ta oli soovinud "majapidamiseks" (peamiselt seisnes see sushi tellimises), oli kulunud täpselt 90% minu kuupalgast, ühesõnaga, minu täiskasvanuelu seisnes selles, et ma kulutasin aegamisi oma isa pärandust, isa polnud seda ära teeninud, oli aeg sellele rumalusele viimaks ometi lõpp teha."

Mhh, no tõesti väiklane kättemaks, kuid ilukirjanduslikus teoses tragikoomiline siiski :) 


Naiste tüütud ja eemaletõukavad vajadused:

/.../ sviidi garderoob ja vannituba olid küll suured, aga tema /Yuzu/ oli suutnud kõik kapid ääreni täis kuhjata, asjade hulk, mida ta hädasti vajas, et oma naisestaatust kaitsta, oli lihtsalt hämmastav, naised ei tea seda üldiselt, aga see on asi, mis meestele ei meeldi, mis neile isegi vastik tundub, see tekitab neis tunde, et nad on endale soetanud mingisuguse lahjendatud toote, mille ilu on võimalik säilitada ainult üüratu hulga tehislike vahendite abil /.../.

See on päris huvitav lõik, kuna minu jaoks väga arusaadav suhtumine, aga ... on ju üsna palju naisi, kes loomulikkusest väga kaugenevad, suhtes olemisest vägagi huvitatud on ja endale partnerid ka leiavad. Kas ülemeikimine ja silmatorkavalt riivatud riided peavad saatma sõnumi: mul on madal enesehinnang ja olen kättesaadav meestele, kes on valmis minu peale raha kulutama ja mu ilmset harimatust taluma - vastu annan palju seksi ja suutmatuse arukat kriitikat kuuldavale tuua? Ma mõtlen, et ... on üksikuid naisi, kes sooviksid partnerit ja pole ikkagi nõus ennast silmatorkavaks bimboks maalima, kuigi see aitaks vähemalt ajutiselt :D Ja samas, kes teab, kui ma oleks püstirikas, äkki käiks ka endale ripsme- ja juuksepikendusi(paksendusi) panemas, kannaks 3-5 mm üle sõrmeotsa ulatuvaid kunstküüsi ja pruunistaks oma zombivalget nahka kord nädalas solaariumis (tegelikult seda viimast ma kunagi püüdsin teha, harvem küll - nüüd ma piirdun nägu pruunistava õliga kord-paar nädalas)...

Ja veel, väga paljud mehed ütlevad, et neile meeldib loomulik ilu ... ja vaatavad mööda naistest, kes ennast üldse ei meigi :p Minu nägu on küll oluliselt kenam pärast viieminutist meiki! Ausalt öeldes ma 'pikemat' meiki ei oskagi teha :D ja ei näe ka vajadust. 

Eestis neid bimbosid nagu polegi nii palju näha, aga Inglismaa näib küll olevat neist üle kuhjatud. Mulle eestlannadest meenub ainult Üllar Jörbergi abikaasa, kelle fotosid ma iga kord olen imestunult vaatama jäänud :D

Ester Jörberg avameelselt elust lesena ja armastatu puistamisest:  sinnamaani ma oma mõistusega ei jõudnud, et see tuhk ongi Üllar - KROONIKA 

aga tema pole blond ja intervjuude järgi tundus hästi hooliv, hell ja lojaalne inimene - tema välimus saadab mulle küll vastupidise sõnumi. What's with the hair? And the triangular eyebrows? 😮


Üksikasjalik analüüs selle kohta, miks ta selle tüütu Yuzu oma ellu nii kauaks jättis:

"/.../ kui selle aja peale tagasi mõtlen, siis kõige parem oli tema tagumik, tema esmapilgul äärmiselt pisikesena tunduv, kuid tegelikult vägagi pandava tagumikuaugu pidev saadavalolek, tema puhul oli igal hetkel vaba valik kolme augu vahel, kui paljud naised saavad samaga kiidelda? Ja samas, kuidas pidada neid naisi, kes ei saa samaga kiidelda, üldse naisteks?"  

😭😂😭


Ja siis ta otsustab lahkuda, kaduda, haihtuda ...

See on kõige viimane lõik, milleni olen jõudnud, nii et ma ei tea, kas see tal ka õnnestub ja ma proovin rohkem sellest raamatust mitte rääkida, sest muidu pole neil, kelles on lugemisisu tärganud, enam nii huvitav. Olen läbinud ainult 1/5 raamatust, nii et avastamisrõõmu peaks kõigile jääma küll ja küll!

Lüüriline lõpulõik siis :) ...

"Ka calvados oli otsa saanud, kell oli üksteist läbi, vahest olekski kõige parem lahkuda ilma teda nägemata. Sammusin akna juurde: lõbusõidulaev, ilmselt tänase päeva viimane, sooritas Luigesaare juures ümberpööret; sel hetkel mõistsin ma, et unustan ta väga ruttu."


Kas pole kena!? :)


Kommentaare ei ole: