Reede, 25. september 2020

Hambaid ei näita :D

 Olgem ausad - mitte keegi meist ei soovi jõllitada isegi oma kõige armsama inimese "toidumulku" :D.

Mõned aastad tagasi (minu ajaarvestus käib: enne Meest; enne Mehe insulti; pärast Mehe insulti ja see oli PÄRAST, sest Mees tuli minuga kaasa, kuna ma olin väga ärevil, kuid tal oli Halb Päev ja Väga Raske kõndida) läksin hambakirurgi juurde, minnes mööda omaenda hambaarstist, kes oli "parandamisele" pühendunud, et eemaldada oma friiking shhhh piimahambad, mis sügelesid ja valutasid juba miljon aastat. Miks mul veel 35-aastasena olid piimahambad suus? Lihtsalt, nende all polnud jäävhambaid, mis oleks piimakad välja lükanud. See on geneetiline: mu Issakesel, Vennal ja Õel on sama: alumises lõualuus kummalgi pool hambakaart viiendat jäävhammast pole. 8 esimest on olemas, aga alumises lõuas järgmisi pole ja mu Vend ja Õde kaotasid  oma piimakad palju aastaid enne mind. Issake keskkooli ajal.

Juba väga palju aastaid enne nende tüütult klammerduvate piimahammaste eemaldamist hoiatasid erinevad hambaarstid mind, et ma PEAN panema nende asemele kunsthambad, sest kui ma seda ei tee, hakkavad mu olemas-olevad alumised esihambad kohe lahku nihkuma!

Ja teate mis --- ma 87% uskusin neid!

Lihtsalt, kui need piimahambad mulle tõesti tüli hakkasid tegema, ei tundunud mulle, et ma majanduslikult ja psüühiliselt olen sellises kohas, et ma tahaks osta kaks 300-eurost lõualuusse kruvitavat hammast oma suhu. Nii et ... suurepäraselt mäletades kogu seda juttu, kuidas siis, kui ma piimakad ära lasen võtta, hakkavad kõik mu alumise lõualuu hambad lahku sõitma, otsustasin ma loomulikkuse kasuks. Las on nagu on, las tuleb, mis tuleb!

Minu meelest on sellest möödas umbes 6-7 aastat (ausalt, ma arvestan aega ainult Mehe insuldi järgi) ja ................ mu alles-olevad hambad on täiega tihedad. Need pole 1/10 millimeetrit ka lahku nihkunud. Hambaniit ei lähe nende vahele. Ma pole kaugeltki sealmaal, et uskuda, et inimesed/spetsialistid tahavad hirmutamisega lihtsalt raha teha, kuid ... ma olen nii õnnelik, et ma säästsin meie perele 600 eurot, sest "harvad hambad" tundusid mulle liiga väike probleem muude võimalike rahaga seotud probleemide kõrval. Ja lõpuks ... polegi mingeid "harvu hambaid"! Aastad on möödas ja hambaniit sinna vahele ei lähe, endiselt!

Võimalik, et mul oli alati meeles ka selline asi, et ... minu 100% maailma parim (soe, aeglane, verbaalne ja hell) hambaarst nähes, et mul on suus kaks piimahammast, kutsus ortodondi(? no mingi tont oli!), kes ütles mulle, et ma peaksin need laskma välja tõmmata ja alumist hambarida klambriga kokku tõmbama; selgus, et mu esihambad on tihedalt vaheliti ja klambrid ei mahu sinna vahele .......... ja teate, mis ta mulle ütles?? ..... ta ütles, et ma peaksin oma esihambaid juba ennatlikult ettepoole painutama!!!!!!!! Mu hambumus oli suurepärane, kuid alumisi hambaid operatsioonijärgselt kokku tõmbavad klambrid poleks ära mahtunud, nii et ma oleks pidanud oma esihambad 'juba ette - ette' lükkama!!!??? Pliiiz! Mul oli suurepärane naeratus ja juhtumisi ma juba tundsin tüdrukuid, kes Häbenesid oma 'ettepoole hambumist' - neid narriti jänesteks! Seda teades ma polnud nõus, et mu esihambad painutatakse ette, et alumiste hammaste kokkusurumise-klambritele ruumi teha.

Ja polnudki vaja, nagu ma nüüd olen näinud!


Moraali selles loos pole ...

Minu jutu mõte pole, et ärge usaldage arste.

Osa neist siiski elab väga mehaanilises maailmas ja see käib ka psühhiaatrite kohta. Neil on kõige siiram kujutlus, et iga inimene on õnnelik, kui ta on "võimalikult normaalne" ja nad teevad kõik, et juhatada inimest 'normaalsuse rüppe'. Sest neil pole arusaamist autentsusest. Nende parim on 'normaalne', mitte 'autentne'. 

Meil võib olla unistus, et psühholoog/psühhiaater Peaks teadma meist paremini, mis meiega toimub. Kuid minu psühhiaater (alates aastast 2008) püüdis mitu aastat mulle selgitada, et ma olen "kõigeks võimeline". Olen liigutatud, et ta muutis oma juttu pärast minu viimast töökohta, sest ta on pigem külm inimene. Kui külm inimene sind toetab, siis see on päris suur tugi :D


---


On täiest pöörane, et pärast nii suurt ja pikka pausi vaatab sellesse orkaani-blogisse ikkagi mitu korda rohkem inimesi kui mu autentsuse-uinamuina-blogisse :D

Seal olen ma näidanud oma päevikuid, sest need meeldivad mulle ja teate mis? - ma jälgin Instagramis kusagil 600 kontot ja kui psühholoogia-fenomenid kõrvale jätta, siis - inimesed armastavad teiste inimeste päevikupilte + märkmikud, pliiatsid, tindid :). Olen mõelnud sellele, et blogimise asemel lihtsalt oma päevikupilte Instagrami lükata, kuna seal on inimesed, kes Armastavad sama, mis mina, kuid ma tean, et 'laikidesadu' oleks minu jaoks terror. Isnta-päevikud on VÄGA erineval tasemel, aga isegi kõige koledamad/lapsikumad, mida ma olen näinud, saavad umbes 16 laiki - ma ei liialda! Ja mina ei taha 16 tülitamist. Ma oleksin traumeeritud, kui iga kord, kui ma telefonist kella vaatan, oleksid seal mingid laigid ja kommentaarid. Kui ma seda praegu kirjutasin, hakkas mu turi tulitama ja kurgus "nöörima" 🤣. Nii et ... ma ei saa teha päevikukanalit Instagrami. Ma olen "vaba inimene" nagu ütles Arabella oma isale, mille eest ta sai oma esimese kõlava kõrvakiilu :D



Aga jah, eilne varahommikune päevikupilt ja tühjad, täitmist ootavad leheküljed, mis meeldivad mulle nii väga, et ma pean ennast koguma, et neid üldse täita :D



"Loneliness is how solitude is perceived without self-care" - Matt Kahn





Ja tänane - täidetud:


Kasutu jutt, kuid ma jäängi seda üle rääkima:
meie parimad abilised on meie emotsioonid.
Mõistus ei ütle, kuhu MEIE peaksime minema.
Mõistus ütleb, mis vbl heal juhul "Inimkonnale" hea on.
Meie emotsioonid juhatavad meile teed meie isikliku tõe juurde.
Tuline endasseusk on meile kasulik isegi siis, kui me kaotame need inimesed, kes kombe või suguluse pärast seni meie kõrval on olnud.

On hea lõpetada klammerdumine kujutlustesse ja anda enda kõrval olevad inimesed vabaks -- kasvõi ennast hävitama!

Meie teekond on pikk ja meie hetketõde on parim suunanäitaja.
Mis iganes meid häirib: me peame ennast mõistma, mitte hävitama/hukka mõistma.
See on tee Kõige mõistmiseni.

Bye, luvz! 💖

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Aga ma mõtlen, et kui pildid on ette ära pandud, siis kas peab nagu kirjutama "vastavalt piltide" hõngule?...

karikate emand ütles ...

Ei, mina küll ei kirjuta. Kui mul oleks polaroidkaamera, siis saaks tõesti iga päev teha just selle päeva hõnguga pilte ja oleks tohutult tore :), aga kui mina viimati uurisin, siis ühe pildi tegemine läheks umbes üks euro, nii et ... see lõbu pole minu jaoks päris! :D Olen aru saanud, et mõne telefoniga ühildub ka väike fotoprinter (et saab omatehtud fotod kohe välja printida), kuid juba ainult fotopaberi tõttu tuleb iga foto päris kallis.

Olen mõelnud fotode väljaprintimisest tavalisele A4 paberile mustvalgel printeril ... aga siis ma saaksin päevikut kirjutama hakata alles õhtul, kui pildid on välja prinditud ... mulle meeldib võimalikult kohe kirjutada ja tunnen, et lausa vajalik on päevaplaanis ette nähtud värkide vahel väike kirjutamispaus teha ka siis, kui selle tõttu mõned asjad täiesti välja jäävad. (Niikuinii jääb alati asju välja!)

Aga pildid on mul alati üsna juhuslikud - kes see ikka minu elu puudutavaid pilte müüb? :D Ja tavaliselt on pildid pigem mingist objektist kui mingist emotsioonist.