Esmaspäev, 14. september 2020

Kas te magate 'mehemoodi' või naise moodi?

Tuleb välja, et mehed ja naised magavad erinevalt :D


Mehed: On pigem õhtuinimesed ja uinuvad hiljem.

Naised: On pigem hommikuinimesed: lähevad varem magama ja tõusevad varem.


M: On rohkem häiritud ööpäevase unerütmi segipaiskamisest.

N: On vastupidavamad/vastuvõtlikumad, kui ärkvelolek sunnitult pikeneb või tuleks varem magama minna.

(Ilmselt käib see näiteks reisides ajatsoonide vahetumise kohta ja kellakeeramise kohta.)


M: Vajavad vähem und.

N: Vajavad rohkem und.


M: Ei maga nii sügavalt.

N: Kui juba on magama jäänud, siis on sügavas unes kauem.


M: On häiritumad välistest segajatest.

N: On vähem häiritud välistest segajatest.


M: Teevad meelsamini/sagedamini lõunauinakuid.

N: Vähem lõunauinakuid.


Laste unerütm ühtib soost sõltumatult pigem naiste unerütmiga.


Allikas: Novaator


Ma olen kõigis uneaspektides meeste moodi :D, kuid seda jaotust vaadates tundub ka nagu mehed oleksid rohmakalt liigitades neurootikud ja naised flegmaatikud :D - mis päris kindlasti pole tõsi.



Palju aastaid tagasi rääkis mulle Õde, et neurootikutel on inimkonna ellujäämisel olnud väga oluline roll: nemad hoiavad hulljulgeid tormajaid/uuendajaid tagasi ja ärkavad hiiliva tiigri jala all prõksatanud oksarao peale - või isegi 'metsloomalõhna' peale, nemad valvavad, et lõke öö jooksul ei kustuks, nemad korjavad 'õhust üles', kui keegi manipuleerib ja salapärane "miski" on valesti. Kui kogu suguharu on ennast kääritatud joogist täis kaaninud, siis nemad, nähes oma kaaslaste tähelepanu teravuse kustumist, hakkavad spontaanselt kohe kainemaks ja ettevaatlikumaks muutuma. Kui sellest rohkem räägitaks, tunneksid ärevushäiretega inimesed ennast palju paremini. Kogu see liigne ärevus on meie geneetikas ja psühholoogias olnud selle pärast, et seda on VAJA. Lihtsalt meie praeguses ühiskonnas nii väga pole, kuid kes teab - tulevikus ehk jälle on!?

On suur kergendus tasapisi vanemaks saades ja infot kõrva taha pannes aru saada, et absoluutselt kõigel, mis meie psüühikas ilmneb, on mingi põhjus, mistõttu pole üldse vaja ennast oma omapärade tõttu nigelalt tunda.

Kahjuks ma näen, et mõnikord püüavad psühholoogid-terapeudid liialt vastutulelikkust õpetada. Näiteks ma arvan, et kui peres on tülid ja perepsühholoog tuvastab, et üks partneritest on parandamatu nartsissist või on tal borderline isiksushäire, siis psühholoog võiks kannatajapoolele seda selgitada ja mitte näha vaeva suhtelepitamiseks - pigem võiks öelda, et: "Iga terve psüühika ja mõistusega inimene, kes ennast armastab, lahkuks sellise partneri juurest, aga kui sa tõesti tahad jääda, siis ma hoian su kätt, keset kogu seda jõledust, mis sa nüüd ja igavesti endale kaela saad!" :D (Loomulikult ma lihtsustan ja see tuleb edasi anda palju delikaatsemalt.) Ja samas borderline-tüübid ja nartsissistid saaksid ju ka abi - näiteks saab neil aidata mõista, miks kõik nende juurest putku panevad, kuigi algus oli ju nii ilus. Ja ma arvan, et neid saaks aidata ka neile soovitades suhetest hoiduda kui võimalik :D Sest sellise psüühilise ülesehitusega tuleb ainult kannatusi nii neile kui ka nende partneritele. Ja muud ei muud ei miidaagi, ja muud ei miidaagii.

Kuid saan aru, et seda ei tehta, sest inimeste vajadused on erinevad, samuti see, kui palju inimesel on eneseväärikust. Kui see viimane on täitsa ära näritud, võib suhe kiusliku hüsteerikuga olla parem kui täielik hüljatus ja möödavaatamine, mis teha!

Ja tegelikult - kui minu tütar oleks suhtes kellegagi, kes ärritub kergesti ja muutub õelaks, siis ma ei käikski lahkuminekuga peale, lihtsalt oleksin kurb, et nii vähe, kui sellisest suhtest ka saab, on seda mu tütrele ilmselt piisavalt. Parem kui varem/ilma selle inimeseta! Alati on midagi, mille tõttu valusast suhtest kinni hoitakse - ainuke asi, mida aidata soovides silmas võiks pidada, et äkki see asi on lihtsalt väsimus ja jõuetus. Inimene on emotsionaalselt nii välja kurnatud, et pole jaksu eemale kolida.

Ma mõtlen sellele vahel ..., et kas ma kunagi näen oma tütart suhtes inimesega, kes mulle tundub halb partner? Ma usun 99,99% et ei näe, aga elu on imelik ... ja imeline, üpris ebaloogiline 🤷

5 kommentaari:

Nele ütles ...

Hmm, selgub, et ma olen mees ja mu mees on hoopis naine :) Mida kõike välja mõeldakse...

Lendav ütles ...

Mu meelest on osaliselt vastupidi. Vähemalt lastega naistel on uni kindlasti hapram, kui meestel. Mul on küll lapsed juba täiskasvanud ja kohustuslikud vaikse hääle peale ärkamised on jäänud päris kaugele, aga ma ärkan ikka alati üles, kui kass teises toas häält teeb. Mees ei kuule läbi une midagi.

karikate emand ütles ...

Vaat-vaat! Minu jaoks ka kuidagi kahtlased tulemused, juba kasvõi ainult selle ühe asja pärast, et naised on need haigetele ja beebidele appi tormavad inimesed peres, nii et nende uni peab olema kerge.

Neid tulemusi nähes ma mõtlesin ka, et ma oleks hoopis vastupidi pakkunud ...

Mu mälus mõlgub ka üks teine artikkel - see oli küll lihtsalt küsitlus, mitte uurimistöö. Igatahes naistelt ja meestelt päriti, mis mured ei lase neil öösiti uinuda. Naiste kõige populaarsem vastus oli: rahamured. Meeste kõige populaarsem vastus oli, et mitte mingi mure ei takista uinumist :D

mai ütles ...

Huvitav post - uni ja nartsissism. Eksiga oli nt see teema, et alguses tahtis ta hilja magama minna ja oli pahane, et ma tahtsin vaikust. Hiljem aga kui tema nõudis varama magama minemist, siis oli pahane, et ma näiteks veel mustade nõudega mässan. Ühesõnaga kogu aeg oli mingi hädaorg nagu nende nartsissistidega kipub olema - kunagi pole hea ja alati on teised süüdi :D

Aga ise ka pigem tundub, et rohkem seda mehe tüüpi.

karikate emand ütles ...

Väga muhe lugeda, Mai, sest Sul on muidugi õigus - ma jõudsin une juurest ootamatult nartsissismi juurde :D. Ma ikka alustan ühest teemast ja siis need hargnevad mu peas ja ... tont teab, kuhu ma lõpuks välja jõuan ja mõnikord on kaks teemat võrdselt domineerivad ning siis ma pean ütlema, et ... okei, unustage ära, rääkige nüüd teie, ma kadusin ära, ma ei saa enam... :D


Praegu on nii, et kui keegi meiega ei nõustu, siis me nimetame ta nartsissistiks :D, sest ta pole vastutulelik :D! See termin on veidi 'ülekasutatud'.
Sellegipoolest ... suhe nartsissistiga traumeerib ja tuhmistab inimest nii palju, et minu meelest las me pigem liialdame selle sildiga, kui et me ei saa aru, mis õudne ebaloogiline, aga intensiivne kammajjaa meie suhtes toimub.
Pole hullu, kui me nimetame nartsissistiks inimese, kes meiega lihtsalt ei sobinud - palju hullem on, kui me ei tunne nartsissisti ära.

Ka minul on olnud sarnane värk, aga konkreetselt seksiga.
Meespool oli väga seksikas, ja kui me õhtul voodisse pugesime, püüdsin ma seksi algatada, kuid ta oli unine, ja siis, kui tal kell 3 öösel isu peale tuli, siis tegi ta mulle mitmepävase stseeni, kui ma vedu ei võtnud. Olin siis praktiliselt teismeline ja ei saanud absoluutselt aru, et asi oli kontrollis, mitte seksis.

Nii et veel üks selge punkt, kus uni ja nartsissism kokku saavad :D