Laupäev, 10. veebruar 2018

Niisama uudu-juttu

Veebruar on selline kentsakas kuu olnud, pigem heade muutustega, aga energia on kuidagi kadunud. Mõnel päeval teen teise blogi 4 piltpostitust ja aurutan kartulid ning ongi kogu selle päeva energia otsas. Pikutan ja mõtlen, et saan sellest jaksu juurde, kuid ei pole ega tule.
Aga kuna muutused on garanteeritud ja tagant järele paremini arusaadavad, siis ma ei põe ka. Lihtsalt Mehele ja VT'le vahel märgin, et pole päris mina ise, et nad mult pestud peeglite taolisi imesid ootama ei hakkaks :D


Mõned päevad tagasi käis mul Vend külas, ajasime juttu, mängisime kaarte, jõime õlut ja sõime makaroni-singivormi.

Kuna olen viimase paari aasta vältel nii paljudes asjades arvamust muutnud või täpsustanud (põhimõtteliselt süvendanud teooriaid praktika suunas ehk tõestanud praktikaga oma teooriate 'töövõimet' :) ), rääkisin tallegi asjust, mille kohta juba teadsin, et talle pole omased need mõtted - aga ei peagi ju, eksju, siin on see koht, kus andja, kui ta saab anda, on tänulik. Toppima ei hakka, nii kaotavad kõik! Aga kui seemnete õhkupuistamine sind vaeseks ei tee, siis miks mitte, ma mõtlen :) Ei või iial teada, kus ja millal need idanema hakkavad või lihtsalt kaalutavaid võimalusi avardavad! :)

Rääkisin vabadusest olla see, kes sa oled.
Et kui sa puhtsüdamlikult ütled, miks sa ei taha teist teenindada (teenet teha), siis teine saab aru. Ja sellest, kui ohtlik suhetele on teha teiste jaoks asju, mida sa teha ei taha, aga mõru meelega ikkagi teed ning seejärel esimesel võimalusel oma pinged täiesti vales kohas ja ebaõiglaselt üle reageerides välja valad. Ja teisele jääb õigus, et oled 'hüsteeriline' ja 'kontrollimaniakk'. Oleneb kuhu sündmuse ajalised piirid seada, eks!?
Sellest, et pole mõtet olla teiste peale vihased, kui nad meie nägemust ellu ei aita viia, sest neil on oma nägemus (näiteks nägemus otsustamisvabadusest) - mida ilmselgelt jälle meie ei toeta, muidu konfliktikohta poleks.
Rääkisin sellest, kuidas nähes kedagi kellegi peale pahaseks saamas mõtlen ma kohe: miski on sellele vihastujale liiga raske; mis see on? Kuidas vihastujat aidata või lohutada? (Sest eks igaüks mõistetavalt kurvastab, kui tal on nägemus, mille teostumine satub ohtu - mõte, et ehk poleks pidanud ootusi 'ehitama', ei tule sellel hetkel pähe. Kui inimene näeb, et jääb ilma millestki, mida ta lootis saada, siis - me ju tegelikult oskame talle kaasa tunda!, me ju saame aru, et see on teisele ebameeldiv, aga see ei tähenda sugugi seda, et tal olekski õigus oma tahtmist saada. Meil on võimalik õppida kaastundlikult ei ütlema!)
Ja seetõttu ma soovitaks kõigil ise pahaseks saades kohe enda käest uurida: mis on mulle selles olukorras liiga raske? Teise inimese käitumine tegelikult ei puutu asjasse. Me vihastume, kui tekib tunne, et me 'ei käi olukorrast üle', asi väljub meie kontrolli alt, me ei saa hakkama.
Kuidagi ... me eelistame pigem viha väljendada kui endale tunnistada, et hakkame jänni jääma - meil pole jõudu ja/või oskusi selles olukorras toimetulekuks ...
Imelik!

Ja äkitselt meenus mulle, et aastaid tagasi, võibolla isegi oma eelmises blogis nentisin, et ma pole hea ja abivalmis sõber, mis on halb, sest oleme ju siin maa peal üksteisele toeks olemiseks olemas ...
Ja sain aru, et enam ma küll ei arva, et peaksin teiste isude järele oma ajurakke pingutama, südant valutama, lihaseid liigutama ja pekke võdistama ...
Nagu --- ole nii hea, et ma armastusest vastan hea teoga, mis minust ponnistusteta välja voolab, eks! :D
Punnitama ma ikka ei hakka!
Kui pole 'vaba jõudu' ega ka (nii palju) armastust, mis abistavaks teoks spontaanse jõupalagu annaks, siis vilju ei nopi! Sest pole aeg!
Mulle tundub, et mõnikord inimesed raputavad tühja puud ja kurjustavad, et õunu pole, aga peab olema, sest kaks kuud tagasi oli!
Ja puu, vana togu, on ka kuss, ei ütle välja, et "vabandage, aga ma olen praegu ju tühi ja paljas, ärge solgutage mind!," sest seda mainekaotust ei saa ju kuidagi välja kannatada :D

Igatahes olin üllatunud, et miskohas see muutus abistamise olulisuse osas siis toimus ja sain aru, et inimeste aitamine on minu meelest siiski endiselt hea, kuid aitamist väärivate olukordade nimekiri on läbi teinud radikaalse kärpimise ja muunduse, kusjuures otsustajaks on ainult kõhutunne! Kuna inimesed tahavad jube palju mõttetuid asju, siis see juba ongi nende aitamine, kui neid panna mõtlema, kas neil tõesti on vaja joosta siia-sinna ja saada igalt poolt igasugust värki? Neid abistamast keeldudes ja oma keeldumist selgitades aitan ma neid rohkem, kui nendega koos rassima minnes.



Mõnikord, kui ma Väikuga räägin ja kuulan tema selgitusi selle kohta, miks teda koduväline suhtlus ei huvita, hakkab mulle ka korraks tunduma, et maailm on üks äraütlemata iseäralik paik, millega tegemist ei tasu teha :D
Konfliktid! (Väiku on küll reeglina nende pealtvaataja ja -kuulja..., mida ta ise kogenud on - mõlemas rollis - on lubaduste murdmine, nendest asjadest ta lihtsalt ei saa ega saa üle ... väike veidru :) )
Mis ajab tülli?
Kas ikka jälle lihtsalt see, et me millegipärast arvame, et peame üksmeelel olema ja pole nõus igale inimesele tema oma ruumi ja muutumissuunda ja -kiirust jätma?
Jah, me ei saa seda teistele lubada, sest see segab meil oma eesmärkide saavutamist.
Ja jälle - kas meie eesmärgid ikka peavad olema seatud nii, et see eeldab teistelt, vabadelt inimestelt, meie pilli järgi tantsimist?

Küllap see nii on, et koos saab ette võtta märksa suuremaid asju kui üksi.
Aga ma pole kindel, kas enamikku neist asjust ilmtingimata peab ette võtma? ...
Vaadates, kui halvasti inimesed "koos" rühivad, ei tundu see eriti eluterve ... ning mulle näib, et just selle tõttu, et inimesed on kurnatud. Nad on nii palju pidanud enda vajadused hülgama (põhimõtteliselt: ennast hülgama, et teine inimene end ebamugavalt ei tunneks), et teha teiste jaoks asju, mida nad enda jaoks ei jaksaks teha, et nad ärrituvad teisal väikeste asjade (nagu lapsed :D) peale.


Aga kui Väiku ära, oma tuppa läheb, siis ma näen asju jälle enda kaudu ja saan aru, et asi pole selles, et inimesed on imelikud. Need on need 'kihid' - kogemuste ja järelduste lademed, mis suhtluses välja paistavad. Inimesed on pingul, hoiavad end koos, hoiavad oma nägu, sest nad usuvad, et seda on vaja teha... Ja kuidas usud, nii on.


Ma arvan, et on võimalik ilma konfliktideta maailm.
Selleks piisab uskumisest, et iga inimene on vaba ja ta on täiesti ainulaadne ja sealjuures muutuv võimete ja vajaduste 'kogum'. Pole mõtet midagi eeldada ja teistelt ootama hakata - inimene muutub ajas ja tal on selleks õigus. Et ... tuleb natuke kiirust maha võtta ja lõpetada inimeste nägemine rollitäitjate ja vahenditena, õppida nägema rollist täiesti läbi - seal on isiksus, inimene, meie ise!
Pole kerge siin pidevalt muutuva iseloomuga maailmas ebapüsivaid asju ehitada ja neile toetudes ja lootes ringi saperdada, aga me püüame nii vaprasti!
Ja me ei pea, tegelikult. Me lihtsalt püüame teha seda, mis tundub meile parim - praegu. Ja me paneme puusse, kuna aega pole, jaks saab otsa ja infot on liiga palju. Aega enda kogumiseks ja järelemõtlemiseks - pole! Ja nii võid endast jumal teab kui kaugele eksida.


Ma mõtlen, et kõigepealt võiksid inimesed ikka kenasti läbi saama õppida ja alles seejärel võtta ette suuremad projektid nagu riigipiiride väljaehitamine ja muu selline värk! :D


Kusjuures - me peame neid hulludeks, kes keelduvad oma olemuse juurest eemale astumast ja ühiskonnas elamiseks nõutavasse rollikostüümi pugemast!

Aga ma mõtlen: mis siis, et hulluks peetakse - ole ikka läbinisti sina ise ja maailm hakkab tasapisi kohanema! :) Kuidas saaks maailm pärisinimeste pärisvajaduste järele olla, kui pärisinimesed on rollimaski taga peidus?



Väiku on aastaid end sugulaste eest oma tuppa peitnud, sest "tal pole millestki rääkida" ja talle ei meeldi, kui teda varjamatult vahitakse ja silmaga tema tagumiku kasvamist mõõdetakse :p - sellest võib aru saada ja mina ütlen alati: "Oleks tore, kui sa ikka tere ütlema tuleksid mingil hetkel, aga kui ikka ei taha, siis pole vaja." Viimasel ajal on ta aga mõneks viivuks seltskonda tulnud - mis on küll nii tore muutus! :) - olen ise hästi rahul ja õnnelik tema üle praegu - ta maadles mul siin tõsise läbipõlemise ja inimpõlgusega, eks see vist ole teatud loomujoonte ja vanuse puhul paratamatu...
Vennale ta ka seekord ennast ikka ilmutas ja armas on vaadata, kuidas Vennal on iga kord siiralt hea meel teda näha - särab üle kogu näo - isegi kui VT silmi pööritab ja suud virildab :D
Pärast Venna lahkumist märkis VT, et talle ei meeldi külalised, sest inimesed on alati hoopis 'teisel lainel' kui meie. Ja suhtlemiseks tuleb
mõlemale sobiv lainepikkus välja kruttida. Aga 'meie lainel' on alati mõnusam, nii et meie hea enesetunne alati väheneb külaliste tõttu. Me nagu laotaks patju, mida isegi ei vajata, sest külaliste meelest pole nende seisundil midagi viga, aga meie Väikuga ei tahaks sellised olla --- mis on jällegi küll endastmõistetav, sest meie olemuse ja kogemuste 'reaktsioonist'/'väljundist' ei saakski kuidagi tulla kedagi muud kui need, kes me oleme :p Ei saa ilma vaimset-psüühilist teekonda läbi tegemata lihtsalt teleporteeruda kusagil välja valitud arenguteejupil. See oleks jälle nagu maski pähe tõmbamine lihtsalt - sisu ei vastaks välisele.

Tunnen nii suurt ... 'koostunnet' (ha!), kui mõtlen, et kuidagi peame me kõik hakkama saama eluga olukorras, kus näilisele on pandud nii suur rõhk, kusjuures sisemine on nii palju väärtuslikum ja ainus, mis meid õnnelikuks teeb... On nii palju võimalusi panna inimest end ebakindlalt tundma, see on ... üle mõistuse! Me sirutame käe maski poole, sest tunneme, et peaksime end tundma teisiti kui me tunneme. Me usume, et on õige käitumine ja imelik käitumine, ning me püüame võimalusel õigesti käituda ja mõtlemegi selles võtmes, kas ma olin normaalne või imelik? - enda moodi olemine ei tulegi pähe. Kritiseerimispelguses tundub mask hea mõte! See on kindlasti kiirem olukorra leevendaja kui 'maailma äralahendamine' enda jaoks. Kuid maski ette tõmbamise asemel võiksime enda peale ladestunud jamakihte hoopis endalt heita.
Ja mõelda, et me ise oleme need, kes üksteist ebakindlaks teevad, panevad üksteist tundma väheväärtuslikuna!...
Isiksuse pihta käivast kriitikast pole mitte keegi paremaks inimeseks saanud, paraku.
See ei inspireeri mitte kunagi mitte kedagi.
Ma arvan, et negatiivset tunnet kerkimas tõustes oleks hea eemalduda sellega seotud tekstist või inimesest, kui häiritus on nii tugev, et hakkab väljundit otsima halvustavas kommentaaris või märkuses. Me hoiame nii eelkõige iseennast, aga muidugi ka teisi.
Ennast hoides me hoiamegi teisi.
Kui nii ise käituma hakkasin, nägin seda järsku hästi palju - inimesi, kes seda teavad ja teevad, kes on tõeliselt hoolivad ja kaastundlikud ja ütlevad ilusti hoolivalt "Ei!", kui neis ei teki vastutulelikku reageeringut teise inimese ettepanekule. Nad käituvad teistega hellalt ja mõistvalt, olles ometigi alati 'enda poolt'!


Praegu ma tunnen, et energiapuudusest hoolimata olen kohal, olen kodus, mitte midagi pole puudu või valesti, kõik on täpselt nii nagu peab, maailm on täiuslik, inimene imetlusväärne oma visaduses ja vapruses. Juba pikka aega tunnen nii, ja kuna kõik muutub, siis tõesti peatun vahel, et tänutundel veidi võimutseda lasta, enne kui hetkel teadmata sündmuste järel või kogemuste tõttu maad võtab tont teab mis seisund :)



P.S.
Nägin jälle 'alarmeerivat' meemi, õieti alarmeeriv oli, et see nii palju tänusõnu sai.
Meemi sisu oli umbes selline: "Ära unusta, et vaid kuue kuu pärast võid olla hoopis teises olukorras ja seisundis, milles sa oled praegu!" Reaktsioonid olid, et "ahh, nii väga loodan", "just seda mul täna kuulda vaja oligi" jms.
Ma h/oiataks!
Selleks, et meeldida endale kuue kuu pärast, peaksid sa meeldima endale täna.
On pöörane arvata, et õnnelikkus ise hakkab peale.
Hea elu tuleb endale teha täna, ja endale meeldiv inimene tuleb olla täna. Ainult midagi olles saame seda luua. Give it a go! :) Pingutamisega loome tulevikku, kus meil tuleb pingutada. No ausalt! :D
Luv ya! 😘

Lisatud päev hiljem:
 aa, näe, sattusin sellesama teksti peale kontol, mida ma isegi ei jälgi! Saan pildi juurde panna! :)



P.P.S
Ma ei taha tunduda patroneeriv, kuid küllap mõne lugeja maitsele see juba niimoodi on. Mul pole selle üle hea meel - pole tore kelleski ärritust tekitada ... nii et ma loodan, et üldiselt mu jutt kannab siiski armastuse ja hoolimise tundevarjundit, mitte näägutamise ja nämmutamise oma! :D
Jään teie mõistvusele lootma! :)
Bless you, beibs! 😘

Kommentaare ei ole: