Kui ma ainult mäletaks ...

Mul tulevad sageli heast peast mingid uitmõtted pähe ja ma kriban nad sodipaberitele, mida hoian alusel, mille VT tegi 'poiste tööõpetuse tunnis' - neil vahetati korra need ära: poisid tegid kodundusõpetajaga süüa ja tüdrukud käisid tööpinkide juures puurimas ja naelutamas :)

Kord paari nädala tagant hakkan neid pabereid lappama ja vaatan, millest saab kas täiustatud-täpsustatud päevikusissekanded või mis annaks blogi jaoks ideid - ja osa (sageli öösel, padja kõrval pimedas kirjutatud) saab lihtsalt nõutu kuklasügamise saatel prügikotti visatud).

Täna leidsin lehtedelt tervelt kaks dokumentaalfilmidest saadud muljet, mõlemad ADHD'ga lastest.

Üks oli ADHD'ga laste suhtes ülimalt positiivne, selle peakõneleja leidis, et autismi ja tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsusega lapsed on lihtsalt tiba tundlikumad 'normaalsetest' ja on ühiskonnale kingituseks ja abiks, kuna nad näitavad kätte meie kooli- ja sotsiaalsüsteemide nõrgad kohad. Need lapsed pole siin selleks, et vaadata, kuidas annaks neid tavapäraselt omaks võetud raamidesse suruda vaid nad näitavad meile, milliste probleemidega me hakkame kokku puutuma, kui sellist 'lauaga löömist' jätkame. Meie aga püüame neid 'normaalseks' juhatada tobeda eeldusega, et see on nende huvides. Aga pole! Hoopis meie huvides on, kui me neid jälgime ja oma 'raame' kohandame.

Teine paber oli teisest dokust. Seal oli ADHD'ga poiss, kellel lisandusid raevuhood, mida ADHD diagnoos ei selgitanud. Sellel poisil oli veel düsleksia ja muudki kognitiivsed probleemid. Need probleemid tähendasid seda, et see poiss sai hommikust õhtuni pahandada, kuna ta ei lugenud õigesti, ei käitunud õigesti, ei reageerinud õigesti, ei saanud aru. Kogu aeg noomiti nii koolis kui kodus, kogu aeg tegi ta midagi valesti, ja siis imestati, et tal on "seletamatud" raevuhood.
Kas tõesti on nii raske näha, et me peame lähtuma inimesest, mitte raamidest???
Kas me ei tohi lubada inimesel elada nii, et ta ei karda kogu aeg??? Et me ei alanda ja survesta teda kogu aeg???
Miks ei või inimene tasapisi avardada ennast maailma suunas, täpselt omas rütmis?
Mul oli sellest poisist nii kahju, no lausa valus oli vaadata, eks sellepärast, et olen ise ülitundliku lapse ema ja puutun ka kokku sellega, et 'normaalsus' jääb väljapoole VT loomuliku oleku piire. Olen VT'd nii palju näinud haruldaselt armastava, mõistva, suuremeelse, hella ja õnnelikuna - ja kui ta ühiskonna hinnata jätta, siis sealsamas - saamatuna.
No ma pole nõus selle hinnanguga! Ta pole ainult akadeemiliselt edukas vaid ka hingelt suur. Aga kui oled suure hingega ja tundlik, siis saad kõvasti räsida - KUNI sa arvad, et sinus on viga. Ja ma ei saa nendest ühiskonna "peaks'idest" eriti aru. Miks ta peaks olema midagi muud, kui oma kõige armastavam ja õnnelikum 'mina'? Miks ta peaks elama stressis ja vaimselt ja füüsiliselt krampis? Ma vist tassiks teda süles elu-surma piirile välja :) Sest maailmal on vaja inimesi, kes keelduvad jäikusest ja nõudlikkusest ja valivad spontaanselt puhkeva armastuses oleku.

Mõeldes esimesele kirjeldatud dokumentaalfilmile: ma arvan ka, et maailm peab tasapisi inimvormidest loobuma hakkama ja hakkama vastu võtma inimesi sellistena nagu nad on. Psühholoogid / psühhiaatrid / psühhoterapeudid ei peaks meile õpetama mitte seda, millised me olema peame, vaid hoopis seda, et meil on õigus olla meie ise ja me peame otsima vaid viisi, kuidas end 'vastu võtta' oma südamesse, ja end armastada. Me ei pea otsima vastuvõtmist ühiskonda! Ainult oma südamesse!
See on kanakesekene, mis mul praeguse psühho-süsteemiga kitkuda on! :D
Lõpetagu inimestele rääkimine, et nad on elu väärt ainult ühiskonna mutrikesena kusagile sobitudes.
Ma küsiks iga inimese enda kohta  käiva kurtmise peale, aga miks ta arvab, et ta ei tohi nii tunda / selline olla?
Kust tuleb see mõte, et ta teeb midagi valesti või tunneb valesti?
Kõik toimuv on valiidne!

A mis dokud need olid - seda ei mäleta, ja isegi kui ma need üles leiaks, ei viitsiks ma otsida kella-aegu, kus nad rääkisid sellest, millele ma viitan.

Aa, sellega seoses.
VT näitas mulle juutuuber Eugenia Cooney videosid. See tüdruk on selgelt anorektik, ta näeb täiesti kohutav välja, ja samal ajal ta täielikult eitab seda. Ta ütleb, et ta on elus - järelikult tal pole midagi viga!

Vaatasin selle video ära ja siis kõrvalt vaatasin põgusalt anoreksia-dokusid.
Ühes neist ütles üks ala prof, et - anoreksia küll väljendub söömishäirena, kuid selle põhjus on hoopis elamisjulguse (daring to live) puudumises. Wow! Ma polegi ainus, kes nii arvab!
Kuna ka mina sain kunagi anoreksia diagnoosi (tegelikult mul oli tollal lihtsalt depressioon ja isupuudus, mis algas sündides :D) olen vahel ikka vaadanud, mida spetsialistid sellest asjast arvavad ja kuidas käituvad tüdrukud, kes on nendesse ... ümberõppekeskustesse toodud. Turvalises keskkonnas nad lustisid, vaata et rohkem kui tavalised lapsed, ja kui oli piisavalt kaalu juurde tulnud ja tuli tagasi maailma pöörduda, algasid depressioon, eneselõikumine ja -näljutamine uuesti. Ja ma mõtlesin alati, et kui vanemad oleksid öelnud lapsele, et näed: meil on raha selleks, et sind elu lõpuni ülal pidada ja sa ei pea tegema mitte midagi, mida sa teha ei taha!, kas siis oleks oleks olnud vaja 300 000 naela anoreksiaravile kulutada (mis pealegi sageli annab vaid ajutisi tulemusi). Ma jätaks selle raha maksmata ja hoopis hellitaks oma last selle raha abil. Ütleks talle, et ta ei pea tegema asju, mida ta teha ei taha. Siin on sulle elu kindlustav fond! :D Saad endale lubada Virginia Woolfi poolt igatsetud "oma tuba". Elu lõpuni.

Sama nende poistega, kes piiripealse autismi või ADHD tõttu tavaelu- ja kooliga hakkama ei saanud.
Kas on vaja neid hommikust õhtuni piinata ja alandada, kui on võimalik neil lihtsalt olla lubada? Kes mõtles välja, et tavasüsteem on kõigi huvides?

Aga jah, kui kellelgi on tohutult suur huvi konkreetsete videode nägemiseks, siis ma võin püüda oma YT ajaloos kaevata, aga kirjeldatud väidete kellaaegu ma kindlasti taasuurima ei viitsi minna.

Unustamisest veel - mul terve eilse päeva käis repeat peal see CocoRosie lauluke :D
"Forget Me Not"

[Chorus:]
If only I could remember you
Your name on a tree, your blood inside of me
Your songs all unsung, your thoughts all unspun
Where would you live, where would you dance
How would you make love, who would be your dove
If only I could remember you, if only, if only...

CocoRosie leidsin aastavahetuse kandis ja see on mu uusim lemmik - teised lummused on kõik veidi varasemast :)

---


Eile õhtul vaatasin arvutist üht südantlõhestavat lahkuminekustseenikest ja - impulsiivne nagu ma olen - jalutasin Mehe juurde ja sättisin ennast istuma -- alles siis tuli meelde, et midagi peaks nagu ütlema ka ja küsisin, kas tal on meeles, et homme tuleb Starmani tehnik, ta ütles, et on. Ja siis mul polnudki midagi muud enam öelda, nihelesin natuke, tema mängis arvutis kaarte ...
Mul on selline reegel, et kui sa ei tea, mida öelda, siis räägi sellest, miks sa ei tea, mida öelda.
Väga lihtne, eksju! :) Lihtsalt tuleb usaldada teist. Meest on lihtne usaldada. Kõik usaldavad teda, minu meelest, st kõik, kes tunnevad. 
/// Ja mul on selline tunne, et see tuleb vähemalt osaliselt ka sellest, et kui talle ei meeldi, siis ta ütleb, et talle ei meeldi. Seega ei pea keegi mõistatama, mida ta arvab ja temasse ei kogune vimma. Nii et - mulle tundub, et inimestele üsna üleüldiselt ka meeldib, kui sa välja ütled, kui sulle miski ei meeldi/sobi! :D Mees on Z kõrval kindlasti olulisim inimene, kellelt sain autentsust maha viksima hakata, kui nägin, et minu puhul distsiplineeritus ei tööta. Aint 22 aastat vastuvoolu punnitamist ja tulutut enesetreenimist võttiski :D, nendest Mehe kõrval ... eee ... mmm ... las ma arvutan ... eee ...16?
Siiski, nagu ütleb Nisargadatta Maharaj: "Tuleb täiest jõust pingutada, et aru saada, et see ei vii mitte millegi olulise ja kestvani." No umbes nii ütles.///
Ma siis natuke aega heietasin pooleli jäetud filmist (kui emotsiooni saab minu jaoks liiga palju, siis ma alati panen pausile või - kui tõesti ei raatsi, siis võtan telefoni ja hakkan solitaire'i laduma; kord tuli VT sellisel hetkel tuppa ja kuna ma ka temaga eriti räägitud ei saanud, siis imestas, millega ma tegelen ja mina pidin ausalt tunnistama, et film on liiga põnev, ma ei suuda seda vaadata ja keskendun seetõttu kaardimängule - alles VT selgitas mulle, et inimesed mängivad filmi ajal kaarte pigem siis, kui film on igav :D) ja elust ja ...

Mehel tulid arvutist mingid imelikud kõlksud ja ma taipasin lõpuks küsida, kas ta mängib online kellegagi kaarte. Ta ütles, et mängib, ja ma mõtlesin -- kui armsake ta ikka on: kui ta näeb, et ma ära ei lähe, siis ta keskendub alati rahulikult ja rõõmsalt mulle :D, ilma mitte millegagi märku andmata, et ma tal pooleli olevat kirjatööd või netisuhtlust vms segan.
Kui ma saan aru, et olen vahele seganud millelegi, mis vajab mõttelõnga sujuvat jooksu või jätab kellegi kusagil ootele, siis ma alati vabandan, ja tema ütleb alati, et mis sa nüüd, sina oled ju 'x-asjast' tähtsam, sinu jaoks leian ma alati aega.
Aww!
He's a keeper! :)

---

Ma pole praeguse külma ajal varvastki õue ega rõdule tõstnud, aga Ohh Myyy Gossshhh, kuidas ma kõrgrõhkkonna päikesepaistet naudin!!! *veereb silmade pööreldes voodist maha ...

Byy sweeties! 😘