Kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Haaaiii, swweeetiiiees! :)

Mu vaene vana blogike on tolmukorra alla mattunud (kuid uskuge mind - see pole midagi tolmukorra kõrval, mis võimutseb elutoa diivani all!) ... Olen mõelnud sellele 'kunstlikku hingamist' teha, aga ma pole eriti ... 'artistic type', eks :)

Pealegi, mul on päriselt ka arengupeetus praegu!

Mõtlen lihtsalt vanu asju üle, no ausalt - mitte ühtegi värsket mõtet!

Võin rahulikult mitu nädalat mäletseda sellise mõtte kallal, et miks küll inimesed lubavad kas kellelgi teisel või iseendal endale öelda, et nad peaksid olema teistsugused, kui nad on. Kuidas on võimalik olla endaga rahulolematu? Kuidas võib tulla süüdistus, et sa peaksid olema teistsugune? Kust see mõte tuleb? Sellel on ju kujunemistee, millised me oleme. Kuidas me peaksime saama olla teistsugused, kui tuleb välja meie kujunemisteed mööda?
No imelik!

Pingutan ajurakkude vahelisi seoseid ja katsun tervet aju 'helisema' panna, et aru saada sellest, kuidas on võimalik, et inimesed kas endale või kellelegi teisele midagi sellis teevad, aga 'itt ei tule'! Ei saa aru!

Ja ometi ma mäletan, et olen olnud endaga rahulolematu ...
Kuidas see käiski? - seda enam ei mäleta.
Kuude kaupa juurdlen, et aidata näiteks Väikut, kes on endaga rahulolematu, aga meelde ei tule... Kusjuures ta saab mu mõttekäigust justkui aru, kuid talle tundub see teoreetiline ... liiga kauge, et omaks võtta. Misasi on see, mis sellise arutluskäigu omaksvõttu takistab?

Meelde tuleb üks asi: kõik sai minu puhul üha kiiremini heaks siis, kui otsustasin ennast mitte kritiseerida vaid endale "krediiti anda" - ennast usaldada. Selleks, et ennast mitte kritiseerida, oli vaja lõpetada enda sundimine. Saad ennast kritiseerida ainult siis, kui sunnid ennast oma südameteest kõrvale astuma. Kui tunned tõrget ja ütled selle peale/tänu sellele endale (ja vajadusel ka teistele): "Oi, aga ma ei saa seda teha, sest ma millegipärast tunnen, ei taha seda teha!," siis sa ei plätserda ennast valega kokku ja ei pea pärast enda puhtaks pesemise pärast muretsema. No ausalt - kui hakkasin kõhutundest lähtuma, polnud mul järsku enam endale üldse mitte midagi ette heita! Isegi kui sa elad veidrat elu - see on päris-sinu päris-elu! Ja ainus, mis rahuldab. Ainus! Kompromissid võivad Kuu peale sõita!

///
lisatud suts hiljem:

Kerisin oma blogi natuke allapoole ja nägin ühel omaenda päevikupildil sellist lauset Sri Nisargadatta Maharaj'lt: "Nothing can block you so effectively as compromise, for it shows lack of ernestness, without which nothing can be done."
EKSOLE!?
Kompromiss on vales elamine! Aga meile õpetatakse, et küpsed inimesed oskavad teha kompromisse!
ŠOKK!
Uudis: te 'kõlbate' suurepäraselt ka iseendana!
Inimesed on närukaelad seetõttu, et nad 'keelavad ennast', mitte seetõttu, et nad lubavad endal iseendana elada ja olla.

Aaanyway, blessings, beibs! Kiss-kiss! 😘
/// 

Ja ma mõtlen, et me nudime ja kultiveerime ennast teistega suhtlemise pärast, aga - kas see on tõesti vajalik? Kas poleks kõigile parem, kui meid titast peale ei õpetataks teiste silmist oma väärtust välja lugema ja teistele meeldima? Kas aga on üldse võimalik lapsi kasvatada nii, et nad ei vajaks mitte kellegi tunnustust selleks, et ennast hästi tunda? Täiskasvanutega on muidugi juba lootusetu, ainult erakud ja loodusfriigid oskavad end hästi tunda ilma, et keegi neid kiidaks või neile heategevuslikus korras naerataks ("see ei maksa midagi, aga võib kellegi päeva tipphetk olla" - õäh!). Kuidas see juhtunud on, et me oleme oma jõu ja õnne teiste kätte andnud?

Anyway, sellepärast mulle tõesti meeldivad alkohoolikud ja asotsiaalid, et nemad kõige sagedamini räägivad sellest, mis on tõeline, neile tuliselt oluline. Ja veel üks koht on, kust selliseid inimesi leida: projekt Humans Of New York - koduleht, FB konto ja IG konto.
Seal ka tuuakse pildistatud inimese üks säsi-lugudest ... Mõni kord on see vapustavalt liigutav, mõnikord ka õõvastav, mõnikord lihtsalt kurb ... näiteks ei lähe mul kuidagi meelest ära ühe neegrimamma jutt, kuidas ta on üksikemana kõik oma neli poega üles kasvatanud nii, et neil pole millestki puudust olnud - töötades kolme koha peal. Ja ma mõtlen - kas sa üldse tunned oma poegi? Olid sa iial nende jaoks kohal inimesena? Või kasvatasid sa neist "shut up and go on" inimesed?
Ja ometi - enda üle uhke olla on nii palju parem kui ennast süüdistada. Ma arvan, et inimestel on tegelikult alati vähem valikuid, kui teised inimesed kõrvalt vaadates arvavad ... Inimese loomus mängib ikka väga suurt rolli, on rumal sellest mööda minna proovida. Me päriselt ka peamegi 'enda piires' elama. Meil on siin maapeal suurim väärtus just iseendana. Ainult nii saame maailma rikastada just sellise imelise ja haruldase vürtsina, nagu me kõik oleme.

A no vat sellest kõigest olen ju juba rääkinud ...

Eks mingi põhjus kindlasti on, miks see teema praegu käest pole kadunud ...



Aa, aga veel! Ma ei tea, kuidas mu vaimsete-esoteeriliste huvidega lugejatega on, aga mina märkasin alles nädalake tagasi, et ükssarvikute nägijad, inglite ja 'ülestõusnud meistritega' vestlejate ja kristallimaagide sädinad on üsnagi ära kadunud. Ma tegelt nii huviga ootasin, mis nende inimestega edasi juhtub, kes on sellisesse maagilisse maailma astunud, kuhu mina ei näe. Paraku tundub, et nad on oma igapäevase pudrutaldriku juurde tagasi pöördudnud. Sigh!
Ma vist nii 5-3% ulatuses lootsin, et nad ei mõtle värki välja vaid on päriselt millegi huvitavaga kontaktis.




Vaatan praegu mingit napakat Briti sarja - Doctor Who, seda uuemat. Pidi olem science fiction ja oli mul juba aastaid plaanis, aga nüüd näen, et see on nagu lastefilm - kõik on hästi lihtsustatult ära seletatud, nii et iga seeria alguses näed otsekohe ära, mis möödaminnes mainitud detailidest osa lõpu poole oluliseks muutub, no kohe saab aru, mille ümber tants sedakorda lahti läheb. Selline pooleldi ära seeditud lobi. Aga oh häda - mulle ei meeldi raamatuid, filme ja sarju pooleli jätta! Panen selle vaikselt jooga alla käima ja loen vaadatuks.
Täna vaatasin vahele samuti Inglismaalt pärit reality-showd "Made In Chelsea". Seal on üks gei aristokraat, kes ei naera kunagi laginal, aga ütleb kogu aeg nii naljakaid asju, et ma olen temast täiesti vaimustuses ... mitte, et ma tema nime mäletaksin ...

(oooookei, ma võtsin ennast kokku ja guugeldasin) -
  • Mark-Francis Vandelli

Ta on umbes nagu: "Nad läksid MATKAMA??? ... Kunagi ma tundsin kedagi, kellel oli magamiskott. Ma mõtlen: see on KOTT! Sa MAGAD KOTIS! Lõpetasin päevapealt temaga suhtlemise."

:D

Haa! Hee! Sellise lõbusa noodiga võikski lõpetada, mul hakkas järsku jube kiire ka!

Muskadii! 😘😘😘

Kommentaare ei ole: