Esmaspäev, 26. veebruar 2018

Niisama :)

Komistasin taas ühe vana, mõtlema pannud nõuande peale:

335 Likes, 12 Comments - Lisa Skeffington (@anxietywobbles) on Instagram: “It's takes so much courage to make a better life! The path is unknown and at times scary.  It's…”

Tavaliselt öeldakse seda niipidi, et inimest tegudele julgustada.
Ma ka julgustaks, aga hoopis tegemata jätmisele.
Sest me teeme enamikku asjadest hirmust: mida teised arvavad?, kas mul ikka jätkub raha?, kui ma lapse peale ei karju, tuleb temast luuser, kui ma naabertalutädiga ei sõbrusta, viskab ta mulle äkki seebi kaevu...

Need ettevõtmised, mis tunduvad meile hirmuäratavalt rasked aga vajalikud, tulevad tavaliselt hirmust tuleviku ees.
Tee peaks meid ise tõmbama! :)
Isegi nii on raske, et asud hüvesid hinnates midagi ette võtma ja siis avastad üllatusega, et ettevõtmisega kaasnevad mingid miinused, mille peale alustades ei tulnud -- mis veel siis, kui sisetunne juba hoiatab, et nii libedalt see minema ei hakka ning plusside kõrval on näha ka miinused - neid alguses nähtamatuid miinuseid lisandub ju ka sel puhul.

Niisiis, ma ka julgustaks, aga mitte tegudele, vaid - julgege jätta tegemata need asjad, mis meele mõruks teevad. Inimesed ju solvuvad ja kritiseerivad nii või teisiti :)
Ma ei usu, et pingutades saab head suhted.

Minu kompass on selline lihtsakene: tunnen ja väljendan rohkem armastust - õige suund; vähem armastust - vale suund.
Ja muidugi -- kõik muutub kogu aeg, nii et kompass tuleb alati nina alla hoida ... No rest for the wicked! :D

A noh, eks te ise vaadake, onju! :D


---

Lisatud mõni tund hiljem ...

Noo nää leidsin veel ühe sama mõtet kandva pildi:

Morally speaking only, and wrong is wrong. Otherwise, a feeling of wrong could be fear, as in 'I can't', which should be explored. Sometimes we need to walk through fear to mature and grow to our best self.

6 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Vaatan ise.
Aga see point - tee, nagu õige ja hea tundub ja kui õige ja hea tundub mitte teha, ära tee! - on nii tore lugeda ikka.

karikate emand ütles ...

Ikka-ikka! :)

Kader ütles ...

Seep kaevu :D Ma polnd kuulnudki sellisest sigadusest :D See-eest olen kuulnud, et kuivkäimlasse on pärmi poetatud ...

karikate emand ütles ...

Nice! :p

Kai Klaarika ütles ...

Aga kui sa oleksid alati oma hirmudele järele andnud ja endaga käitunud nii nagu praegu õigeks pead, oleksid sa siis elus samas kohas? Oleks sul mees, laps, kodu?

karikate emand ütles ...

Hmm väga huvitav küsimus.

Meest kohtasin ma ülikoolis ja sinna ma tahtsin minna. Kuigi osalt, jah..., keegi meie peres polnud vist kunagi selle peale tulnudki, et ma võiksin ülikooli mitte minna ... Igatahes polnud mul endal ka selles osas mingeid kahtlusi.

Mehe kohtamine oli küll tore asi mu elus :)

Laps ... võibolla oleks mul neid pool tosinat, kui kellegi teisega kokku oleks saanud ja jäänud :D

Kodu ... no see kodu tõenäoliselt ei saa mitte kunagi meie omaks.

Kui poleks läinud nii, nagu praeguseks on läinud, siis oleks läinud kuidagi teistmoodi ja pole mingit alust arvata, et see oleks läinud halvemini kui on praegu. Ja iga päev võibki elu minna täiesti teistsuguseks. Selles mõttes ma ei ütleks, et *mul on* praeguses elus mees, laps ja kodu. Homme võibolla pole. Mina pole see, kes saab otsustada, et nad mul on homme või 20 aasta pärast. Ning selleks pole ka mingit vajadust.

Ma tõesti usun, et ükskõik, mida inimene arvab endal puuduvat - ainus asi, millest tal puudus on, on tema ise. Kui selle asjaga on kõik korras, siis - nagu ütleb Nisargadatta Maharaj - see pole tegelikult eriti oluline, mis juhtub.

Just täna olen kaks korda pikutanud Haruki Murakami raamatuga (esimesel korral jäin kahe lehekülje järel magama) ja mõlemal korral paitasin ja katsusin seda raamatut igast kohast enne tagasi padja kõrvale panemist, ja mõtlesin, et kui mul oleks ainult mu madrats, plekkkruus ja see raamat, siis ma oleks ikka õnnelik.
Tegelt sooja tekki ja vahuvormi-patja tahaks ka! :D :D :D