Läksin ilusasti vara magama, et kenasti välja puhata - ja ärkasin öösel 1.30!
Sest see on ju nii kohutav - peaaegu talumatu - et pooleks tunniks tuleb külla mu isa, kellega ma olen alati väga hästi läbi saanud! Täiega sööb unevõimaluse ära, mis siis, et 4 unetabletti sai võetud. Kolmest unetunnist on ju küllalt (arvab ilmselt mingi osa minust)!
Vaatasin YouTube'ist dokumentaalfilme kanalilt Real Stories ja siis hakkas pea rämedalt valutama. Kõige õudsemad valud algavad mul kuklast ja viimastel aastatel jääb tavaliselt mitu-mitu kuud selliste peavalude vahele, lapsena olid need küll väga sagedased ja teismelisena igapäevased. Selliste valude vastu ei saa kunagi vähem kui 8 tableti 500milligrammise paratsetamooliga ...
Aga see-eest --- täna öösel sain äkitselt aru, mis on see seletamatu tunne, mis takistab mind mõnikord kodust välja minemast või suhtlema nõustumast ja mul on hea meel, et pärast kümmet aastat on mul oma saikile lõpuks mingi muu vastus kui see, et "ei, minu meelest ma ei karda midagi..., ma ei tea, mis see on!"
See on selline ootamatult ilmuv emotsionaalne seisund, mis tõkestab sind, kui oled nõustunud tegema midagi, mida su 'tegelikkus' või olemus mingil põhjusel tegelikult õigeks ei pea. Su mõistus ütleb, et tuleb ära teha, aga kui tegemise aeg kätte jõuab, siis käsi ei tõuse. Sellist asja nagu tahtejõud pole sinu sees järsku lihtsalt olemas! Krõks ja kadund!
(Selle tunde puudumine on sageli suure materiaalse edu saladus :D)
Vanasti oli kombeks kassipoegi uputada. Usun, et mõnedki uputajad avastasid alles järve ääres, et ei suuda seda teha ja lasid väiksed mäuksud metsa peale laiali, kuigi seal võis neid oodata pikaajalisem hirm, külm ja surm. See pole mõistuslik otsus, käsi hakkab lihtsalt tõrkuma ja kõik.
Või siis palub hea sõber enda eest politseile valetada - sa lubad, aga kui aeg käes, ei saa sa valetamisega hakkama. Kuigi armastad oma sõpra ja hoolid temast. Pead alla andma, kuna miski sinus ei lase lihtsalt valetada. Sa ei saa - ja kõik!
/Džiisus ... Mulle torkas pähe, et mul on see tegelikult vastupidi - mul keelatakse rääkida, aga mina ikka räägin! :D
Ma ei saa aru saladuste pidamise mõttest ... Kõigil on ju hea, kui me kõike teame - siis me oskame arvestada juu!??!??!?!
Ilmselt on asi selles, et ma ei saa aru häbenemisest, olles ise täiesti häbitu ... seda on mulle kohe mitu inimest öelnud ... nende hulgas VT. Kui ta on paremas tujus, nimetab ta minu häbitust "sa elad süda peopesal kõigile pakkuda".
Ime et ma üht viimase kolmveerandaasta stressorit olen siin blogis varjatuna hoidnud, sest ma armastan Probleemset Isikut ja ta nii kenasti palus ja ma saan täitsa aru ja ükskord, kui keeld vananeb, siis ma niikuinii räägin :)))/
Enda pealt mäletan väga hästi, kui Vend ja Z hakkasid tõesti lahku minema, ja ma ühel hetkel ei suutnud Z'd enam näha, kuna lahkuminekumelus oli just tema see, kes muutus destruktiivseks ja hoolimatuks. Ma arvan tänase päevani, et Z oli imeline kingitus isegi mulle, sest avardas mu maailma hästi suure kärinaga ja ma tegelikult ise tunnetan pigem Z teguviisi loomulikkust. Tema elas ennast välja, Vend oli mõistlik, pingutav (+pinges), aga see tegi võimalikuks upsakas olemise.
Ja see on midagi, mida me ei tohiks olla.
Kui me tunneme end ülbe ja upsakana ja meile tundub, et võime kellelegi ülalt alla vaadata, siis on meiega lood väga pahasti. Pole võimalik käituda nii hästi, et oleks õigustatud teistele inimestele ülalt alla vaatamine. See on tundeelu äärmiselt kahetsusväärne rike! :D
Ei no ... tegelikult, tõsiselt. Pead hell olema enda vastu, kui leiad end upsakana ... - oled väga katki!
Ja oleks parem endale tunnistada, et oled katki ning tunnistada oma valu ja sellega tegeleda. Asi pole kunagi teise käitumises, kui meie tormitseme. Asi on selles, et tekkinud olukord käib meil üle jõu. Tähelepanu tuleb suunata endale, mitte üleolekutunde tekitajale.
Kuid lähemate suhete puhul oleks hästi hea, kui me - olles enda jaoks raskuspunkti selgeks mõelnud - saaksime seda jagada ka inimesega, kelle käitumine või suhtumine meis selle üleoleva-ennastõigustava vastikustormi tekitas.
Kui sa oled suur, tark ja tugev, siis on teiste inimeste suhtes pigem embamise ja kaitsmise tunne - täitsa ükskõik, kui 'lollid' nad on - me teame, et me ei tea nende reaalsusest midagi.
Sellest tundest on alati õige lähtuda, seda ei tule maha suruda.
Pole võimatu elada tundega, et iga inimene on ime/jumala esindaja, millega me ise üks oleme. I'm just sayin' ...
///Ahh, jälle vahejuttu: kusagilt juba vähemalt kuu aega tagasi lugesin, et kellegi psühhoterapeudist onu oli rääkinud, et suhtel on on alati lootust jätkuda, kui pole välja kujunenud põlastus partneri suhtes. Kui me tunneme põlgust oma partneri vastu, pole enam midagi kokku lappida.
... Ikka tõuseb meelde ...
Tundub veenev!///
Ja ikkagi, oma väikeste tütarde juurest lahkunud ja pidevat unustuspidu pidav Z oli see, kellele ma otsa vaadata ei saanud, sest tema tütred olid nii tillukesed ja väga igatsesid emmet. Ja Vend oli pakkunud, et üürib Z'le tema lemmiklinnas Viljandis korteri, kus Z saaks lastega olla, kuni Vend töötab ja nädalavahetused oleks Vend veetnud lastega ja lasnud Z'l pidutseda. Kuid selleks hetkeks tahtis Z ainult pidu ja vabadust.
Ma ei saanud selle olukorraga hakkama ja kuigi olin ise ta külla kutsunud, avastasin alles siis, kui ta juba Tartus oli, et ma ei saa/suuda teda vastu võtta (eks kutse ja tuleku vahepeal oli ka igasugust jama juurde juhtunud).
Vaat, täpselt seesama tõrge, et ei saa ja kõik, on mul sageli ka kodust väljumise ja suhtlemise ees.
Nagu see oleks VÄGA VÄGA VÄGA vale, mida ma nüüd hakkan tegema.
Sisemus mässab! Teeb liikumatuks, suretab mu välja nagu oleks robotiaku tühjaks jooksnud suurest pingest.
Ja ma olen täiesti kindel, et seda tõrget TULEB kuulata, isegi kui me selle põhjusest ja dünaamikast päriselt aru ei saa.
Nii et näksigu seda! :D Saik, ma mõtlen.
Olen kogu aeg rääkinud, et see pole hirm. Ma ei karda välja minna. Ma ei karda inimesi. Ma lihtsalt ei saa. Võibolla on asi lihtsalt selles, et see kurnab mind. Võibolla saja aasta pärast on täiesti ilmne, mis seisund see selline on.
(Ma nüüd tunnen end peaaegu pioneerina LOL :p)
Ma tean, et olen rääkinud, et armastan väsinuna vaadata krimidokumentaale, kuna need on alati hästi selgelt, piisavalt aeglaselt ja äärmiselt rahustava häälega räägitud lood :D
Aga ma ei tea, kas ma seda mainisin, et neid vaadates mõtlen ma alati, et ka mina võiksin olla see kurikael, kes hakkab arvama, et tuleb kellegi kael kinni pitsitada, et 300 dollarit saada, kui ma väga endast mööda elaks ja väga pikka aega. Või näiteks medõde, kes salaja vanurite tilgutisse 'elukustutavaid aineid' lisab, sest puudu on arusaamine, kas elu on siis õigupoolest oluline või pole ... Ma usun, et enamik neist vihkab ja põlgab iseennast ja tahaks tegelikult ennast tappa aga kannab selle teiste peale üle.
Ja muide, samas on lugusid ka "kurjamitest", kes võtavad tellitud mõrva eest raha vastu, aga ohvriga silmitsi seistes avastavad enda suureks üllatuseks, et nad ei suudagi seda teha!!!
Vaat siis! Nemad pole veel katki murtud.
Nad ikka veel kusagil sügaval usuvad, et elul on mingi mõte ja väärtus.
Kui elad pidevalt püüeldes, pingutades ja kompromisse tehes, ilma armastuseta, ilma usuta armastuse 'ilmumisse', siis elu pole enam tähtis. Ei enda ega teiste.
Ma pole 100% kindel hetkel, aga mulle tundub, et inimene, kes teistest ei hooli, lõpetas endast hoolimise juba palju varem.
Noo, ehk ...: oma teiste tänasiste mõtteavalduste taga ma täitsa seisaks, aga seda ma pole veel läbi tunnetanud, esimese ropsuga tundub see küll nii ja siia alla käivad minu meelest ka kõik sotsio- ja psühhopaadid ja nartsissistid. Üks asi on tegelik enesehinnang ja teine on (ka enda ees) etendatav enesehinnang.
Kui sa pole ärgas, on lihtne ära kaduda selle "fake it till you make it" mängu sisse. Mõned inimesed on distsiplineeritud ja tasakaalukad, ning nemad saavad tõesti hakkama, aga kõik ju pole! See kahjuks siiski pole nii, nagu tugevad inimesed arvavad, et sa võid käituda nii nagu otsustad. Ja et halvasti käituv inimene on teinud otsuse nii käituda.
Näiteks mina olen näinud stressi kasvades sellist üllatavat asja, et mingid nõmedad mälestuskillud, millele pole aastaid mõelnud, lihtsalt hakkavad stressiperioodil meenuma ... nagu ... 40 korda päevas! Siis läheb elu rahulikumaks ja need mõtted/kogemused jälle ei meenu aastaid ja sa oled täitsa kindel, et need lood on läbi seeditud ja minevikku jäänud. Ja siis jälle stress ja tere hommikust, nõmedad mälestused! Hahh! See aju oma nõmeda keemiaga! Bhfff! :D
---
Oma tavapärase musiemotikoni asemel jätaks täna teid enda eest musitama eriti nummi suukorviga kutsa! :D Tilluke video Instagramis.
Byyyeee! :)
13 kommentaari:
"Nagu see oleks VÄGA VÄGA VÄGA vale, mida ma nüüd hakkan tegema.
Sisemus mässab! Teeb liikumatuks..."
Selle peale meenus üks tõsilugu vene snaiprist,kes oli kahjutuks tegemas mingit üliohtlikku tegelast,keda keegi polnud suutnud "ohutuks lülitada".Ta võttis tegelase sihikule... ja ei tulistanud, sest nägi äkki, et see on ta lapsepõlvesõber!Mäletan, et snaiper kaotas oma töökoha, ta vallandati, sest ta rikkus r ä i g e l t oma töö eeskirju!
Nojaa, militaarsüsteemis on tingimusteta kuulekus eriti oluline ...
Selliseid tõrkeid kogevad kõige enam ilmselt dokumentaalfilmide tegijad ja fotograafid. Kui nad sekkuvad, ei saa nad enam ehedat pilti pakkuda, kuid sekkumata jätta on väga raske, kui keegi on hädas. Enne tuleb siiski filmimisega ühele poole saada. (Ja pärast inimesed nimetavad sind koletiseks, et sa kohe sealsamas maailma ei muutnud ja "rahulikult" edasi filmisid.)
Kuulus dokumentaalfotograaf Kevin Carter, kelle kuulsaim pilt kujutab näljast kokku vajunud väikest neegrilast ja potentsiaalsel suutäiel silma peal hoidma tulnud raisakotkast, tappis end 33 aastasena, sest ei suutnud kogu seda häda ja viletsust, mida ta kõikjal nägi, enam välja kannatada.
Arvan, et see "väga vale" tunne on mulle hästi tuttav ja üldjoontes olen sellega päri, et me teeme oma elus suuresti neid asju, mida peame, mitte neid, mida tegelikult tahame. Ja et me oleme üsna osavad endale need mittemeeldivad asjad vajalikuks, ja isegi meeldivaks mõtlema...
Olen oma elus ka tuhandeid kordi olnud selles Sinu kirjeldatud seisus, et "ma ei taha sinna minna/seda teha/inimestega suhelda/oli mul vaja..." jne. Aga pärast kõiki neid siseheitlusi tuleb pea iga kord välja, et minu hirmud olid minu enda tekitatud. Ja et oli ju tore. Isegi väga. Jaa, võis ka olla momente, mis nõudsid pingutust, ehk mitte ülimeeldivaid, aga ometi õpetasid mulle midagi.
Kas pole nii, et arenemine ei saagi olla mugav?...
Jaa, ma olen väikestviisi sotsiofoob, kuigi töötan alal, mis eeldab to-hu-tut suhtlemist.
Viimase aja parim näide on see, et ma, lähenedes 40 eluaastale, otsustasin minna autokooli. Mul oli sellega mingi värk. Kartsin. Kohutavalt. Läksin koos ühe teise endasarnasega, koos oli julgem. Nutsime ja käisime. Aga nüüd on mul luba taskus ja ma olen üliõnnelik, et selle pingutuse ette võtsin. Ja ma ei karda enam autot:)
Veel üks mõttejupike. Vaata, räägitakse ju, et meie aju ei saa aru, kas me trikitame või teeme päriselt. No et kui lähed peegli ette ja teed rõõmsat nägu, kasvõi vägisi, siis aju hakkabki tootma õnnehormoone (mul on selle kohta ka oma teooria, et miks me arvame, et päikseline ilm meid rõõmsamaks teeb - päiksega me hakkame silmi kissitama, see on naerunäole sarnane ilme - ja muutumegi rõõmsamaks. Et ma mitte ei kõnni reipal sammul seepärast, et ma olen reibas, vaid ma olen reibas sellepärast, et ma kõnnin reipal sammul...
No maitea, sai nüüd pikk heietus, aga see on nii huvitav, ma alles kujundan oma isiklikku arvamust sel teemal...
Ootan ikka Sinu toredaid postitusi, hea Karikate Emand!
Ja Sulle jälle aitäh lugemast ja kommenteerimast, Kulgeja :)
Ma täitsa usun seda suunurkade tõstmise teooriat (mina kuulsin sellest esimest korda komöödiasarjas Ally McBeal! :D, tarkust tuleb ikka igalt poolt ammutada :p) ja silmade kissitamise seos nii valguse kui naeruga kõlab ka väga loogiliselt!
Mul oli kunagi piinlik, et ma nii väga kardan autot juhtima õppida, aga viimastel aastatel olen olnud õnnelik, et ei andnud oma peikade ja venna survele autot juhtima õppida järele. Ma oleksin teede nuhtlus, kuna mul on raske stiimuliteküllusest olulisi välja sõeluda ja niikuinii märkaksin valesid asju ja ei märkaks olulisi. Pluss - pärast esimest kõksu hakkaksin ma autojuhiistmele lähenedes niikuinii kontrollimatult värisema, nii et see juhtimine oleks täpselt esimese kõksuni võimalik. Kallite kaasmaalaste (ja oma rahakoti) pärast on mul hea meel, et ma autokooli ei läinud... Aga noh, teooriat natuke tean, pedaalidest ja käikudest ja süüte sisse panemisest ja ... :) Eks nii vend kui peikad on mind rooli taha pannud küll.
Mis puutub mugavuspiirkonda ja arenemisesse, siis sellest Sa rääkisid väga huvitavalt. Ma olen varem kinnitanud, et mina arenen ainult mugavuspiirkonnas, häirituna tõmbun hoopis kokku ja mõte ei liigu, käed on vastu keha surutud, pea valutab.
Aga Sinu teksti lugedes tekkis mõte, et ilmselt on inimese enda tajutud mugavus ja normaalse psüühikaga inimese tajutud mugavus kaks ülimalt erinevat asja. Kui ma terve päeva olen kodus ja külalisi ei käi, siis ilmselt arvaks psühhiaater, et mul oli mugav päev. Kui aga pidin ennast millekski kokku võtma - ja tavaliselt isegi mul on midagi ikka, mille tegemise eel ma pean mehisust koguma. Näiteks eile käis mul isa külas, üleeile helistasin perearstile, et retsepte pikendada. Mugavust pole mul olnud umbes ... ääääää ... no möödunud aasta juuni teises pooles äkki oli? Ma ikka kogu aeg passin peale, kas hakkab mugavus peale, aga ei! :D
Praegu on asjad nii, et ühe tähtaja tõttu (16.01.2020) pärast seda äkki mõned kuud on mugavus ...
Hoian pöialt! :p
Ilmselt see, mis enamikule on arenemiseks vajalik ebamugavus, on minu jaoks juba HULLUMAJA! :D
Need asjad, mille tegemisel tugevat tõrget tunnen, on asjad, mis võivad mu murda ja destruktiivseks hulluks muuta ... või lihtsalt mitmeks päevaks või nädalaks kurnatuks voodielukaks muuta, kes ei suuda ka oma lapsega rääkida, rääkimata sooja söögi tegemisest vms. Ma ise siiralt usun, et see tunne on õige ja ma riskeerin enesekaotusega neid asju tehes ... Olen ju ka mitu korda üle selle piiri läinud ja maniakaaldepressiivseks muutunud, kus tõesti mu tegelikkus ja tegelik isiksus pole mulle palju kuid või isegi üle aasta kättesaadav. See juhtub just nii, et palju ebameeldivaid asju on teha ja ma teen ühe ära ja teise ära ja siis mõtlen, et ega see kolmas-neljas-viies asi vähem tähtis ega raskem pole, nii et teen juba siis need ka ära ja siis ühel ennustamatul hetkel on bye-bye meelemõistus, ei tea, kas sind veel kunagi näen! :D
Oli tore muljetada! :)
Aitäh vastu kajamast!:)
Kuskilt koolituselt jäi kõrva, et õppimise-arenemise tulemus sõltub 50% ulatuses õppija heaolust, stressivabast õhkkonnast. Inimene ei ole võimeline arenema, kui tal on pidev hirmutunne. See blokeerib loomuliku mõtlemis- ja tegutsemisvõime.
Võib-olla see termin "mugavus" ei ole ka kõige parem. Võib-olla pingutusevaba?
Sa kirjutasid väga huvitavalt kognitiiv-käitumuslikust teraapiast. Tundus nii õige - et me valetame endale, et me tahame seda, mida me tegelikult ei taha, lükates ennast hoopis sügavamale sohu. Aga samas, uskudes inimese lõputusse ümbersündi, millega kaasnevad teatud õppetükid, mis on vaja ära õppida...?
Meie kõigi taluvuspiirid on ka erinevad, seda kindlasti.
Kuna ka minu elus on olnud periood, kus minu kohta ei kehtinud määratlus "normaalse psühhikaga", seetõttu on see hirmu- ja ärevuseteema minu jaoks äärmiselt huvitav. Ja kahe käega kirjutan alla mõttele, et tuleb ennast kuulata! Kõik vastused on meie sees olemas, hoolimata sellest, et üha valjenev mürafoon neid vaigistada üritab.
Ikka ilu ja rahu!:)
Mõtlesin, et niisama lehvitan/naeratan hüvastijätuks, aga ma ei saa Su kommentaari ikka kommenteerimata jätta :D
Nimelt hoiab mõtet endal see point, et me ei suudagi õppida, kui oleme liialt hirmul või ärevuses!
Jah, psühholoogid/psühhiaatrid kõik teavad seda, aga ma olen lastepsühholoogidest alates käinud ikka mitme erineva juures ja keegi ei iitsata mitte kunagi selle teise poole kohta midagi, nad käituvad nagu seda poleks olemas ja õnn ootab enesesurvestamise taga.
Oot ... tegelikult ... nad ei usugi õnnelik olemisse.
Vist mitte ükski, kes mul on olnud ...
Küsimus on enda hoidmine iseseisvana, ükskõik, mis hinnaga.
Elu nagu peakski kõigil raske olema, heaolu pole mitte kunagi teraapia eesmärk. Mitte kunagi! Alati on oluline teha kindlaks see murdumispiir ja jääda selle peale, andes endast ühiskonnale võimalikult palju, olles võimalikult normaalne ja võimalikult tõhus, aga siiski end mitte läbi põletada, sest siis jääd ühiskonnale koormaks.
Ups, nüüd jõudsid küll kole depressiivsed noodid kuuldavale ...
Aga parem väljas kui sees, nagu öeldakse! :D Vähemalt Shrek ütles. :p
Ilu ja rahu Sullegi ja tänan põnevate kommentaaride eest! :*
Oh, kuidas saab niipalju pidutseda tahta?
Just rääkisime ühe inimesega, et need, kes teevad kaks last, et nad vist on täiesti välja lülitatud elust. Lapsega on ju raske, kuidas sa otsustad selle teise korra veel läbi teha?
Äkki kahjuks see kaks last ajab ka mõne inimese lõpuks niimoodi üle ääre.
Lapsed on muidugi toredad. Aga ju rasked ka.
Kui palju 'nii palju'? :D
Lapsed on väsitavad muidugi. Tegelikult olid ka Venna tütred samal ajal Tartus. Õnneks ei küsitud minult, kas ma oleks nad koos Papaga enda juurde võtnud (poolest tunnist kujunes poolteist). Kui oleks küsitud, oleks ma ära öelnud - sellepärast vist ei küsitudki :)
Kui VT oli viieaastane, siis ta ütles, et kui ma veel mõne lapse saan, siis ta jätab mu maha! :D
Eks rüblikutega ongi nii, et võime neid 'välja kannatada' on väga erinev - sealjuures on paras doos päris paljude inimeste jaoks lihtsalt 'null' :D
Tulin imestama,et Kevin Carter on enesetapu teinud???Seda kirjeldatud pilti neegrilapsest mäletan väga hästi...
27. juuli 1994 juba tegi! ...
https://en.wikipedia.org/wiki/Kevin_Carter
Mulle on väike sundus hea. Aga ainult väike. Maksimum kaks parajat pingutust korraga, sest kui kolmas ka samal ajal õhus on, jookseb juhe kokku. Aga seda, et pingutamine viib mind oma eesmärkidele lähemale, tean ma päris kindlasti.
Kõige ekstreemsem näide on see, kuidas ma pidin minema giidiks (täiesti võõrale grupile) Elva Väikesele Väerajale. Seda rada tunnen läbi ja lõhki, olen ise üks kujundajatest-kavandajatest ja ka mõned kujud sinna saaginud. Enne esimest matka tõusis lausa väike palavik, hirm võõtaste inimeste ees oli nii suur. Läksin ikkagi kohale ja matka lõpuks olin lausa eufoorias - igasugune hirm kadunud, seltskond fantastiline, suurepärane elamus. Mõnel järgmisel matkal oli veel algul kõhe, aga nüüd võin sinna minna peaaegu et ükskõik kellega kasvõi une pealt - ma tean, et saan hakkama.
Ja ometigi, kui on vaja ajada mõnda muud asja, mida ma ei ole varem kunagi teinud, näiteks täna peaksin helistama arhitektile, et tellida eskiisprojekt, on hirmus tahtmine põgeneda. Valmistan ennast pikalt ette, joon kohvi, keskendun ja siis helistan. Tegemata seda jätta ei saa, sest see on pika protsessi esimesi samme - ma hakkan endale kodu ehitama. Sellist kodu, millises ma ise elada tahan. Kui ma annan järele ebamugavusele, siis ei toimu mitte midagi - see tähendab, et elan edasi üürikorteris, mis on müügis ja mis tõenäoliselt müüakse varsti mu ümbert maha. Ja mis ma siis teen?! Mugavustsooni saan jääda (ja ebamugavuse eest pea liiva alla peita) ainult siis, kui sellest ei sõltu midagi olulist. Praegu sõltub. Meie kliimas ei ole võimalik kuuse all elada, ikka maja on ümber vaja ja see asjaajamise ebamugavus on ikka tühine võrreldes sellega, kui mind tõesti peaks välja tõstetama ja mul ei olegi kuhugi minna. Kogu see protsess saab olema energiakulukas, selles saab olema palju etappe, mida ma juba ette kardan (ma ei ole ju varem ehitanud!), aga eesmärgi nimel saab see kõik ikka tehtud. Istun jälle maha, keskendun ja võtan järgmise tundmatu töö ette :) Ei kujuta ette, kuidas seda saaks stressivabalt teha ja nii, et olukorrad ise voolavad. No ei voola siin midagi. Eriti ei voola bürokraatia, millega tuleb ka vältimatult tegelda.
Oo, jälle väga huvitav ja lausa vajalik kommentaar selles jutunurgas!
Ma arvan, et nii ongi normaalne!
Nii see (suhteliselt? :D?) normaalsel inimesel käibki!
Ja ma arvan, et see on põhjus, miks psühholoogid-psühhiaatrid inimest selles suunas sudivad, et nad tõesti usuvad, et millalgi ja mingi muutuse tõttu võib selline olek igale inimesele (taas) võimalikuks ja omaseks saada.
Mõnikord ju saabki! Võibolla isegi enamjaolt ...
Muide, ka mina kogen mõnikord - ja just inimestega kohtumiste käigus ja järel - sellist eufooriat, et jube äge oli tegelikult, kuigi üldse ei tahtnud minna!
Kuni see eufooria muutub lihtsalt süda-kohutavalt-paha-kus-on-unetabletid- tundeks, millele järgneb mõnepäevane laip-on-laip-tunne ja siis ma saan aru, et 'eufooria' polnud mitte selle sündmuse tagajärg vaid selle sündmuse kaelast saamise ja ellu jäämise ime tagajärg :D Tohutu endamurdmishirmu äralangemine. Adrenaliinimürgitus.
Siis ma mõtlen, et oi, ei olnudki eufooria - hoopis hüsteeria oli! :D
Ma hakkasin mõtlema, et pingutamine ja enesesundimine on kaks erinevat asja ...
Üldiselt see on mulle väga tuttav, et "Maksimum kaks parajat pingutust korraga, sest kui kolmas ka samal ajal õhus on, jookseb juhe kokku." :D
Pingutan ma ka ikka ... mudu ei viitsikski ju muud teha, kui voodis šokolaadi süüa ja kleepuvate näppudega raamatulehekülgi määrida. Ja samas on minu jaoks ka perioode, kus ma isegi ei pea endale ütlema, et nii - kas sa viitsiksid nüüd siiski pesud kokku korjata ja masina käima panna või joogamatile suunduda - lihtsalt heidan pilgu päevaplaani ja olen vups siin ja vups seal! :D (Vähemalt kuni kella üheni lõunal - sealtpeale läheb märksa raskemini edasi.)
Ma olen ka seda mõelnud, et ma ilmselt olen loomu poolest pingutaja, nii et kui tunnen, et üldse ei taha, siis ma päriselt ei taha/saa. Näiteks kui niimoodi joogat tegema lähen, hakkab süda seisuasendites kloppima, nii et ma ei saa tegelikult neid asendeid teha, ja istuli-selili-kõhuliasendites ma lihtsalt unustan ära, et ma tulin joogat tegema ja jään sinna nisama konutama ja mõtisklema, ise seda tähele panemata :D
Näiteks nüüd oli mul paar nädalat totaalset energiavaegust ja ma hakkasin kümneid kordi mõtlema, et oot-oot, äkki see ei lähegi üle ja tuleb siiski jalad tahtejõudu pingutades alla võtta, ja iga kord vastas teine hääl minu seest, et sellised perioodid on alati ise mööda läinud tingimusel, et kuulan ennast, ja et kümneid kordi olen endale tõestanud, et kui energiat tuleb juurde, hakkan ma ilma ennast järele katsumata ehk spontaanselt rõõmsalt tegutsema. Üks vihje on laul: kui mul energia kasvab, hakkan ma iga nurga peal ja iga tegevuse käigus laulu lõõritama :) Energia ja rõõm on ikka nii tihedasti seotud :)
Oli tore! :)
Jah,need mälestustekillud,need tulevad...
Postita kommentaar