Reede, 13. juuli 2012

Üks õige mees...

Mulle on alles jäänud üksainuke paljundatud raamat - Swami Vivekananda "Karma jooga". Kuna A4-le paljundatud raamatuid pole võimalik üksteisest eristada, siis ei kutsu nad lugema ja jäävadki lugemata. Kuid hiljuti lappasin need kõik läbi ja viskasin minema. Aga seda "Karma-joogat" vist ei viska, sest see on üksjagu muhe lugemine.

Viimati üleeile mõnulesin selle koha juures, kus Vivekananda selgitas, miks mungaelu pole sugugi väärikam
pereisa elust, kui see oma kohuseid täidab. Ja alljärgnevas katkendis ma toongi ära (osa!) pereisa kohustusi.


*
Esmalt peab pereisa toitma ja katma oma vanemad, lapsed ja vaesed, alles siis võib ta iseenda peale mõelda. Vastupidi toimides teeks ta pattu. Kuna isa ja ema on andnud talle keha, siis peab pereisa taluma kasvõi tuhandeid piinu selle nimel, et teha head oma vanematele.


Ka oma naise vastu on pereisal kohustused. Ta ei tohi teda laita. Ta peab hoolitsema oma naise eest sama hästi kui ema eest. Ka suurimates raskustes ja vaevades ei tohi ta olla naise peale vihane. Seda, kes mõtleb teisele naisele või mõtteski puudutab teist naist, tabab õnnetus. 


Naiste kuuldes ei tohi mees sobimatult kõnelda. Ta ei tohi kiidelda oma jõuga ega ärbelda oma tegudega. Pereisa peab alati olema oma naisele meele järele, andes talle raha ja riideid, olles armastav ja truu. Tema sõnad olgu naisele nagu nektar ja tema teod ärgu valmistagu naisele kunagi meelehärmi. 


Pereisa ei tohi liialt kiinduda toitu ja rõivastesse ega hellitada oma keha. Pereisa peab olema puhas nii kehalt kui mõtetelt. Ta peab olema toimekas ja töökas.


Vaenlaste vastu peab pereisa vapralt välja astuma. Ta ei tohi halisedes nurka pugeda ega rääkida rumalusi alistumisest. Kui ta ei astu julgelt vaenlasele vastu, siis ta ei täida oma kohust.  Sugulaste ja sõprade vastu peab ta olema leebe kui talleke.
*


:)


Teksti kõrval on pilt minu õest india saris.... :)
Tema elu oma hindust peikaga on tõepoolest üsna selline nagu ülalpool kirjeldatud.
Ei ole kerge see hindust mehe elu, ei ole kerge..., aga seda muidugi ainult juhul, kui on kavatsus väärikalt elada ja oma kohust täita. 


Aga paratamatult meenutas see tekst mulle üht Uku Masingu sarkastilist luuletust ahnetest naistest ja toon sellestki siin katkendi; räägib Naine:




*
Mu emakene heldeks andjaks
kõik minu jaoks ta valmis lõi
ja mehe kraami kokkukandjaks
mu käsutada tuppa tõi.


Ta loodud seks: ei tohi nõuda
yht punast krossi naise käest,
ta mõtteks: yha rohkem jõuda
ja tuua kõigest meelest, väest.


Meesloomal keres pole hinge,
taip nigelam ei mõista tõtt,
kui suur on naise elus pinge,
kuis väsitav on vastuvõtt!


Tal on vaid meeled, tugev kere,
mis ikka seisab ropp ja must.
Ta juhiks mina ja mu pere,
et toomal oleks rytmikust.


Kui Caritasest annan talle
yht milligrammi iseend, 
siis - lammutagu linnavalle
ja saagitoom tal olgu lend!


Sest mina olen ainus aare,
maailm ei kaalu yles mind,
tykk tatti väärib palmisaare
ja udukogust kallim rind.


Kui lojus mögab: Tööd on palju!
ta tähtsaks iseennast teeb,
see yks ta lolle, roppe nalju,
kõht neid tal aiva yles keeb...


/...jnejnejne.../



Pildil Uku Masing oma pruudiga, hehe :D
(Tegelikult on need muidugi suvalised tegelased izismile'st leitud pildil).




Aga Uku Masingust hakkab tõesti hale tema paljusid naiste suhtes tigedaid luuletusi lugedes.

Minu meelest on nii, et kui sa oled armunud, siis sa ise tahad teha kõik, mida sa jaksad ja oskad välja mõelda, et oma kallimat õnnelikuks teha. Kõigil ressurssidel (ajal, rahal, oskustel, isegi heal välimusel) on ainult sel määral tähtsust, kuivõrd sa saad neid asju oma armsama heaks rakendada. Kuna inimene ise tunneb end üleni teisele kuuluvana, kuuluvad mõistagi ka kõik tema 'asjad' teisele.

Kui keegi tajub oma armsama soove ülemääraste nõudmistena ehk kapriisidena, siis pole ühelt, teiselt või mõlemalt poolelt tegu armumisega vaid lihtsalt enda hellitamise sooviga. Siis on küll nii, et tuleb kiivalt valvata, mida sina mulle, et ma siis selle pealt vaatan, mida mina sulle...

Kuidagi hale on meestest, kes tõesti arvavad, et nad tulevad ja istuvad maha, ja naine sünnipärasest, lausa vastupandamatust soovist jookseb kööki süüa tegema, söögi ajal masseerib mehe jalgu, õhtul aga on ta voodis võrratu, kusjuures päeval käis ta mõistagi tööl. Mehel polegi vaja teha muud kui välja ilmuda, et teha naine õnnelikuks, kuna tal on kedagi teenindamata sama paha olla nagu lüpsita jäänud lehmal. Naisel on ju vajadus anda, ja pole tähtis, kellele just, naine peab olema rahul, kui tuleb keegigi, kes... ' lüpsab'... Ja lapsi ideaalne naine mõistagi ei taha, sest need segavad mehe teenindamist ja nõuavad tähelepanu. Kurb, kurb on, kui elad sellise eksiarvamuse kütkes, et see, et sa oled armastust väärt tähendabki kohe seda, et sul ongi seda oodata mõnelt konkreetselt enda välja valitud naiselt, ilma et sa ise tema jaoks vajalikuks osutuksid.
Ka väga targad mehed võivad suhte vallas olla imetabase pimedusega löödud :)





1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Aitähh, et tagasi oled!:)
tervitustega Ruth (Tartu tagant:P)