Kasvatusest

Eile astusid meie poolt korraks läbi mu vend R oma naise Z ja beebi M'ga, kes sõitsid Lõuna-Eestisse edasi.
VT ootas neid kolm tundi, aga väsis siis ära, läks duši alla, pani pidžaamad selga ja 3,5 tundi hilinenud külaliste saabudes end näole ei andnud, kuigi ta pole beebit ega Z'd veel näinudki ja Z ootas temaga kohtumist väga...

Võtab nukraks, kuigi ma ei usu lapse viisakaks käsutamisesse (ja väga halvasti suhtun sellesse, kui lapselt nõutakse andeks palumist, kui ta ise selleks valmis pole - see on lihtsalt alandamine minu meelest).

Just eile lõuna paiku rääkisime VT'ga tema kasvatusest, kui aknalaual istusime :D ja külalisi ootasime...
Ütlesin, et minu meelest olen ma teda suure tähelepanelikkuse ja hoolivusega kasvatanud, aga kuidagi on temast ikka väga isemeelne tüdruk kasvanud - võibolla sai midagi ikka valesti tehtud, kuigi olin kogu aeg hingega asja juures.
Tema vaikis viivu ja ütles: "Minu meelest olen ma väga hästi kasvatatud. Aga ma kasvatan ennast teadlikult ise ümber, sest ma ei taha enam 'hea laps' olla."

Hmm...
Eks näe, mis sest kõigest ükskord saab.