Esmaspäev, 23. juuli 2012

Kuidas ma eesti poisse diskrimineerinud olen

Üleeile hommikul koputas naabrimees mulle rõduaknale. Ajasin seal mõnda aega juttu tema ja ta külalisega ning kuna Väike Tüdruk veel magas ja Mees oli juba kodust läinud, astusin korraks (piiiiiika palumise peale) sisse ka. Pool tundi hiljem lobisesime jälle rõdul ja veel hiljem, poest tulles kohtasin naabrimeest ja 'uut poissi' postkastide juures trepikojas.

'Uus poiss' kutsus mind nendega kaasa tema poole (ma viitasin poekottidele) ja ei tahtnud üldse minema minna. Rääkis, et vist juba armastab mind, et tundis seda, kui mind teist korda nägi... :p

Noh, sain koju tagasi ja paari tunni pärast helistab see 'uus poiss' naabrimehe telefonilt, kurdab, et naabrimees keeldub talle minu numbrit andmast, kuna ma olevat ' tema tüdruk' ja palub mult mu numbrit. No ma ütlesin, et mis mõtet on mu numbril - ma nagunii mitte kunagi mitte kusagile ei tule. Tema muudkui mangub ja mangub, räägib, kuidas süda trikke teeb ja ta ikka juba hirmsasti armastab mind; mina räägin, et küll see üle läheb ja pole üldse vaja muretseda, aga lõpuks väsin ära ja annan numbri.

Ja mõtlen: kogu kohvikus töötamise ajal ei andnud ma oma numbrit mitte kellelegi, ükskõik, kas manguti tunde, nädalaid või kuid, aga nüüd olen mingi kuu aja jooksul juba kolmele-neljale andnud - mis värk on?

Ja vaat, väga lihtne värk on: kuna naabrimehe semud (no see üleeilne oli naabrimehele endale ka võõras :D) on kõik venelased, kellest suur enamik räägib üsna halvasti eesti keelt, siis ma kardan, et nad peavad mu keeldumist oma rahvuse 'veaks' ja ma ei taha omalt poolt seda rahvuste vahelist lõhet suurendada. Eesti keele halva oskuse pärast vabandavad nad kõik. Ma kardan, et nad mõtlevad: olen ju kena poiss (- tõsi!), palun ju väga kenasti (- tõsi!), muud põhjust ei saa keeldumisel olla kui mu rahvus (- vale!). Loomulikult nad kõik teavad, et olen abielus ja mul on 10aastane laps, aga see ei näi neile nagu mõjuva põhjusena.

Tegelikult võib oma numbrit üsna julgelt anda, sest kui nad kaineks saavad, saavad nad tavaliselt ise ka aru, et mingit põhjust/mõtet mulle helistada pole... Kui mulle helistatud ongi, siis umbes, et "Ma ei saa su naabrimeest kätte, kas sa vaataksid, kas ta on kodus..."



Laps märkas, et alati kui mulle naaberrõdul tassiga juua ulatatakse, siis sellise kirjaga:



On alles elu, mis?!...
Ometi nägin ma just sel suvel esimesena kollast, kuldse suve liblikat, mitte kirjutiiba.


5 kommentaari:

Oudekki ütles ...

No oledki kuldse südamega inimestest ümbritset :)

Ja mina ei usu, et nad keeldumist rahvuse veaks peavad, sa ju suhtled nendega. Üldiselt, minu arvates, seesugustega aitab relv nimega "tappev otsekohesus" ehk ütled "kuule, kena poiss, mina ei ole niisugune inimene, kes teistele telefoninumbreid annaks". Või siis, et "no aga mina sind ju ei armasta, ainult lugu pean" vms.

Aga jah, lõppude lõpuks, mina mingil hetkel ka ei viitsinud keelduda ja annan oma numbrit inimestele. Väga harva helistatakse - ja kui ühe korra vastu ei võta, siis rohkem ei helistatagi.

Anonüümne ütles ...

Mina, kes ma olen ühel kuumal suvepäevas Atlantise ees murukünkal 300 selgrootu eestikeelseid ja ladinakeelseid nimetusi tuupinud ning seejärel eksamil ikkagi läbi kukkunud, tunnen vajadust nüüd targutada. Vaata, see kirju liblikas on koerliblikas (jääb meelde nagu see kook on -- kirju koer) ja kollane liblikas on lapsuliblikas. :)

karikate emand ütles ...

dawndancing,

ära püüagi mind segadusse ajada - ma kindlasti märkaksin, kui liblikate asemel mu ümber koerad ja koogid vihisema hakkaksid :D

Ja tiibadega lapsukesed - need on ju hoopis putod, ma tean küll!
;)

soodoma ja gomorra ütles ...

Kust küll tuleb mõte panna ühele liblikale nimeks koer?
downdancing?

karikate emand ütles ...

Ah, need koerad topivad oma nina (koonusid) ka igale poole - kookidesse, liblikatesse...
Kanaari saared olevat ka koerte järgi nime saanud (koer on ladina keeles 'canis'), vähemalt nii olen ma kuulnud... ja Kanaari saarte vapil on küll lõvide ja kanaarilindude asemel kaks koera.